Sügise malbe palg. Oktoober.

 02.10 +10, pilves, vihm. Eile oli esimene öökülm. Puuriida kraadiklaas varjus näitas -0,7, kuid arvan, et joomedena oli avamaal külma rohkemgi, sest muru kahutas, suured hostad jäätusid ja õue ununenud veeämbril oli korralik jääketas peal. Ehk oli -3. Eile tegime ka esimese kütmise ja Härra Tibu kassikast toodi pidulikult tuppa. Ja uskumatu, ei mingit peenutsemist enam. Paistab, et kass teab, mis on hea. 

Vean pottides talvitujaid kasvukasse, vormistan kompostihunnikuid ja mõtlen pealsete lõikamisest. Ehh, eks laisk ka...äkki sulane veel ka tuleb ja...

04.10 +11, päike. Rõve nohu, palaviku ja köhaga taud on kallal, tänapäeval võib iga viirushaigus koroona olla. Olgu siis pealegi. Juba teine aiapäev täitsa tuksis. Ja üldse on ka tuksis. Puhtalt köharohu ja MSMV (mustsõstramoosivee) peal saab kuidagi ära elatud. Poolunenäolised pikad raisatud päevad kus õues miilab soe sügispäike ja tahaks ju küll peenrasse, kuid jalad on nagu makaronid.

06.10 +16, päike, pilvitus. Jälle ideaalne aiailm, aga täna minust veel aednikku ei ole. Alles sai tõvemülkast välja roomatud ja inimeseks hakatud, lihtsalt teen plaane. Plaanid on suured. Sest neli päeva sai tuugalt selili oldud ja aiandushooaja viisipärane lõpetamine kõik puha pooleli. Kerin kaltsukerasid, passin esimese talvehooaja vaiba värve kokku, panen suveriideid ära, kuid mõttega juba sügaval peenras, et ehk homme siis ...

08.10 +16, päike. Hooaja lõpetamine jätkub hoogsalt: viimased istutamised, ebakohtade likvideerimine, lohkude täitmine, tühjade kohtade äramärkimine ning õhtul tuli rongi pealt mu noor ja tubli sulane ning alustas pealsete mahavõtmisega. Puhas rõõm! :) Ta oli kiire ja tõhus nagu Harvester ning tegi tunni ajaga ära minu kahe päeva töö. Ainult, et kui maha saab võetud umbes saja floksipuhma pealsed ja mitukümmend pojengi, siis moodustub sellest üüratu kuhi. Kahjuks ei ole suurel kompostikastil veel neljandat külge  ja ladustamisega tuleb veitsa oodata.

09.10 +7, taevad tumedad ja erinevad vihmad terve päeva. Kompostikasti külje panin paika, aga muude tööde jaoks ikka liiga laussajune ja las olla pealegi vahepeal üks puhkepäev. Meeles küll üht-teist mõlgub, kuid peale esimest läbiligunemist enam õue ei kutsu. Ja erilist kiiret ka pole. Novembrini on umbes paarkümmend päeva, maha on vaja istutada veel vaid kolm taime, sibulad on veel tulemata, poole aia pealsed lõigata, siis kogu aia rohimine ja ongi kõik. Ning novembris ei tarvitse ka kohe veel talveks keerata. Ehk.

10.10. Pilves, +12. Hallid ja madalad taevad, haneparved ekslevad laotuse all ja carmichaeli käoking lehvib tuules nagu indigosinine lipp. Imeilus värv ja peen mahe aroom.  Käin iga päev vaatamas, aitäh, Tii :). Aster tongolensis lõpetas septembri lõpus õitsemise, kuid frikartii aster, taevassinine aster, amellastrid, keegelaster (äitäh, Eve:) säravad sügises. Siin ja seal pistavad ninakesi välja valged, kreemikas-sinised ja helesinised sügisesed krookused, alpikannid sätivad õisi, sügislilled on juba poole peal ja mõni lihtsameelne priimula arvab olevat kevade saabunud. Sinililledele oli hea suvi. Nad armastavad parasniisket. Kevadeks on paljudel puhmikutel suured toredad pungad kasvatatud.

12.10 +15, päikepäike. Kena pikk ja soe aiapäev. Aknaalune peenar on talvevalmis pandud. Ja seoses vabade istutuskohtade otsimisega lahkus aiast magnoolia Susan, kes oli saanud kevadel korduva hoiatuse mitte kasvada kõrgeks puuks ning mitte ajada juuri nii kasvuhoonesse kui floksipeenrasse. Muidugi ta vilistas selle kõige peale. Ka tänavu suvel olid kasvuhoone ühe külje tomatid nukravõitu olemisega ning puuke kahekordistas oma võra suuruse. Kahjuks oli mul ta jaoks kõigest ruutmeeter maad ja Susan läks suuremasse aeda kus on ruumi laiuda ning tõeliselt suur ja ilus olla. 

13.10 +10, päike. Imeilus kollane sügis, malbelt soe päike mängib kuldsetes tammevõrades ja mina löön jätkuvalt peenraid talveks läikima. Täna sai ka eelviimane istutus tehtud. Uuele amellastrile (kuhu ma selle küll panen?) leidus tore päikseline koht magnooliast vabanenud platsil (igavene lahmakas maad). Ja kuna ma vahepealses meelesegaduses sirutasin käe päevaliiliate `Holsteiner Beautiful Madness`, `Encore d`Ivoire`ja `Broadway Phantom`järele, siis on nüüd ka neile kenasti kohad olemas.

