Novembrine jõulukuu

 02.12. +3, pilves, tuuline ja kõhe. See on selline ilm, et kuigi on plusskraadid, teed südame kõvaks ja rühid edasi, sest poodi peab ju minema. Aga sigakülm on. Külmem kui südatalvel. Ja kepikõnnile ma küll täna ei lähe.

07.12. -2,5 pilves, lumekirme juba viis päeva maas (ca 5 cm). Kuigi paar päeva tagasi oli senine külmarekord (-8), on maa alt sula. Hoolimata lumevalgusest on suhteliselt pime ja madalate taevaste aeg. Kui kuu alguses sattus pilviste vahele ka päikesepaisteline päev, siis sättisin juhust kasutades ühe pretensioonikama vaiba värvid kähku paika, et ei tea millal jälle sellist kududa saab. Hallide ilmadega ei tee beezil ja vanaroosal enam vahet, rääkimata tumedamatest toonidest. Laps on teist nädalat Argentiinas ja teeb seal ajalugu. 

10.12 +2, poolpilvine ilusa loojanguga (süsimustad puuvõrad mangokollasel taustal) päev. Nüüd tuleb üks mittetalvine nädal ja siis näis mis edasi, et kas on valged jõulud või ei ole valged. Suht savi tegelt.

Täna sai nalja. Linnaisand tuli oma kodukiisuga meile külla ja lasi preili reisipuurist välja. Preili on mustvalge ja umbes sarnaselt värvunud kui Härra Tibu. Ikka valge manisk, valged käpad jne. Härra Tibu läks esikusse külalist tervitama. Preili tegi selgeks, et kuni tema maja uurib, hoitagu eemale. Läksin istusin tahatuppa sofale Bondi kõrvale kes seal tukkus. Igaks juhuks, et kui külaline tuppa jõuab, Bond võib äkiline olla ja mine tea...Preili ilmuski nähtavale, nuusutas toolijalgu, küünistas ahjupinki ja uuris meie puust jõulukuuske. Bond ei liigutanud vurrukarvagi. Ja siis ma mõistsin - ta pidas preilit esmapilgul hämaras Härra Tibuks, kes toas ringi uimerdab, tõsi, küll pisut jaburalt püsielaniku kohta, kuid siiski, värvid ju tema omad ja ega see vana kass alati niiväga mõistlik ka ole. Hämmeldus ilmus Bondi näole alles siis kui ka Härra Tibu koridorist nähtavale ilmus ja vaateväljas oli korraga kaks "Härra Tibu". Bond tõusis istukile, tunnistas mustvalgeid, vaatas mulle otsa, et kas ma ka näen ja siis heitis mu käe alla uuesti maha Ah, ma ei viitsi...mis silmamoondus see iganes ka poleks. Sellest võiks järeldada, et kassid näevad tihtilugu imelikke nähtusi ja hakkad sa siis iga väikse asja pärast närvi minema.

16.12. +3, pilves, vihm, mis sulatab eile sadanud lund. Mitte, et mul kahju oleks või midagi. Vahepeal on olnud mitu küünla- ja vaibategu, väike külmalaine (-6,5) ja tõeliselt tore taaskohtumine hea sõbraga eelmisest elust. Detsember on suhteliselt vihmane, vahepeal 5 cm lund ja siis jälle vihm.

18.12 -7 ja imeline päiksetõus. Selgeid päevi on tänavu detsembris vähe ette tulnud. Võtab kohe twistima see päikesepilgar. Liiatigi, et täna tuleb Laps kaugelt maalt tagasi. Kuid kergliiklustee on paksult jääs nagu kevadeti.

20.12 +4, pilves. Eilne vihm ja +5,5 sulatasid kergliiklusteelt jää. Ka meie tänav oli suht puhas. Talveti on see palavalt tagaigatsetud luksus, et saaks julge sammuga kindlal maal kõndida. Ja mis seal rääkida, ka varandus sulas lume alt välja. Tegin mõtliku aiaringi ja paitasin pilguga magajaid. Veel vähemalt kolm kuud kevadeni...Mäletan eelmisest aastast seda tunnet kui kevadeni oli jäänud vaid üks kuu: "Issakene, kas tõesti juba märts! Mitu vaipa ma jõuan veel kududa?" 

Pokumees on meil tuntud oma hea südame poolest ja kassid oskavad sellise mehe juba kaugelt ära tunda. Oh neid oma väljamõeldud tsirkusetrikke, millega talt maiusekrõbinaid välja pressitakse...Härra Tibu ronis ahjupingile, vaatas sealt nõudlikult Pokumehele silma sisse ja tegi oma maiusenurumishäält, mis kõlab umbes nagu siis kui part teeks näu. Väga prääksu moodi, kuid mingi tabamatu näuelement on juures. Pokumees heldis...kuid maiusekott oli tühi! Mis nüüd teha? Ta läks kööki, võttis tavalisest kassikrõbinakotist kolm pala ja pani need ahjupingile Härra Tibu ette. Too nuusutas ja vaatas siis peremehele teravasti otsa. Sina, sitikas, sa petsid! Ja lahkus ahjupingilt nii solvunud olekuga, et isegi selja tagant oli näha, et on silmini solvunud. Mina väike loom, kõik kiusavad ja petavad...Mis sa teed ära...Selle peale ei jäänud muud üle kui poodi minna ja uued maiusekrõbinad tuua. Ja kiiresti!

21.12 +3, sombune, vihmane. Täna on päike pesas. Ja edasi läheb ilm ainult valgemaks. Teoreetiliselt. Viimane kiire küünlategu sel aastal, sest osad kingipakid on veel täitmata. Pliidil podiseb veekopsik, mille sees vahanõu. Õhus heljub mesilasvaha magusat lõhna. Vormid juba ootavad, tahid on paika seotud ja siis tuleb valamine. Kuldne läbipaistev vedelik voolab vormidesse ja hakkab toaõhus kohe tahkestuma, lõhn on taevani. Aga küünlad saab kätte alles paari tunni pärast, sest tegu peab olema täiesti jahtunud. Rullin hiljem silikoonist vorme küünalde pealt maha. Küünaldel on puhas sidrunkollane värv. Vaha on müstiline materjal. Mesilased on ta tootnud oma kehas, ehitanud sellest oma interjööri ja siis see töötab veel ka küünaldena. Süütad tahi ja see põleb, annab sooja ja valgust pimedal ajal. 

24.12 +1, jõululaupäev on pilves, kuid valge lumekirmega. Vaikne hommikupoolik kell seitse. Härra Tibu istub pimedas toas küdeva kamina ees nagu vaim, peremees nohiseb veel magada. Ei ole need ööd veel lühemad midagi...Ka päev tõotab tulla üsna hallitaevane ja pime. Aga tore on mõelda, et see kõige pimedam päev oli juba ära ja nüüd läheb jälle heledamaks. Kasvõi kukesammu võrra.