14.10 +8, hommik poolvarjus, pärastpoole vihm. Täna öösel juhtus midagi puude lehtede kinnihoidmise süsteemiga. Meie tänava vahtrad on nagu üks mees enamiku kasukast asfaldile poetanud. Et siitmaalt nagu vähem kuldne sügis. Eks ole juba ka aeg, kased olid kõige esimesena raagus. Täna tuli madalmaadelt kümme kilo lillesibulaid. Jagasin kambatellimuse kastidesse ära ja läksin sõitu. Metsad olid meeliülendavalt maalilised ning tihe peenike vihm sibises esiklaasile. Tarisin külast koju kaks kasti juturaamatuid. Tali ju tulemas.

16.10 hallad eile ja täna maas, päeval päike ja +10. Paraadpeenra rohimine ja pealsete lõikamine. Kuidagi kummaline, kuid NII tore töö. Selja taga jääb alles puhtand. Võtan üles ka hiidhüatsindid, sest need on mu viimaste suvede lemmikud ja narr oleks talvega riskida. Võibolla ei pea talvel avamaal vastu nagu korra juhtus ja kus selle kahju ots...Eriti veel kui kevadel napilt pöidlajämedused sibulad suvega kolm korda suuremaks on paisunud. Väga sümpaatne tegelane, ei vaja toestamist ja õitseb pikalt. 

18.10 +5, päeval päike ja +12. Tasapisi hakkab tagaaed korda saama ja selle üle on hea meel. Uued sibulad on ka maha pandud. Miskit kontimurdvat ju pole, ainult et kompostikastid ägavad materjali külluse all. Ja kui ma varem võtsin mullategemist nii tõsiselt, et importisin ka tammelehti sisse, siis tänavu jääb see osa ära. Lehemuld on mõnna kuid lihtsalt pole ruumi kus ladustada. 

Härra Tibu isiksus on kahestunud. Mister Mugav tahab öösel unisena tuiata kassikasti juurde ja soojas pimeduses teha väike sorr ning pererahva kaissu tagasi. Aga Mister Metsik hüppab vaese perenaise peal kitse (et tõmmata enda peale kõigi jumalate viha) ning lipsata rõduukse vahelt välguna välja, et perenaise unesoe päkk ei jõuaks hoogu juurde anda. Ja siis on NII nirvaana minna mõõdetud sammul peenrasse selle äsjaistutatud kuradima amellastri juurde, kaapida kohevas mullas ja sittuda kuuvalgel nii nagu seda kõik kassid on teinud ürgaegadest seniajani. Ainult, et edasi on tsipa nutune. Ta vaatas toas kindlasti termomeetrit, mis näitas ligi kuus kraadi plussi ja ma võin siin hüpata palju tahan, ega ta avama ei tule. Ma parem ei hüppagi. Lähen poen verandal Bondi kaissu. Vana tark kass, teab kuidas asjad käivad. Täpselt nii ongi.

22.10. +13, pilves. Killin epide peenras röövkannikest. Küll on ikka jube nähtus, paljuneb nii seemnete kui juurte kaudu. Viimastel aastatel olen hakanud süstemaatiliselt lähenema ja väike lootus on, et ehk saab lahtigi sel moel. Epide peenras on tänavu vaid noored kergelt juurdunud taimed ja vanu nuhtlusepässe vaid mõni üksik. Kõige raskem on neid kätte saada kivila pinnasest.

23.10 pilves, vihmapoolne +13. Loen praegu kummalist raamatut. See on: 

Sei Shōnagoni (u 966–1025) „Padjamärkmed“ („Makura no sōshi“) on Jaapani õukonna kõrgkultuuri kuuluv proosateos, mis oma tundlike ja täpsete tähelepanekutega on juba sajandeid lugejaid võlunud. Heiani ajastust (794–1192) pärit teos on kirjutatud zuihitsu („pintslile järgnedes“) stiilis ja kujutab endast kirjut kollaaži jõudehetkedel kirja pandud tekstidest (nimistud, mõtisklused, päevikukatkendid). Pole teada, kas „Padjamärkmed“ pidi autori nägemuses saama ka mingi lõpliku kuju või olidki need juhumärkmed, mida ta oma puidust peatoe laekas hoidis. 21. sajandil on „Padjamärkmetes“ nähtud veebikirjandusele omaste joontega teksti, mille eklektilisusest ja fragmentaarsusest on saanud selle peamine tugevus. Seda võib lugeda omamoodi Heiani ajastu blogina, kus autor on oma mõtteile vaba voli andes kirja pannud kõik, mida elus tähtsaks peab. Vastavalt vajadusele võtab „Padjamärkmed“ kord päeviku, kord nimistu, kord juhuslike ülestähenduste kuju, mõjudes nii väga ajakohaselt. Teose üllatava värskuse ja seosed tänapäevaga tundis ära ka režissöör Peter Greenaway, kes 1996. aastal tegi teose põhjal filmi „Padjaraamat“ („The Pillow Book“). (kopeeritud raamatututvustusest)

Ja kummaline, kuid see umbes tuhat aastat vana kirjutis meenutab tõesti üldjoontes tänapäeva blogisid. Kirjalikud mõtisklused, märkmed juhtumiste või sündmuste kohta, sekka mõned väärtushinnangud jne Tunnen ära ka selle joone, et kuigi kogu kirjutatu põhjal saab kätte inimese üldpildi, siis oma põhiolemuse hoiab ta varjus. Nii, et kui peaks päriselt profileerima hakkama, siis läheks raskeks. Väga väljapeetud blogi. omamoodi ajakapsel ja tõeline maiuspala ajaloohuvilisele. Mida tegi, mõtles või arvas jaapani keisri õukonnadaam oma ajas, milline maailm teda ümbritses ja millised olid tema väärtushinnangud...Näh, harjumuslik kirjasrift läheb kopimisega alati tuksi...

Aga aitab ilutsemisest, viimane aeg asjalikuks hakata, sest päev on alanud! 

23.10. hommikul sügistorm, paduvihmad, päeval päikepäike, +12. Puud on nüüd enamasti raagus ja peenras röövkannikesi killiva aedniku tagumikku puhuv tuul pole enam mahe. Huh, lõpuks sai tehtud see aia jubedaim peenar. Pean järgmine suvi hoolega silma peal hoidma, et asi nii hulluks ei läheks.

25.10. Pilvine soe hommik +9, päeval +15. Sügis nagu ikka sügis, kuid täna on eriti mõnus. Meie tänava lehtpuud on küll täiesti raagus, kuid päike kuldab kõik üle. Imeline on sellise sooja ja päikesepaistelise ilmaga toimetada. Olen otsaga eesaeda jõudnud. Korraloomise käigus leidsin kahele suurele kurerehale (viimased istutused Blue Blood ja Rozanne) sellised kohad kus nad teisi ei sega kuid ise kenasti mõjule pääsevad. Muidugi nõmm-liivatee lagendike arvelt, kuid oligi viimane aeg neid korrale kutsuda. Iga mätas on  juba sõrmipidi kuskil peenras sees.

29.10 Helepäiksene hommik, +1, kahvatusinised taevad, päeval päike ja +7. Öösel sadas. Olen kõikvõimalikud takistusribad (kompostikasti tühjendamine, pinnase tasandamine, potielanike mulda kaevamine või maha istutamine) läbinud ja nüüd läheb viimaste peenarde puhastamine päris kiiresti. Eile kompostikasti lahtikaevamise ajal oli tore üllatus. Vahasulatuse käigus paneb mesinik sulatusjäägid komposti. Tõenäoliselt koosnevad need jäägipätsid mingis osas vahast, meest, suirast ja jumalteab, millest veel. Kuid vihmaussilaste jaoks on see nähtavasti puhas jõusööt. Juba esimest kamakat tagurpidi pöörates oli selline hetk, et kui olnuksin vihmaussifoobik, siis oleks see olnud elu teravaim elamus. Kamaka alumine külg oli nagu roosa rüijuvaip, ainult et vonklev ja elav. Asetasin veel läbitöötlemata tükid koos bioloogilise roosa mullamasinaga suurde kompostikasti ja nende all oli juba puhas paks huumus. 

Viimased õitsejad aias on keegelaster, südajalehine aster, päsmasaster ja madal aster. Nii pehme sügis on, et krüsanteemid said rahulikult lõpuni õitseda, mida meil iga aasta küll ei juhtu.

30.10. Öösel sadas, +9, soe poolpilvine hommik ja samasugune päev, kusagil sõuavad vihmapilved, kuid meil hoiab kuiva. Ongi peenrad tehtud, jäävad vaid alpialad ja katete peale panemine. Katan mauklehti, marmorlehti, nelgimättaid ja kivirikke. Viimased saaksid ka katmata hakkama, kuid kattes on õisi kevadel rohkem. Alpikannidele panen ka igaks juhuks klaasid peale. Vahel on nende jaoks liiga pikk ja vesine olnud see mede tali.

2024 aasta muudatused aias.

 Märtsis asub kivilasse talvel hävinud santoliinide asemele elama soolopuu - tüvel nimetu elupuu. Ilmselt on ta üks kääbusvormidest, sest juurdekasv suve jooksul oli hästi väike.

Aprillis ja mais tuleb tosina jagu põnevaid sinililli, aster tongolensis ning aster frikartii. Olen mõistnud, et mõned astrid seisavad kenasti oma koha peal ka ja selliseid on nüüd kähku vägaväga vaja.

Mu imekaunis metasequoia otsustab kevadel lahkuda. Tema koha saavad endale floksid. Juunis tinistab mu ära kurereha `Blue Blood`(kuhu ma selle küll istutan...), kes hakkab elama suures ämbris. Ühtlasi otsustan paraadpeenart veidi dünaamilisemaks muuta ja istutan sinna mõned siilkübarad, tähtputked ja õnneheinad. Kaktusepeenra jämedamasse ossa asuvad elama nõianõgese kompaktne sort, verev kurereha, kurdistani krutsianell ja nõmmkann. Lisandub värvilisi raudrohtusid ja pisike valgete lehtedega punanupp. Ka mammutipuule ei meeldinud tänavune talv. Kuivas ära. Tema asemele asub elama Tii purpusete õitega sirelipoeg.

Juulis tuleb sidrunkollane päevaliilia. Puhtast nostalgiast otsin talle koha, ikka nii sümpaatne tegelane, ta on mul kunagi varem olnud. Lisanduvad keegelaster, mille üle on väga hea meel - veel üks astriline kes aias plagama ei pane ja alatiõitsev kurereha Roxana. Juulis lahkub aiast umbes 25 erinevat floksisorti ja neli pojengi. Suve lõpuks on juurde tulnud ca 30 sorti, sest loodus tühja kohta ei salli.

Augustis on floksimaadel sellepärast metsikud ümbertõstmised kuid lõpuks mahuvad kõik ära. Istutan veel paar sinilille ja käokinga olemasolevatele lisaks. Lahkub hübriidülane, kes on suvega täiesti segi kamminud ja saadab igas suunas oma stooloneid. Tema koha saab endale sama suur taim - haraline kirburohi, kes on kuuldavasti täiesti paigatruu. Lisanduvad ka päevaliilia Cosmopolitan ja mini-päevaliilia. Mingi teema mul nende päevaliiliatega ikka on, tõmme või midagi.