Pärastlõunaks on nõud laua peale pandud, salat valmis, keeks lõigatud ja tuba soojaks köetud. Hakkame ootama. Ikka veel kedagi pole ja selle suure sahmerdamise peale oleks igaüks valmis väikeseks veiniks. Miski inimlik pole ka meile võõras ning me nööbime lahti minipudeli Proseccot. See on nii hea, et avame juba valge veini. Esimese pokaali pealt meid tabataksegi. Saabuvad kõige kaugemad külalised, otse Mallast. Neil on kaasas suur kaanega vaage mis on täis omatehtud komme. Pool ööd meisterdasime, ütleb Lapselaps uhkelt. Asse muheleb rahulolevalt. Jeerum kui hästi nad sobivad, onu ja õetütar. Kommid on mee baasil, kokku segatud meest, mandlijahust, toorkakaost, seemnetest, kookoshelvestest ning maitsevad põnevalt ja vanaaegselt. Tuba on kohe elevust ja juttu täis, üles pannakse purskkaev-kasside jooginõu ja edaspidi saadab pühademelu kerge veepladin, mis meenutab ojakese vulinat. Siis kostab lapsehääli ja saabuvad noored koos pesamunaga. Nüüd on õige aeg kala ahju susata mida ma ka teen. Otto paneb sauna küdema ja kõik räägivad röömsalt läbisegi. Lõpuks saabuvad ka Väimees ja Laps. Tuppa tuuakse kaks kitarri ja bassivõim. Kingijagamine tekitab elevust. Igaühele on midagi. Mina saan kingiks suure purgi isetehtud karulaugusoola, tüki eksootilist viirukit, omatehtud martsipani, mis maitseb kui ambroosia, argentiina hõbesepa taotud kaelaehte labradoriidist kiviga, pähkleid, maaõunu ja ühe ilusa küünla. Ilmselt on mu nõrkused kõigile teada, sest kõik on just see mida vaja. :) Lapselaps koos väimehega mängivad taustaks dzassi ja mulle meeldib jutu sees vaadata kuidas noore daami haprad sõrmed maskuliinse basskitarri jämedaid keeli mängleva kerguse ja kiirusega sõrmitsevad. Teine pool mehi joob õlut ja saunatab. Naised lobisevad lastest ja elust, Õhtu veereb mõnusalt ja ma olen häppi, sest seekord said kõik aega tulla.

26.12 +7, soojarekord või? Eile aiaringi tehes avastasin, et kevadine emajuur õitseb ja kõik igihaljad lehtsed taimed (iileksid,  näsiniined, sõnajalad, itaalia aarum, alpikannid) on väga efektsed ja terved. Polegi harjunud sellega, et talvel ka aeda võiks kaeda või midagi ja et ilus on. Kuid juba hakkas silma umbrohututakaid, mis vahepeal kasvanud ja enne kui soojalaine mööda saab, siis teen ühe kõplaringi. Küünlavabrikul on väike paus kuni uued vormid postist tulevad kuid vaibavabrik kolistab laisa järjekindlusega päevast päeva ikka kevade poole. Valgust on vähevõitu, kuid saab hakkama. Tean, et päris mõnusaks läheb alles veebruaris kui antakse palju päikest ja see hakkab kangatuba soojendama. Kui seni olid järjekorras paksud villased vaibad, siis uuel aastal on plaanis hakata kuduma täiesti uusi projekte triibumustrite vallast.

30.12 -1,5, pilves, kuid lumeta. Läbi sai see soojalaine. Kaks nädalat +1 kuni+7. Aga mõnus oli. Tubade soojas hoidmiseks piisas ühest kütmisest nädalas, talvel külmaga tuleb seda kolm korda nädalas teha. 

31.12 -1.7, pilves, lumesadu. Paistab teist päris tihedalt tulevat, maa on juba valge. Ja täpselt kesköö paiku on lumesse tõmmatud mõtteline joon, vahuveinipokaalid käes, astume me üle selle joone ja käes on aasta 2025 ning siis hakkab kõik jälle otsast peale. Oh, jummijammi, mul talikülvid ikka veel tegemata...

Pikk krimkaõhtu

 Kui õues on plusskraadid, magab Härra Tibu voodi ääre all. Põrandakütte soojus on mõnus ja kui selg või külg perenaise poole vaibale välja sirutada, siis oled veidi nagu seltskonnas ka. Polegi vaja tingimata just voodisse ronida, söövad seal Ringvaate kõrvale oma kurki, krõpse ja salatit, nõme. Aga eile avastasid Tibu inimesed Jupiterist uue krimiseriaali. Kaks esimest seeriat ei saanud nagu eriti vedama kuid siis läks põnevaks. Köögist toodi nosimist juurde ja krimiorgia läks edasi. Kell kümme tuli megaunine Härra Tibu voodi alt välja, sättis ennast risti teleka ette ja tahtis teada, et ei tea mis kell siin kuradi majas ükskord ka magama minnakse ja kas üldse!!! Kassist ei teinud keegi välja (ot, misse Jon nüüd ütles, keri tagasi, kass tuleb eest ära lükata) ja vahiti muudkui filmi edasi. Peale mõningate kehakeeleväljendite (pange põlema ennast! jne) ja protestiilmingute (ekraani ees tolgendamine) lõi Tibu käega ja kukkus suvalisele kohale magama nagu hunnik unist mustvalget tainast. Krimka läks aina põnevamaks. Kuuenda seeria peal tuli inimestele mõistus koju, et peab vist ka magama minema, muidu ei saa hommikul üles. Kass korjati peatsist üles ja topiti jalutsisse oma krundile, perenaine veel õpetas, et vajuta madalaks ka, muidu "ei võta juuri alla". Iga vähegi mõistuse juures olev majakass küsiks, et ei tea kuidas küll sellises keskkonnas peaks saama väärikust säilitada, kuid Härra Tibu kasuks peab ütlema, et öisel ajal on ta suhteliselt kergesti paigutatav ja magab sealt edasi kus parajasti pooleli jäi. Ja võttis tõesti kohe juured alla ka. :)

P.S. Eile sai meie armas majakass Härra Tibu 15 aastaseks. See on pikk aeg isegi meile, mis siis veel kassi jaoks. Milline on üks vana kass? Esmajoones tuleb ära märkida, et inimeste ümber sõrme keeramise kunsti on ta selle aja peale täiuseni lihvinud. Peremees ei hoia maiuse pealt kokku ja teeb kõik mis kass tahab ning isegi mina heldin kui Tibu oma prääksuval häälel midagi nõudma hakkab.  Näokene aga hakkab halliks minema ja hüppevõime ei ole ka see mis vanasti, kuid mängulust ja krutskid pole kuskile kadunud. Armastab endiselt rõõmust ruiata, vaipu kortsu joosta ja ülemise korruse puidust käsipuuposti saepuruks kraapida. Viimastel aastal on ilmnenud paar uut kommet - tahab sülle ja kaissu. Nii, et kui teil on juhuslikult kass, kes ei armasta süles olla, siis on lootust - viieteistkümne aasta pärast te saate mis tahtsite.