Septembris avastan, et kaevupeenras on kasejuured sees. Alustan väljakaevamisi ja juuretõkke paigaldamist. Kokku läheb vahelduva eduga ikka mitu head nädalat. Elukoha saavad endale paar endist elanikku, uustulnukatest püsikud ja floksid. Otsustan uuesti katsetada kõrs-ainuroogu ja testin aia erinevates osades tema vastupidavust. Julge katsetus kauni astri taimega (ma tean, et ta kasvab jäletu suureks, aga väga ilus õievärv oli). Septembris lahkub suur näsiniin ja tema koha saab endale hiiglaslik lumivalge ämblikõieline päevaliilia (alguses on ta muidugi väike noor ja roheline, sest esimesel aastal see taim veel ei õitse). Lisaks tuleb veel kaks väikeseõielist päevaliiliat, tumelilla ja lumivalge. Otsustan katsetada ka mugul-tuliürti ja viltjat päevakübarat. Kunagi olid mul ängelheinad, kui paar valget sorti saadaval on, siis ei kõhkle, sest ruumi on. Vahepeal on ära kolinud hiigelsuur magnoolia Susan ja põõsasroos Raubritter.

Tüüpiline futulandi suvi, ei muud. Uus hooaeg toob loodetavasti taas avastamisrõõmu ja põnevust.

September, sügiskünnikuu.

 01.09. Vihm, päike, +20. Hea paras ilm aedniku jaoks, kes järgmise suve värvid mõttes paika on pannud ja nüüd reaalis sama pilti kokku monteerib. See käib umbes nii, et kui sel suvel olid kaks sinist floksi üksteise kukil ja silma kriipis see veider toonimuutus poole puhmiku pealt, siis nüüd kolis eespoolne sinine oma värviga rikastama hoopis vaheaia peenart ja tema kohale maandus teiste varju jäänud imeilus soolofloks Nora Leigh. Ja nii ma siin künnan päevast päeva, sry, parandan eelmise hooaja istutusapsakaid, et järgmise aasta floksipeenrad värvikontrastide poolest kokkusobivamad oleksid ja soolotaimed ka oma iluga esiplaanile mahuksid.

02.09 Päike, +28. September on küll käes, kurgid lõpetasid koostöö, mustikad turbapeenras on valmis ja mesilased söödetud, kuid suvekuumad ilmad kestavad edasi. Kuni tänaseni laabus potielanike mahapanek kenasti. Hakkasin kaevupeenras uut istutuskohta ette valmistama kui labidas põrkas vastu juurikat. Kaevasin selle välja, allpool oli teine ja kohe ka kolmas. Kase juured, kuigi kask ise on suhteliselt kaugel. Loodus, mis teha. Eks iga puu otsib kus aga paremat leidub jne. Aga lillepeenrast jõu ammutamise lõpetamiseks on leiutatud juuretõke, mis teises aianurgas ühe teise kase puhul väga hästi töötab. Ja istutamise asemel algasid väljakaevamised. Kogu muld peenrast välja, juuretõke kõige põhja ja siis uuesti sõnniku ja saviga segatud muld tagasi. Taaskord on väike aiaruum plussiks, paari kolme ruutmeetri juures võib sedasi mängida, suuremate mastaapide puhul aga...tjaah, suuremate mastaapide puhul saab lihtsalt peenra teha sinna kus kaske ei ole. :)

Samas, juba mitu aastat hunnikus koos kasvanud sinililled said kõik endile oma kohad ja väljakaevamised on tore võimalus mullavahetuseks ka teistele, kes ette jäävad. Ja päris hea tunne, kui üks hukas nurgake endale täiesti uued asukad saab.

05.09 +28, päike. Meie liivmulla seisukohast võiks hakata rääkima septembripõuast, sest kui pikema ilmateate kaudu ettepoole vaadata, siis vihma pole niipea tulemas. Aed on praegu nagu pommiauk, loodan, et lähiajal aiakülalisi ei tule. Käivad kõvad kaevetööd. Viimane aeg oli see kaevupeenar üles võtta, sest väljakavamiste käigus selgub üha enam, et see on otsast otsani võõrjuuri täis.

08.09 +24, päike. Septembrikuumus kestab. Täna oli Võhma Juurikas. Tore sügisene kokkusaamine omadega, taimevahetused ja siis jälle totally häppina kodu poole. Floksipalett täienes täpselt sellevõrra, mis vahepeal aiatuulutusega ära oli läinud. Homme siis jälle pommiauku sügavamaks kaevama ja paar uut tupsukest peab ka maha istutama. Aga istutamine on puhas rõõm. Tuleks vaid vihmakest...

10.09 +20, päike, pilvitus, tugevad tuuled. Eile mullas tuhnides leidsin, et pagana mõnus. Pole enam seda tüütut keskpäevaleitsakut. Ei mingit +23 enam. Homme öösel peaks ka vihmad meiemaile jõudma. Hoolimata sümpaatselt vihmasest suvest on kaevupeenar põhjani purukuiv. Kuid nojah, kõik need võõrjuured pluss liivane muld ja mis seal ikka tahta. Uus muld tuleb mõõdukalt savine. Saaks kliimat ka niimoodi muuta nagu mulda...Novembrikuud ma tuuniks küll. Kõleduse osas kohe kindlasti. :)

15.09 +20, sombune. Sajud said läbi. Kastis korralikult aia ära. Kaevupeenar on lõpusirgel, ainult veel muld tagasi loopida ja siis võib istutada. Täna-homme peaks ühele poole saama. Aga eile oli ju vaja teiste sügisesi aedu minna vaatama ja niisama ringi sõitma, ikkagi laupäev. Vihma ka imekombel ei sadanud. Oli ilus ja täitsa istutusvaba päev. Kuid mitte hamsterdusvaba. Kodust välja minnes peab minusugune alati arvestama, et tagasi tulles on kaasas floks või paar, seekord siis ka pojeng. Lootusetu juhtum. Ise jäävad käte külge kinni... Aias on floksihooaeg peaaegu läbi. Veel mõned hilisõied ja ümberistutamisest silmini solvunud Betty Marquerite. Ok, aga kes käitus teiste flokside vahel nagu viimane naat?

18.09 +20, päike. Jätkuvalt nagu vanaaja suvi, siis kui suved veel nõnda kuumad ei olnud. Kaevupeenar jäi pooleli, tagaaias on nii palju entroopiat, et see hakkas juba paljunema. Täitsin tühjad kohad ära, kutsusin korrale vohamakippuvad aiaelanikud ja kohe palju rahulikum vaadata.

Kuigi Pokumees on meil see põhiline maiusekrõbinate andja, toob Bond hirmuäratava korrapärasusega hiiri just mulle. Paneb mu nina alla vaibale maha ja vaatab silma, hakka pihta, ma tõin. No mida sa teed...Alustasin põikleval kõneviisil juttu et, sa oled väga tubli kass, kuid vaata, see ei ole siiski minu tassike teed jne. kui voodil istuv Härra Tibu meie dialoogi katkestas. Pikal kaelal uudistas ta üle voodi ääre Bondi toodud kinki. Bond reageeris huvitavalt, vaatas talle irevil hammastega vastu nagu koer ning Tibu keeras pea ära, ah, ega mind ei huvitagi. Ilmselt oleks susisemine liiga tugev argument olnud, vihjeks piisas vähemastki. Bond pani lõpuks ise hiire nahka ja läks teise järele. Kui toas tuli põleb, siis marduselaulu ei kuule, paar fraasi ning juba kostab kondiraginat. Pimedas pole aga laulul otsa ega äärt. Sest öösel tuli tubli kütt uue saagiga. Aga kuna ma juba tean, et sellega ta voodisse ei tule, siis...no kõigega harjub. Laula, laula kassi...Ja magasin edasi.

19.09 +18, päike. Tänane öö oli jahe. Umbes 7-8 kraadi. Esmaspäevaks lubatakse öökülma. Peab vist tomatid tuppa tooma. Hoolimata varastest sortidest, on umbes kolmveerand saagist veel roheline. Kolisin istutustega eesaeda. Kuidagi väga mullane september on tänavu.

22.09 varahommikul +3, päike tõuseb, päeval +15. Õuetomatid võtsin eile maha, täna on ilmselt kord kasvuka käes. Kuna suvi oli nii armuline, siis tabas tomateid kasvuhullus ja kogu see mass toetus traadile, mis on piki kasvukat veetud. See aga painutas alumiiniumist tarindi kõveraks. Uks käib küll kinni, aga ukse kõrval on jurakas vahe. Nii, et öökülma eest see majake eriti ei kaitse.

24.09 , sombune hommik +10, päeval +18, päike. Öökülmahoiatus oli üleliigne, veidi mingi õrn laine ehk käis üle, kuid ei midagi märgatavat. Ja veel üks suvine päev...Nädalavahetusel korjas Pokumees karvase viirpuu marjad ära ja otsustas neist smuutipõhja moodi asja välja võluda.  Selline mõnus mehune neste tuli, ülihää. Suhkrut ei pannud. Tänavu on marjad tõesti übersuured ja mahlased. 

Aias on jätkuvalt "sügiskünd". Kuigi suhteliselt juba lõpusirgel. Oktoobrikuuga peaks ühele poole saama. 

Bond ei saa enam öösiti tuppa ja jätab annid verandale. Olen märganud, et tõbras, kes sinilillepeenras käike ajas, on kas "vaibale toodud" või ära kolinud. Mahavajutatud käike ei tehta enam korda ja uusi maapinnakohrutusi pole ka enam täheldanud. Minul on aga kiiks küljes. Voodiesine vaip on muutunud "ohtlikuks". Ta võib neid ju päeval ka tuppa sokutada. Enne jalga maha ei pane kui olen veendunud, et...Ja kord pimedas sokile astudes oli esimene mõte NONII!!!

25.09 +18, päike, pilved vihmalubadusega, väike sadu päeval. Sorteerisin seemneid. Selliseid, mis sobiksid mu tulevase lilleaasa projekti elanikeks. Ruumi muidugi eriti ei ole kuid kui seda tänavust veidi stiihilist eesõue potimajandust silmitsesin, siis tuli "geniaalne" mõte, et mis oleks kui selle kõige asemel oleks üks 2 x 1,5m istutuskast ja ma saaks selles oma lilleaasanduse välja elada. Pulli võib ju teha...Noh ja nüüd ongi seemnetes sorimine: metsporgand, kurekell, must talinelk, jänesekõrv, harilik käokann, rukkilill, 

27.09 +15, pilves. Kaks päeva on sadanud. Kena, et vihma tuli, tasandab kohevile aetud mulla esimesteks külmadeks ehk ära. Põhilised istutused ja ümberistutused said tehtud, on jäänud vaid need viimased tosin taime, mis lähevad kaevupeenrasse või mõne muu tühja koha peale. Kas mul on veel tühje kohti? Aga muidugi on. Igavene lahmakas maad ootab näiteks näsiniine koha peal uusi elanikke.