November 2024

 04.11. +2, päeval +5, päikepäikepäike. Nädalavahetuse sügistorm on möödas. Korjasin kilekotid, plastikämbrid  ja puruks löödud tünnikaane peenardelt üles. Ehk saab veel kokku liimida...Kilekotte oli palju ja osad võõrast värvi, vist ei olegi kõik meie omad aga prügikasti nad lähevad. Ja ega vihmaga polnud muud teha kui toas vaibakaltsu kerida, vaha sulatada ja sauna teha. Leidsin Mirkost ka hingekosutuseks ühe päris ulmeka. Kahjuks on ulme nime alla pandud ka kõik muu mudru, mis ei muude žanride alla ei mahu ja seal on tõesti igasugust jama. Nõnda, et siis nn "päris ulmekaks" kvalifitseerub ehk 10 raamatu kohta vaid üks. Kui sedagi. Praeguse nimi on "Tähevaade", autor Sanderson Brandon. Julgen soovitada, kuigi see on triloogia keskmine osa.

06.11 +11, pilvine soe sumedus. Hingedepäeva paiku kõiki novembritoredusi (tormituuled, külm vihm, kõledus, lumekruubid) demonstreerinud ilmataat leebus selleks nädalaks. Juba kolmas mahe päev ja ideaalne aiatöödeks. Ega siin muud suurt polegi kui vihmaveetünnid tühjaks teha, alpimätastele ja kaktustele klaasid peale ning siit ja sealt röövkannikest killida. Aga kui kristalselt aus olla, siis hakkab tasapisi aiatüdimus tulema. Õitseb vaid neli astrit, kaks dumosust, keegelaster ning südajalehine aster ja peoga üksikuid õisi ebamagunate, sarvkannikeste, priimulate, rudbeckiate ja kurerehade peal.

08.11 +9, pilvine. Olles järjega alpikaljudeni jõudnud on täiesti ühene hinnag, et parasniiskes muutuvad alpikaljud saastamagnetiks. Alles 2 kuud tagasi lõin korra majja ja mis ma näen - kõik, kellele vähegi ronida on antud, need ronivad jälle alpikaljudele (nõmm-liivateed, salakavalad samblad, lõuna-lambavaip, roomav metsvits jne) ja seemneid levitavad umbrohud on sügisel ka seda piirkonda täiesti üksmeelselt rünnanud. Mõtlesin, et sip-sap ja korras, aga võta näpust. Oma kolm päeva läheb seal selle nokkimisega ära.

12.11 ikka veel mahe november, ilma öökülmadeta, päevad pilvised ja kuni +7. Klapperjaht röövkannikesele on lõppenud. Krundil ei ole minu teada enam MITTE ühtegi silmahakkavat selle sordi lehekest ja ma panin kevadisele aednikule ekstra südamele, et mission first on aprillis see, et ära tuleb killida viimased isendid, mis kuskilt nina pistavad. Mul on tast nii silmini, et isegi sillutisepragudest koukisin välja. Nii mastaapset suurpuhastust pole varem olnud, aga oma viga. Ja Kesse ta üldse aeda tõi? Teemavahetus.

Kepikõnniringil kohtasin vana tuttavat harakapaari, kelle pesa asub siberi kontpuude punase võsa keskele peitunud vanade pajude otsas. Harakad kadusid mu teelt kuidagi vargsi, vahel on kätsatamist rohkem. Sadas imepeenikest uduvihma ja üle Välja kauguses paistvad metsad olid uttu mattunud. Niisugune niiske ja soe novembri keskpaik.

15.11 +9, pilves. Päevavalgust jääb aina vähem järele. Käisin korra aias ja nägin esimese asjana peenras kahte röövkannikest, kusjuures ma isegi ei otsinud. Kohe LÕIKAS silma. Tuleb veel korra üle käia, ilmselt muundusid nad jahi ajaks sinilillelehtedeks või millekski muuks nunnuks, ma üldse ei imesta. (Silma ette tuleb AI muundumisklipp röövkannikesest sinililleks ja tagasi:) Aga tubasel rindel on jälle vaibavabrik avatud ja päris tore oli esimest meetrit kokku kolksutada. 

16.11 +10, pilves, tuuline, õhtul jälle sügistorm. Parkimisplats, mille eelmisel nädalavahetusel puhtaks tegime, on taas lehti täis. Mul on lehekomposti kastis just veel paar ämbrit puudu. Ootan paar päeva, äkki tassivad sügistuuled veel juurde. Lehemuld on parim muld, aga nii palju mul praegu ruumi pole, et lehti ka suuremal hulgal sisse importida.

Panin täna jõulukeeksi puuviljad konjakisse likku. Eelmise aasta tegu tuli nii põrutavalt hea, et seda lihtsalt peab kordama. Leotuseks kulus kaks pudelit. Õigus, naine ON viinaraiskaja.

19.11 0 kraadi ja esimene lumi. Kirmekest on vaevalt 1 cm, kuid maailm on ikka täiesti valge. Samas laskis soe novembrialgus õuetööd kõik ära teha. Polegi au olnud nii korras aiaga talvele vastu minna. Pokumees niitis isegi oktoobris kasvanud muru ära. Nii, et tere, lumi! Muidugi sulas see õhtuks ära.

20.11+1, sedakorda sajab paksu lund, kuid pigem on tegu nn lumememmelumega, sest räitsakad on veest rasked ja langevad nagu kivid. Hüpnotiseerivalt aeglaselt langevast jõululumest on asi kaugel. Kuid maa on juba täitsa valge. Esteet minus tõstab pead...missugune ilus vaade - meie tänava pihlakas on pilgeni marju täis, punased marjakobarad tihedas lumesajus...

23.11 Paar ööd on olnud -4, päevad +1, poolpilvitusega, lund on vaid õhuke kirme. Täna on jõulukeeksi tegemise päev. Seekord lisasin riivitud sidrunikoort, kuid kuivatatud puuviljade osas...kui kirsid ka oleks olnud, oleks perfektne saanud. Nii, et 100% rahule ei jäänud kuid puuviljade leotusest tagasi tulnud konjak oli sama hea kui eelmisel aastal. Tavaline taks on, et leotuseks kulub kaks pudelit, tagasi saab ühe. Ja see on juba pigem liköör, kuid vägaväga hõrk.   