Täna nägin väga huvitavat pool-looduslikku aeda. Aed on rajatud männimaale, servades on neid mõned isegi veel säilinud, mullastik on ilmselt happeline liivasepoolne ja kamarat jagub umbes 20 cm jagu. Edasi on mullasegune kiviklibu. Peenardes domineeris palju erinevaid kõrreliste sorte ja liike, esindatud olid astrid, ussitatrad, vesikanepid, punanupud, mugul-tuliürt, okaspuud, erinevad põõsalised, kenasti näisid selles pinnases hakkama saavat ka floksid, hostad, kukeharjad jms. Tore oli näha Arkansase maruheina meetrikõrgust isendit. Olen ta õisi lõunalaste aedades ikka kiiganud, kuid need on alati kolme meetri kõrgusel olnud ja missa seal ikka... Täna siis õnnestus lähedalt näha. Küll on ilus õis. Kuid mind kui põuapelgajat pani kõrva kikitama see kui perenaine ütles, et ta ei kasta seda aeda põua ajal ja nad saavad hakkama. Tõsi, ka selliseid kooslusi nagu seal, ei ole ma varem kohanud. Tõeline kuivalembeste ja vastupidavate taimede paraad ning väga liigirikas.Tahan seda aeda kindlasti veel näha, milline on ta kesksuvel, tippõitsengu ajal. Ja tuleb tunnistada, et kuigi olen enamike meil kasvavate püsikutega tuttav, siis seal kohtasin üsna mitut taime, mida kunagi varem reaalis näinud ei ole.

28.09 +13, pilves, vihmane hommik. Ja ega muud saanudki teha kui tõstsin potielanikud kurgimajja talvituma. Siis tuli paks vihm kaela. Selline, millega kompromiss on välistatud. Et võibolla natuke veel siblin midagi? Ei, nii hull pole isegi mina, et külma duši all pealseid hakkan lõikama.

30.09 varahommikul +1,2, päeval +13, päike. Ka eile sadas hommikupoole, nüüd peaks paar päeva vihmavahet olema. Ilus pikk ja suvine september oli. Ja mis põhiline, ilma öökülmata. Kuid ka isegi halladeta on aeg aias sealmaal, et hostade välimus on pikast suvest kulunud, vahakübarad ära õitsenud, varaste krüsanteemide õied vihmadest ja jahedatest öödest roiutatud, pooled kukeharjad ilu minetanud, püsikute lehed pole ka enam kenad ja peenardes kooserdab ringi tigusid. Seni õnneks ikka veel neid meiemaiseid karbiga tüüpe, kuid aeg on hakata pealseid maha võtma. Jääb tigudele vähem talvitumiskohti ja kevadel kah rõõmsam puhta peenra pealt hooaega alustada.

Härra Hurmur

 Kuivatasin vannitoas parajasti juukseid kui ukseprao vahele ilmus valge käpp. Käpp kangutas ukseprao suuremaks ja selle kõrvale ilmus ka nägu, natuke viltu, sest otse ei mahtunud. Siin sa oledki. Jäta kohe oma mõttetud tegevused ja tule anna mulle maiusekrõbinaid. Toast kostva torina järgi oli Härra Tibu just lõpetanud Pokumehe ahistamise (viimase tungiva nõudmisel) ja proovis nüüd minuga õnne. Härra Tibu vupsas vannituppa ja me väljusime sealt nii sünkroonselt kui meevurri kõrvalt vähegi mahtus. Kassa nüüd annad mulle krõbinaid...Ma olen hea kass, maailma parim kass, sa ju tead seda? Härra Tibu pani kõik oma võlud mängu. Sa vaid vaata, ma teen sulle kohe põsepai (tümps!) kui sa kummardud ja veel teisegi, (tümps!) kui sa isegi oodata ei oska. Ja ma olen NII pehme ja armas, vaatan sulle ajudesse ja poen nii naljakalt su sviitrisse, mida sa...Mis, sa võtad sahtlist uue? Ok. Aga veel üks põsepai äkki (tümps!) pehmendab su kalki südant? Hommikune aeg, uni veel silmis ja nüüd veel see kass ka igal pool jalus, ei saa riidessegi panna! Jumakene, võta oma krõbinad...

Kui Härra Tibu ihaldatud maiuse kätte saab, siis muutub loomakese hoiak totaalselt. Armunud pilku tekkib arvestus (kas annab äkki veel, ei vist, pole mõtet rohkem võimelda?), vabalt kulgevasse keresse nõtkus (põikab paikäe eest osavalt kõrvale), näkku reserveeritus (igaüks ei käpi!) ning Härra Hurmur kõnnib rahulolevalt algava päeva esimesse päikeselaiku verandal, et alustada enneune tualetiga.

August, mahlane, mesine, moosine, hiirene

 01.09 +20, pilvine, pärastlõunal korralik sadu. Esimesed floksid on ära õitsenud, keskmised poole peal, poolhilised avanevad ja hilistel pole veel õiepungigi näha. Esimene laar hapukurke läheb purki ja uskumatu, kuid ei keeranudki midagi vussi. Hea pehme maitsega hapukurgid nagu maal vanaema juures. Ilma üleliigse soolata ja äädikat pole üldse. Järgmise ämbritäie teen juba julgemalt.