27.11 +7, pilves. Soe nädal algas juba esmaspäeval. +9 on novembri kohta päris soe. Härra Tibu üritas isegi verandal ööbida kuid ilmselt on toakuub ikka niipalju hõre, et poole öö paiku hakati ukse taga lõhkuma ja isand tuli sisse lasta. Unise peaga lasin kassi sisse ja magasin edasi. Hiljem selgus, et olin lasknud tuppa Bondi ja silmini solvunud Härra Tibu laamendas ukse taga edasi. Mitu korda ma pean ühte ja sama kassi sisse laskma? Segane öö oli.

30.11. +5, pilves. Ühtlased plusskraadised ja pilvised ilmad. Ilus mahe november. Lühikesed hallid päevad, õhtuti küpseõunad ahjus. Alustasin neljanda vaibaga ja väga intrigeeriv on. Sest tegemist on aastate jooksul kogunenud materjalidega nagu teksa, villane roheline ja villane must. Neid materjale ei ole nii käes, et muudkui võta ja tee. Teksaribad on kokku õmmeldud ja seal erilist loomemomenti pole, lihtsalt, et milline see valmistulem saab, see on väga põnev. Aga villaste vaipade wärk on juba looming, kulgeb aeglaselt ja kavatsen nautida. Esimene ongi villane roheline.

Sügise malbe palg. Oktoober.

 02.10 +10, pilves, vihm. Eile oli esimene öökülm. Puuriida kraadiklaas varjus näitas -0,7, kuid arvan, et joomedena oli avamaal külma rohkemgi, sest muru kahutas, suured hostad jäätusid ja õue ununenud veeämbril oli korralik jääketas peal. Ehk oli -3. Eile tegime ka esimese kütmise ja Härra Tibu kassikast toodi pidulikult tuppa. Ja uskumatu, ei mingit peenutsemist enam. Paistab, et kass teab, mis on hea. 

Vean pottides talvitujaid kasvukasse, vormistan kompostihunnikuid ja mõtlen pealsete lõikamisest. Ehh, eks laisk ka...äkki sulane veel ka tuleb ja...

04.10 +11, päike. Rõve nohu, palaviku ja köhaga taud on kallal, tänapäeval võib iga viirushaigus koroona olla. Olgu siis pealegi. Juba teine aiapäev täitsa tuksis. Ja üldse on ka tuksis. Puhtalt köharohu ja MSMV (mustsõstramoosivee) peal saab kuidagi ära elatud. Poolunenäolised pikad raisatud päevad kus õues miilab soe sügispäike ja tahaks ju küll peenrasse, kuid jalad on nagu makaronid.

06.10 +16, päike, pilvitus. Jälle ideaalne aiailm, aga täna minust veel aednikku ei ole. Alles sai tõvemülkast välja roomatud ja inimeseks hakatud, lihtsalt teen plaane. Plaanid on suured. Sest neli päeva sai tuugalt selili oldud ja aiandushooaja viisipärane lõpetamine kõik puha pooleli. Kerin kaltsukerasid, passin esimese talvehooaja vaiba värve kokku, panen suveriideid ära, kuid mõttega juba sügaval peenras, et ehk homme siis ...

08.10 +16, päike. Hooaja lõpetamine jätkub hoogsalt: viimased istutamised, ebakohtade likvideerimine, lohkude täitmine, tühjade kohtade äramärkimine ning õhtul tuli rongi pealt mu noor ja tubli sulane ning alustas pealsete mahavõtmisega. Puhas rõõm! :) Ta oli kiire ja tõhus nagu Harvester ning tegi tunni ajaga ära minu kahe päeva töö. Ainult, et kui maha saab võetud umbes saja floksipuhma pealsed ja mitukümmend pojengi, siis moodustub sellest üüratu kuhi. Kahjuks ei ole suurel kompostikastil veel neljandat külge  ja ladustamisega tuleb veitsa oodata.

09.10 +7, taevad tumedad ja erinevad vihmad terve päeva. Kompostikasti külje panin paika, aga muude tööde jaoks ikka liiga laussajune ja las olla pealegi vahepeal üks puhkepäev. Meeles küll üht-teist mõlgub, kuid peale esimest läbiligunemist enam õue ei kutsu. Ja erilist kiiret ka pole. Novembrini on umbes paarkümmend päeva, maha on vaja istutada veel vaid kolm taime, sibulad on veel tulemata, poole aia pealsed lõigata, siis kogu aia rohimine ja ongi kõik. Ning novembris ei tarvitse ka kohe veel talveks keerata. Ehk.

10.10. Pilves, +12. Hallid ja madalad taevad, haneparved ekslevad laotuse all ja carmichaeli käoking lehvib tuules nagu indigosinine lipp. Imeilus värv ja peen mahe aroom.  Käin iga päev vaatamas, aitäh, Tii :). Aster tongolensis lõpetas septembri lõpus õitsemise, kuid frikartii aster, taevassinine aster, amellastrid, keegelaster (äitäh, Eve:) säravad sügises. Siin ja seal pistavad ninakesi välja valged, kreemikas-sinised ja helesinised sügisesed krookused, alpikannid sätivad õisi, sügislilled on juba poole peal ja mõni lihtsameelne priimula arvab olevat kevade saabunud. Sinililledele oli hea suvi. Nad armastavad parasniisket. Kevadeks on paljudel puhmikutel suured toredad pungad kasvatatud.

12.10 +15, päikepäike. Kena pikk ja soe aiapäev. Aknaalune peenar on talvevalmis pandud. Ja seoses vabade istutuskohtade otsimisega lahkus aiast magnoolia Susan, kes oli saanud kevadel korduva hoiatuse mitte kasvada kõrgeks puuks ning mitte ajada juuri nii kasvuhoonesse kui floksipeenrasse. Muidugi ta vilistas selle kõige peale. Ka tänavu suvel olid kasvuhoone ühe külje tomatid nukravõitu olemisega ning puuke kahekordistas oma võra suuruse. Kahjuks oli mul ta jaoks kõigest ruutmeeter maad ja Susan läks suuremasse aeda kus on ruumi laiuda ning tõeliselt suur ja ilus olla. 

13.10 +10, päike. Imeilus kollane sügis, malbelt soe päike mängib kuldsetes tammevõrades ja mina löön jätkuvalt peenraid talveks läikima. Täna sai ka eelviimane istutus tehtud. Uuele amellastrile (kuhu ma selle küll panen?) leidus tore päikseline koht magnooliast vabanenud platsil (igavene lahmakas maad). Ja kuna ma vahepealses meelesegaduses sirutasin käe päevaliiliate `Holsteiner Beautiful Madness`, `Encore d`Ivoire`ja `Broadway Phantom`järele, siis on nüüd ka neile kenasti kohad olemas.

14.10 +8, hommik poolvarjus, pärastpoole vihm. Täna öösel juhtus midagi puude lehtede kinnihoidmise süsteemiga. Meie tänava vahtrad on nagu üks mees enamiku kasukast asfaldile poetanud. Et siitmaalt nagu vähem kuldne sügis. Eks ole juba ka aeg, kased olid kõige esimesena raagus. Täna tuli madalmaadelt kümme kilo lillesibulaid. Jagasin kambatellimuse kastidesse ära ja läksin sõitu. Metsad olid meeliülendavalt maalilised ning tihe peenike vihm sibises esiklaasile. Tarisin külast koju kaks kasti juturaamatuid. Tali ju tulemas.

16.10 hallad eile ja täna maas, päeval päike ja +10. Paraadpeenra rohimine ja pealsete lõikamine. Kuidagi kummaline, kuid NII tore töö. Selja taga jääb alles puhtand. Võtan üles ka hiidhüatsindid, sest need on mu viimaste suvede lemmikud ja narr oleks talvega riskida. Võibolla ei pea talvel avamaal vastu nagu korra juhtus ja kus selle kahju ots...Eriti veel kui kevadel napilt pöidlajämedused sibulad suvega kolm korda suuremaks on paisunud. Väga sümpaatne tegelane, ei vaja toestamist ja õitseb pikalt. 

18.10 +5, päeval päike ja +12. Tasapisi hakkab tagaaed korda saama ja selle üle on hea meel. Uued sibulad on ka maha pandud. Miskit kontimurdvat ju pole, ainult et kompostikastid ägavad materjali külluse all. Ja kui ma varem võtsin mullategemist nii tõsiselt, et importisin ka tammelehti sisse, siis tänavu jääb see osa ära. Lehemuld on mõnna kuid lihtsalt pole ruumi kus ladustada. 

Härra Tibu isiksus on kahestunud. Mister Mugav tahab öösel unisena tuiata kassikasti juurde ja soojas pimeduses teha väike sorr ning pererahva kaissu tagasi. Aga Mister Metsik hüppab vaese perenaise peal kitse (et tõmmata enda peale kõigi jumalate viha) ning lipsata rõduukse vahelt välguna välja, et perenaise unesoe päkk ei jõuaks hoogu juurde anda. Ja siis on NII nirvaana minna mõõdetud sammul peenrasse selle äsjaistutatud kuradima amellastri juurde, kaapida kohevas mullas ja sittuda kuuvalgel nii nagu seda kõik kassid on teinud ürgaegadest seniajani. Ainult, et edasi on tsipa nutune. Ta vaatas toas kindlasti termomeetrit, mis näitas ligi kuus kraadi plussi ja ma võin siin hüpata palju tahan, ega ta avama ei tule. Ma parem ei hüppagi. Lähen poen verandal Bondi kaissu. Vana tark kass, teab kuidas asjad käivad. Täpselt nii ongi.

22.10. +13, pilves. Killin epide peenras röövkannikest. Küll on ikka jube nähtus, paljuneb nii seemnete kui juurte kaudu. Viimastel aastatel olen hakanud süstemaatiliselt lähenema ja väike lootus on, et ehk saab lahtigi sel moel. Epide peenras on tänavu vaid noored kergelt juurdunud taimed ja vanu nuhtlusepässe vaid mõni üksik. Kõige raskem on neid kätte saada kivila pinnasest.

23.10 pilves, vihmapoolne +13. Loen praegu kummalist raamatut. See on: 

Sei Shōnagoni (u 966–1025) „Padjamärkmed“ („Makura no sōshi“) on Jaapani õukonna kõrgkultuuri kuuluv proosateos, mis oma tundlike ja täpsete tähelepanekutega on juba sajandeid lugejaid võlunud. Heiani ajastust (794–1192) pärit teos on kirjutatud zuihitsu („pintslile järgnedes“) stiilis ja kujutab endast kirjut kollaaži jõudehetkedel kirja pandud tekstidest (nimistud, mõtisklused, päevikukatkendid). Pole teada, kas „Padjamärkmed“ pidi autori nägemuses saama ka mingi lõpliku kuju või olidki need juhumärkmed, mida ta oma puidust peatoe laekas hoidis. 21. sajandil on „Padjamärkmetes“ nähtud veebikirjandusele omaste joontega teksti, mille eklektilisusest ja fragmentaarsusest on saanud selle peamine tugevus. Seda võib lugeda omamoodi Heiani ajastu blogina, kus autor on oma mõtteile vaba voli andes kirja pannud kõik, mida elus tähtsaks peab. Vastavalt vajadusele võtab „Padjamärkmed“ kord päeviku, kord nimistu, kord juhuslike ülestähenduste kuju, mõjudes nii väga ajakohaselt. Teose üllatava värskuse ja seosed tänapäevaga tundis ära ka režissöör Peter Greenaway, kes 1996. aastal tegi teose põhjal filmi „Padjaraamat“ („The Pillow Book“). (kopeeritud raamatututvustusest)

Ja kummaline, kuid see umbes tuhat aastat vana kirjutis meenutab tõesti üldjoontes tänapäeva blogisid. Kirjalikud mõtisklused, märkmed juhtumiste või sündmuste kohta, sekka mõned väärtushinnangud jne Tunnen ära ka selle joone, et kuigi kogu kirjutatu põhjal saab kätte inimese üldpildi, siis oma põhiolemuse hoiab ta varjus. Nii, et kui peaks päriselt profileerima hakkama, siis läheks raskeks. Väga väljapeetud blogi. omamoodi ajakapsel ja tõeline maiuspala ajaloohuvilisele. Mida tegi, mõtles või arvas jaapani keisri õukonnadaam oma ajas, milline maailm teda ümbritses ja millised olid tema väärtushinnangud...Näh, harjumuslik kirjasrift läheb kopimisega alati tuksi...

Aga aitab ilutsemisest, viimane aeg asjalikuks hakata, sest päev on alanud! 

23.10. hommikul sügistorm, paduvihmad, päeval päikepäike, +12. Puud on nüüd enamasti raagus ja peenras röövkannikesi killiva aedniku tagumikku puhuv tuul pole enam mahe. Huh, lõpuks sai tehtud see aia jubedaim peenar. Pean järgmine suvi hoolega silma peal hoidma, et asi nii hulluks ei läheks.

25.10. Pilvine soe hommik +9, päeval +15. Sügis nagu ikka sügis, kuid täna on eriti mõnus. Meie tänava lehtpuud on küll täiesti raagus, kuid päike kuldab kõik üle. Imeline on sellise sooja ja päikesepaistelise ilmaga toimetada. Olen otsaga eesaeda jõudnud. Korraloomise käigus leidsin kahele suurele kurerehale (viimased istutused Blue Blood ja Rozanne) sellised kohad kus nad teisi ei sega kuid ise kenasti mõjule pääsevad. Muidugi nõmm-liivatee lagendike arvelt, kuid oligi viimane aeg neid korrale kutsuda. Iga mätas on  juba sõrmipidi kuskil peenras sees.