05.08 poolpilvised niisked ja soojad päevad, vahel tibutab vihma ning ööd on kurgile armulised. Koledat leitsakut viimasel ajal väga pole olnud, kõige rohkem ehk +25. Uskumatu ja õnnestav suvi ilma põuapaineta. Maikuus pidi küll aeda kastma, kuid see natuke pole midagi võrreldes eelnevate suvede põudadega. 

Aga alanud on august ja nüüd jälle võib. Võib pojenge ümber istutada, võib kevadel õitsenud püsikuid nihutada, hostasid korrale kutsuda jne. Ei teagi kohe kust pihta hakata...

07.08 +21, päike. Alustasin floksitihniku tuulutamisega. Nii palju uusi tibusid ootab titepeenral päris oma kasvukohta, et otsustasin hakata korduvaid värve kahandama. samuti on ka mõned sordid sarnased. Aed on vaikimisi igasugu projektidega nõus olnud, kuid pimegi näeb, et ruumi ei ole.

08.08 +26, päike. Bond on mõnevõrra kohastunud. Kui ta hiirega tuppa tuleb, siis kohe ukse pealt itkulaulu ei alusta (võidakse millegiga visata) vaid sätib enda koos saagiga voodi alla ja laulab kurbi laule seal. See on eriti kõhe. Ärkad öösel selle kaleda nukra häälekese peale, mis tuleb otse su alt. Ja siis see vaikne ablas näsimine, väikeste haprate luude ragin, ohjah. Ja ma mõtlen, et kust see hiirekuhi ometi võetakse kui üle päeva muudkui tuuakse? Kas vihmane suvi soodustab kuidagi ka hiirterohkust? Et kõike on, flokse, kurke, suvikõrvitsaid, et siis hiiri ka?

10.08 +23, vihmad, padukad, seenevihmad ja päikest ka. Vurritan, terve mägi kärjekaste. Vahepeal käisin vihmast loksutatud flokse kohendamas. Hommikul oli korra padukas, rohkem pole hullu sadanud ja lamandunuid oli vaid üks ainuke. Kurgimajast tuli järgmine ämbritäis kurke, panin hapnema. Ja mõtlen kohe täitsa tõsiselt, et peaks kuuri kõrvale mädarõigast istutama, ei saa ju kogu aeg naabritelt nuiamas käia. 

12.08 +14, päike, vihmad, padukad. Eile öösel sadas mürinal, hommikupoole päeval takkajärgi. Täna on veel põhjalikumalt vihmane. Väljas sajab, mina vurritan. Ja mõtlen meest. 

Mesi eksisteerib kolmes olekus. Kui ta tarusoojast tuleb, on see soe, elus, aromaatne, küllusemaitseline ambroosia. Kui mesi on maha jahtunud, siis lõhn enam nõnda ei lendu ja ka maitse tasaneb. Nagu oleks see müstiline aine mingil moel sulgunud või uinunud. Ja siis kolmas olek - suhkrustunud mesi. Maitse ja lõhn sulavad keelel üles ja purki avades võib lõhnast aru saada, kas see on võilillemesi, või kesksuvine hele või sügisene tumemesi, kuid külluslikust aroomist rääkida ei saa. Lõhn on vaikne ja ainult asjassepühendatuile mõistetav. Minu lemmikmesi on tarusoe võilillemesi. See on NII valjult hea, et lolliks võib minna kui ta kevadel ükskord tuleb. Praegusi mesi on kärgedes kahte sorti: üks on vedelam veidi hapukas, puuviljase aroomiga ja teine paks viskoosne tume ilma mingi erilise maitseavaruseta, lihtsalt mesi. Muidugi aromaatne ja puha, aga ma ei oska midagi esile tuua. Vurritamisel erinevate mete maitsed segunevad, sest kärje ülaosas on ühte ja alumises teist. Eks nii kuidas meetaimed parajasti õide on puhkenud.

13.08. +20, päikepäike. Tegin üle mitme päeva aiatiiru ja imestlesin vett täis ämbrite ja aiakäru üle. Korralikult on seekord loputanud. Igatahes kurke kastma ei pea. Kaardistasin natuke ka uute flokside istutuste korda, sest järgmine nädal tuleb aeda noor tööhimuline sulane ja häda mulle kui ma talle tööd ei leia...Aga peale selliseid ränki vihmu on floksid nagu uppund kuked. Kohe-kohe saan viimase kasti vurritatud ja lähen oma tupsununnukesi lohutama ja veest kuivaks raputama. Mõned uued toed peab ka panema, õnneks palju pikali ei olnud, kuid siiski, neid oli.

Selle suve floksipeenraid kaunistab mitu esikõitsejat ja neist on palju rõõmu. `Alba Grandiflora` näitab oma hiiglaslikke õisikuid, õied ise on väikesepoolsed ja filigraansed. Ja kui ma varem ei osanud lugu pidada sordist `Ivan Zarja`, siis nüüd tahan kõik oma sõnad selles osas tagasi võtta. Väga uhked kõrged ja leekivat värvi õisikud omapärase struktuuriga õitest. `Notchnoi Dozor`näitas ka end. Tubli tükk õhtust sinist floksi, eks järgmine suvi pääseb see tõeline ilu vallale. Seni on mu peenras kõige sinisem floks `Moya Lybov Moya Otrada`. Väga sümpaatselt sügavtume värv. `Thernoye More` on ilmselt hukkunud. `Betty Marguerite`levib peenras nagu roosa katk, kuid ma ei tea ühtegi teist nii sümpaatset katku. Pean talle tulevikus leidma sellise koha kus ta teistele rinnuli peale ei rüsiks. Tore avastus on ka `Charlotte Blanchett` - hiline, vitaalne ja puhas maheroosa, kuid mitte nii habras ja õrnuke kui `Pinky Hill`. Hoolimata sarnasest värvist jäävad mõlemad aeda, sest ma jumaldan puhast maheroosat ja üks on just ära õitsenud kui teine alles alustab. 