29.10 Helepäiksene hommik, +1, kahvatusinised taevad, päeval päike ja +7. Öösel sadas. Olen kõikvõimalikud takistusribad (kompostikasti tühjendamine, pinnase tasandamine, potielanike mulda kaevamine või maha istutamine) läbinud ja nüüd läheb viimaste peenarde puhastamine päris kiiresti. Eile kompostikasti lahtikaevamise ajal oli tore üllatus. Vahasulatuse käigus paneb mesinik sulatusjäägid komposti. Tõenäoliselt koosnevad need jäägipätsid mingis osas vahast, meest, suirast ja jumalteab, millest veel. Kuid vihmaussilaste jaoks on see nähtavasti puhas jõusööt. Juba esimest kamakat tagurpidi pöörates oli selline hetk, et kui olnuksin vihmaussifoobik, siis oleks see olnud elu teravaim elamus. Kamaka alumine külg oli nagu roosa rüijuvaip, ainult et vonklev ja elav. Asetasin veel läbitöötlemata tükid koos bioloogilise roosa mullamasinaga suurde kompostikasti ja nende all oli juba puhas paks huumus. 

Viimased õitsejad aias on keegelaster, südajalehine aster, päsmasaster ja madal aster. Nii pehme sügis on, et krüsanteemid said rahulikult lõpuni õitseda, mida meil iga aasta küll ei juhtu.

30.10. Öösel sadas, +9, soe poolpilvine hommik ja samasugune päev, kusagil sõuavad vihmapilved, kuid meil hoiab kuiva. Ongi peenrad tehtud, jäävad vaid alpialad ja katete peale panemine. Katan mauklehti, marmorlehti, nelgimättaid ja kivirikke. Viimased saaksid ka katmata hakkama, kuid kattes on õisi kevadel rohkem. Alpikannidele panen ka igaks juhuks klaasid peale. Vahel on nende jaoks liiga pikk ja vesine olnud see mede tali.

2024 aasta muudatused aias.

 Märtsis asub kivilasse talvel hävinud santoliinide asemele elama soolopuu - tüvel nimetu elupuu. Ilmselt on ta üks kääbusvormidest, sest juurdekasv suve jooksul oli hästi väike.

Aprillis ja mais tuleb tosina jagu põnevaid sinililli, aster tongolensis ning aster frikartii. Olen mõistnud, et mõned astrid seisavad kenasti oma koha peal ka ja selliseid on nüüd kähku vägaväga vaja.

Mu imekaunis metasequoia otsustab kevadel lahkuda. Tema koha saavad endale floksid. Juunis tinistab mu ära kurereha `Blue Blood`(kuhu ma selle küll istutan...), kes hakkab elama suures ämbris. Ühtlasi otsustan paraadpeenart veidi dünaamilisemaks muuta ja istutan sinna mõned siilkübarad, tähtputked ja õnneheinad. Kaktusepeenra jämedamasse ossa asuvad elama nõianõgese kompaktne sort, verev kurereha, kurdistani krutsianell ja nõmmkann. Lisandub värvilisi raudrohtusid ja pisike valgete lehtedega punanupp. Ka mammutipuule ei meeldinud tänavune talv. Kuivas ära. Tema asemele asub elama Tii purpusete õitega sirelipoeg.

Juulis tuleb sidrunkollane päevaliilia. Puhtast nostalgiast otsin talle koha, ikka nii sümpaatne tegelane, ta on mul kunagi varem olnud. Lisanduvad keegelaster, mille üle on väga hea meel - veel üks astriline kes aias plagama ei pane ja alatiõitsev kurereha Roxana. Juulis lahkub aiast umbes 25 erinevat floksisorti ja neli pojengi. Suve lõpuks on juurde tulnud ca 30 sorti, sest loodus tühja kohta ei salli.

Augustis on floksimaadel sellepärast metsikud ümbertõstmised kuid lõpuks mahuvad kõik ära. Istutan veel paar sinilille ja käokinga olemasolevatele lisaks. Lahkub hübriidülane, kes on suvega täiesti segi kamminud ja saadab igas suunas oma stooloneid. Tema koha saab endale sama suur taim - haraline kirburohi, kes on kuuldavasti täiesti paigatruu. Lisanduvad ka päevaliilia Cosmopolitan ja mini-päevaliilia. Mingi teema mul nende päevaliiliatega ikka on, tõmme või midagi.

Septembris avastan, et kaevupeenras on kasejuured sees. Alustan väljakaevamisi ja juuretõkke paigaldamist. Kokku läheb vahelduva eduga ikka mitu head nädalat. Elukoha saavad endale paar endist elanikku, uustulnukatest püsikud ja floksid. Otsustan uuesti katsetada kõrs-ainuroogu ja testin aia erinevates osades tema vastupidavust. Julge katsetus kauni astri taimega (ma tean, et ta kasvab jäletu suureks, aga väga ilus õievärv oli). Septembris lahkub suur näsiniin ja tema koha saab endale hiiglaslik lumivalge ämblikõieline päevaliilia (alguses on ta muidugi väike noor ja roheline, sest esimesel aastal see taim veel ei õitse). Lisaks tuleb veel kaks väikeseõielist päevaliiliat, tumelilla ja lumivalge. Otsustan katsetada ka mugul-tuliürti ja viltjat päevakübarat. Kunagi olid mul ängelheinad, kui paar valget sorti saadaval on, siis ei kõhkle, sest ruumi on. Vahepeal on ära kolinud hiigelsuur magnoolia Susan ja põõsasroos Raubritter.

Tüüpiline futulandi suvi, ei muud. Uus hooaeg toob loodetavasti taas avastamisrõõmu ja põnevust.

September, sügiskünnikuu.

 01.09. Vihm, päike, +20. Hea paras ilm aedniku jaoks, kes järgmise suve värvid mõttes paika on pannud ja nüüd reaalis sama pilti kokku monteerib. See käib umbes nii, et kui sel suvel olid kaks sinist floksi üksteise kukil ja silma kriipis see veider toonimuutus poole puhmiku pealt, siis nüüd kolis eespoolne sinine oma värviga rikastama hoopis vaheaia peenart ja tema kohale maandus teiste varju jäänud imeilus soolofloks Nora Leigh. Ja nii ma siin künnan päevast päeva, sry, parandan eelmise hooaja istutusapsakaid, et järgmise aasta floksipeenrad värvikontrastide poolest kokkusobivamad oleksid ja soolotaimed ka oma iluga esiplaanile mahuksid.

02.09 Päike, +28. September on küll käes, kurgid lõpetasid koostöö, mustikad turbapeenras on valmis ja mesilased söödetud, kuid suvekuumad ilmad kestavad edasi. Kuni tänaseni laabus potielanike mahapanek kenasti. Hakkasin kaevupeenras uut istutuskohta ette valmistama kui labidas põrkas vastu juurikat. Kaevasin selle välja, allpool oli teine ja kohe ka kolmas. Kase juured, kuigi kask ise on suhteliselt kaugel. Loodus, mis teha. Eks iga puu otsib kus aga paremat leidub jne. Aga lillepeenrast jõu ammutamise lõpetamiseks on leiutatud juuretõke, mis teises aianurgas ühe teise kase puhul väga hästi töötab. Ja istutamise asemel algasid väljakaevamised. Kogu muld peenrast välja, juuretõke kõige põhja ja siis uuesti sõnniku ja saviga segatud muld tagasi. Taaskord on väike aiaruum plussiks, paari kolme ruutmeetri juures võib sedasi mängida, suuremate mastaapide puhul aga...tjaah, suuremate mastaapide puhul saab lihtsalt peenra teha sinna kus kaske ei ole. :)

Samas, juba mitu aastat hunnikus koos kasvanud sinililled said kõik endile oma kohad ja väljakaevamised on tore võimalus mullavahetuseks ka teistele, kes ette jäävad. Ja päris hea tunne, kui üks hukas nurgake endale täiesti uued asukad saab.

05.09 +28, päike. Meie liivmulla seisukohast võiks hakata rääkima septembripõuast, sest kui pikema ilmateate kaudu ettepoole vaadata, siis vihma pole niipea tulemas. Aed on praegu nagu pommiauk, loodan, et lähiajal aiakülalisi ei tule. Käivad kõvad kaevetööd. Viimane aeg oli see kaevupeenar üles võtta, sest väljakavamiste käigus selgub üha enam, et see on otsast otsani võõrjuuri täis.

08.09 +24, päike. Septembrikuumus kestab. Täna oli Võhma Juurikas. Tore sügisene kokkusaamine omadega, taimevahetused ja siis jälle totally häppina kodu poole. Floksipalett täienes täpselt sellevõrra, mis vahepeal aiatuulutusega ära oli läinud. Homme siis jälle pommiauku sügavamaks kaevama ja paar uut tupsukest peab ka maha istutama. Aga istutamine on puhas rõõm. Tuleks vaid vihmakest...

10.09 +20, päike, pilvitus, tugevad tuuled. Eile mullas tuhnides leidsin, et pagana mõnus. Pole enam seda tüütut keskpäevaleitsakut. Ei mingit +23 enam. Homme öösel peaks ka vihmad meiemaile jõudma. Hoolimata sümpaatselt vihmasest suvest on kaevupeenar põhjani purukuiv. Kuid nojah, kõik need võõrjuured pluss liivane muld ja mis seal ikka tahta. Uus muld tuleb mõõdukalt savine. Saaks kliimat ka niimoodi muuta nagu mulda...Novembrikuud ma tuuniks küll. Kõleduse osas kohe kindlasti. :)

15.09 +20, sombune. Sajud said läbi. Kastis korralikult aia ära. Kaevupeenar on lõpusirgel, ainult veel muld tagasi loopida ja siis võib istutada. Täna-homme peaks ühele poole saama. Aga eile oli ju vaja teiste sügisesi aedu minna vaatama ja niisama ringi sõitma, ikkagi laupäev. Vihma ka imekombel ei sadanud. Oli ilus ja täitsa istutusvaba päev. Kuid mitte hamsterdusvaba. Kodust välja minnes peab minusugune alati arvestama, et tagasi tulles on kaasas floks või paar, seekord siis ka pojeng. Lootusetu juhtum. Ise jäävad käte külge kinni... Aias on floksihooaeg peaaegu läbi. Veel mõned hilisõied ja ümberistutamisest silmini solvunud Betty Marquerite. Ok, aga kes käitus teiste flokside vahel nagu viimane naat?

18.09 +20, päike. Jätkuvalt nagu vanaaja suvi, siis kui suved veel nõnda kuumad ei olnud. Kaevupeenar jäi pooleli, tagaaias on nii palju entroopiat, et see hakkas juba paljunema. Täitsin tühjad kohad ära, kutsusin korrale vohamakippuvad aiaelanikud ja kohe palju rahulikum vaadata.

Kuigi Pokumees on meil see põhiline maiusekrõbinate andja, toob Bond hirmuäratava korrapärasusega hiiri just mulle. Paneb mu nina alla vaibale maha ja vaatab silma, hakka pihta, ma tõin. No mida sa teed...Alustasin põikleval kõneviisil juttu et, sa oled väga tubli kass, kuid vaata, see ei ole siiski minu tassike teed jne. kui voodil istuv Härra Tibu meie dialoogi katkestas. Pikal kaelal uudistas ta üle voodi ääre Bondi toodud kinki. Bond reageeris huvitavalt, vaatas talle irevil hammastega vastu nagu koer ning Tibu keeras pea ära, ah, ega mind ei huvitagi. Ilmselt oleks susisemine liiga tugev argument olnud, vihjeks piisas vähemastki. Bond pani lõpuks ise hiire nahka ja läks teise järele. Kui toas tuli põleb, siis marduselaulu ei kuule, paar fraasi ning juba kostab kondiraginat. Pimedas pole aga laulul otsa ega äärt. Sest öösel tuli tubli kütt uue saagiga. Aga kuna ma juba tean, et sellega ta voodisse ei tule, siis...no kõigega harjub. Laula, laula kassi...Ja magasin edasi.

19.09 +18, päike. Tänane öö oli jahe. Umbes 7-8 kraadi. Esmaspäevaks lubatakse öökülma. Peab vist tomatid tuppa tooma. Hoolimata varastest sortidest, on umbes kolmveerand saagist veel roheline. Kolisin istutustega eesaeda. Kuidagi väga mullane september on tänavu.

22.09 varahommikul +3, päike tõuseb, päeval +15. Õuetomatid võtsin eile maha, täna on ilmselt kord kasvuka käes. Kuna suvi oli nii armuline, siis tabas tomateid kasvuhullus ja kogu see mass toetus traadile, mis on piki kasvukat veetud. See aga painutas alumiiniumist tarindi kõveraks. Uks käib küll kinni, aga ukse kõrval on jurakas vahe. Nii, et öökülma eest see majake eriti ei kaitse.

24.09 , sombune hommik +10, päeval +18, päike. Öökülmahoiatus oli üleliigne, veidi mingi õrn laine ehk käis üle, kuid ei midagi märgatavat. Ja veel üks suvine päev...Nädalavahetusel korjas Pokumees karvase viirpuu marjad ära ja otsustas neist smuutipõhja moodi asja välja võluda.  Selline mõnus mehune neste tuli, ülihää. Suhkrut ei pannud. Tänavu on marjad tõesti übersuured ja mahlased. 

Aias on jätkuvalt "sügiskünd". Kuigi suhteliselt juba lõpusirgel. Oktoobrikuuga peaks ühele poole saama. 

Bond ei saa enam öösiti tuppa ja jätab annid verandale. Olen märganud, et tõbras, kes sinilillepeenras käike ajas, on kas "vaibale toodud" või ära kolinud. Mahavajutatud käike ei tehta enam korda ja uusi maapinnakohrutusi pole ka enam täheldanud. Minul on aga kiiks küljes. Voodiesine vaip on muutunud "ohtlikuks". Ta võib neid ju päeval ka tuppa sokutada. Enne jalga maha ei pane kui olen veendunud, et...Ja kord pimedas sokile astudes oli esimene mõte NONII!!!

25.09 +18, päike, pilved vihmalubadusega, väike sadu päeval. Sorteerisin seemneid. Selliseid, mis sobiksid mu tulevase lilleaasa projekti elanikeks. Ruumi muidugi eriti ei ole kuid kui seda tänavust veidi stiihilist eesõue potimajandust silmitsesin, siis tuli "geniaalne" mõte, et mis oleks kui selle kõige asemel oleks üks 2 x 1,5m istutuskast ja ma saaks selles oma lilleaasanduse välja elada. Pulli võib ju teha...Noh ja nüüd ongi seemnetes sorimine: metsporgand, kurekell, must talinelk, jänesekõrv, harilik käokann, rukkilill, 

27.09 +15, pilves. Kaks päeva on sadanud. Kena, et vihma tuli, tasandab kohevile aetud mulla esimesteks külmadeks ehk ära. Põhilised istutused ja ümberistutused said tehtud, on jäänud vaid need viimased tosin taime, mis lähevad kaevupeenrasse või mõne muu tühja koha peale. Kas mul on veel tühje kohti? Aga muidugi on. Igavene lahmakas maad ootab näiteks näsiniine koha peal uusi elanikke.

Täna nägin väga huvitavat pool-looduslikku aeda. Aed on rajatud männimaale, servades on neid mõned isegi veel säilinud, mullastik on ilmselt happeline liivasepoolne ja kamarat jagub umbes 20 cm jagu. Edasi on mullasegune kiviklibu. Peenardes domineeris palju erinevaid kõrreliste sorte ja liike, esindatud olid astrid, ussitatrad, vesikanepid, punanupud, mugul-tuliürt, okaspuud, erinevad põõsalised, kenasti näisid selles pinnases hakkama saavat ka floksid, hostad, kukeharjad jms. Tore oli näha Arkansase maruheina meetrikõrgust isendit. Olen ta õisi lõunalaste aedades ikka kiiganud, kuid need on alati kolme meetri kõrgusel olnud ja missa seal ikka... Täna siis õnnestus lähedalt näha. Küll on ilus õis. Kuid mind kui põuapelgajat pani kõrva kikitama see kui perenaine ütles, et ta ei kasta seda aeda põua ajal ja nad saavad hakkama. Tõsi, ka selliseid kooslusi nagu seal, ei ole ma varem kohanud. Tõeline kuivalembeste ja vastupidavate taimede paraad ning väga liigirikas.Tahan seda aeda kindlasti veel näha, milline on ta kesksuvel, tippõitsengu ajal. Ja tuleb tunnistada, et kuigi olen enamike meil kasvavate püsikutega tuttav, siis seal kohtasin üsna mitut taime, mida kunagi varem reaalis näinud ei ole.

28.09 +13, pilves, vihmane hommik. Ja ega muud saanudki teha kui tõstsin potielanikud kurgimajja talvituma. Siis tuli paks vihm kaela. Selline, millega kompromiss on välistatud. Et võibolla natuke veel siblin midagi? Ei, nii hull pole isegi mina, et külma duši all pealseid hakkan lõikama.

30.09 varahommikul +1,2, päeval +13, päike. Ka eile sadas hommikupoole, nüüd peaks paar päeva vihmavahet olema. Ilus pikk ja suvine september oli. Ja mis põhiline, ilma öökülmata. Kuid ka isegi halladeta on aeg aias sealmaal, et hostade välimus on pikast suvest kulunud, vahakübarad ära õitsenud, varaste krüsanteemide õied vihmadest ja jahedatest öödest roiutatud, pooled kukeharjad ilu minetanud, püsikute lehed pole ka enam kenad ja peenardes kooserdab ringi tigusid. Seni õnneks ikka veel neid meiemaiseid karbiga tüüpe, kuid aeg on hakata pealseid maha võtma. Jääb tigudele vähem talvitumiskohti ja kevadel kah rõõmsam puhta peenra pealt hooaega alustada.

Härra Hurmur

 Kuivatasin vannitoas parajasti juukseid kui ukseprao vahele ilmus valge käpp. Käpp kangutas ukseprao suuremaks ja selle kõrvale ilmus ka nägu, natuke viltu, sest otse ei mahtunud. Siin sa oledki. Jäta kohe oma mõttetud tegevused ja tule anna mulle maiusekrõbinaid. Toast kostva torina järgi oli Härra Tibu just lõpetanud Pokumehe ahistamise (viimase tungiva nõudmisel) ja proovis nüüd minuga õnne. Härra Tibu vupsas vannituppa ja me väljusime sealt nii sünkroonselt kui meevurri kõrvalt vähegi mahtus. Kassa nüüd annad mulle krõbinaid...Ma olen hea kass, maailma parim kass, sa ju tead seda? Härra Tibu pani kõik oma võlud mängu. Sa vaid vaata, ma teen sulle kohe põsepai (tümps!) kui sa kummardud ja veel teisegi, (tümps!) kui sa isegi oodata ei oska. Ja ma olen NII pehme ja armas, vaatan sulle ajudesse ja poen nii naljakalt su sviitrisse, mida sa...Mis, sa võtad sahtlist uue? Ok. Aga veel üks põsepai äkki (tümps!) pehmendab su kalki südant? Hommikune aeg, uni veel silmis ja nüüd veel see kass ka igal pool jalus, ei saa riidessegi panna! Jumakene, võta oma krõbinad...

Kui Härra Tibu ihaldatud maiuse kätte saab, siis muutub loomakese hoiak totaalselt. Armunud pilku tekkib arvestus (kas annab äkki veel, ei vist, pole mõtet rohkem võimelda?), vabalt kulgevasse keresse nõtkus (põikab paikäe eest osavalt kõrvale), näkku reserveeritus (igaüks ei käpi!) ning Härra Hurmur kõnnib rahulolevalt algava päeva esimesse päikeselaiku verandal, et alustada enneune tualetiga.