15.08 Päike, +23. Eile oli mõnus +21, aga täna kiskus jälle leitsakuks. Tegin paar istutust, kastsin kurgid ja ...ründasin kasvuhoonet. Sest oli võimatu ignoreerida asjaolu, et uksekoht, kust ma oleksin pidanud teoreetiliselt sisse mahtuma, et tomateid kasta, oli tuugalt täis kasvanud. Nii mõnigi eeskujulikult kärbitud tomatimajaga aiakülaline on mu kasvuhoonest delikaatselt mööda vaadanud, kuid nüüdseks olen juba ise aru saanud, et midagi on valesti. Kas on tegu liiga rammusa mullaga (kompost ja hobusesõnnik)? Võsude lõikamisega tegelesin hoolsalt, kuid ikka läks džungliks. Kastmisevahelise ajaga (5 päeva) kasvas rohemass nii hullusti, et ladvad hakkasid katuseaknast välja pressima...kuigi ma olen eemaldanud võsud, kärpinud latvu, olen seda kogu aeg teinud. Nad vilistavad selle peale ja kasvatavad uued ladvad. Mõni on kasvatanud põhitüve alt uue varre ja sellega vilinal laeni tõusnud. Tomatid ka juba otsas. Õhus vonklevad jämedad tomativarred, millel on õhujuured (ma ei tea, kas tomatil peaks olema õhujuured?). Seekord kärpisin sissekäigu vabaks, võtsin kõik valmis tomatid ära ja vedasin sületäie tomativarsi komposti. Ei ole normaalne. Üks salaja kasvanud liaan oli kolmemeetrine ja andis seda teiste vahelt välja sikutada. Tomateid on ka hullusti otsas, aga no kord nädalas tahaks ikka sisse mahtuda...

16.08 Päike, +23 (õhtul vihm), püüan palavuse üle mitte igiseda, suvi on siiski lõpusirgel, aga sellegipoolest lähen keskpäeval tuppa siestat pidama. Ja löön arvuti lahti. No see Temu jälle! Puhas huumor. :) Käisin kunagi sellel saidil Aliexpressiga võrdlevaid hinnauuringuid tegemas, et palju maksab üks küünlavalu vorm Temus ja milliseid neid seal üldse olemas on. See oli viga. Peale seda pommitab Temu kõikvõimalike soodsate pakkumistega alates võileivahinnaga nukumajadest kuni kivimikollektsioonideni. Vahepeal on olnud pakkuda poolmuidu toredaid ratastel köögiriiuleid, nõrkemiseni neidsamu küünlavorme, hilpe, hõbeehteid, invatarvikuid, dildosid, lemmikloomastaffi ja täna naersin arvuti ees südamest: Temu pakub vanaprouale boonuseks helendavate tiibadega kõhutantsukostüümi. Jee, lapsest saati olen unistanud, nüüd siis lõpuks ometi.... :) Kuigi asi oleks väga lihtne, me kõik oleme ühteviisi müüdavad, ainult, et mõni meist on kallim kui teine... Temu võiks välja pakkuda mõne uuema floksisordi, näiteks `Kobold` või `Aivazovskyi`. `Zvuki Kosmosa` eest maksaksin lausa topelthinna. Aga näe, pole võimalik. Antud situatsioon näitab järjekordselt flokside väärtust - Temul on kõikvõimalikke inimtekkelisi imevidinaid (helendavate tiibadega kõhutantsukostüümideni välja) kuid flokse neil netu. :)

Selgituseks, et kes pole kursis, siis Temu on Aliexpressiga sarnane Hiina e-pood.

17.08 +23, päike, poolpilvine. kolm tundi aias. Ikka teistele selga kasvanud flokside ümberpaigutamine, vana kompostikasti ettevalmistus kasutuselevõtuks, rohimine ja muud posserdused.

21.08 +21, päike, tuuline. Selja taga on kolm jube tihedat päeva mis olid täis peenraäärte paigaldust, hukkaläinud peenarde rohimist, röövkannikese killimist ja teeraja renoveerimist. Töö lausa lendab käes koos noore tubli sulasega ja päevad lähevad wuhinal.

23.08 +18, vihmapoolne, ka eile sadas. Kõik mis on hea, lõpeb kunagi. Sulane on rahutuks muutunud ja vahib linna poole. Eile koostas "põgenemisplaani", et millise rongiga linna ja mis bussiga edasi maavanaisa juurde suvitama...Noojah, kaua sa ikka vanaemaga peenraid rohid või õunu lõigud. Natuke on veel koolivaba aega jäänud ja seda tuleb maksimaalselt ära kasutada. Aga koostöökogemus oli ka omamoodi tore ja lapsel esimene oma teenistus taskus. Edasi on minul mee vurritamine ja õunamoos. Pokumees läks metsa seenele ja õhtul on filmi kõrvale gurmee snäkk. Ühes sektoris on taldrikul võis praetud pilvikud, teises kitsemamplid ja kolmandas puravikud. Kuninglik.

24.08. +16 kuni +20, poolpilvine, tuuline. Emand Suvi on hajameelseks muutunud ja laseb kargusel maad võtta. Pisut isegi veider tõdeda, et verandal oli eile jahe. Mismõttes nagu jahe? Pigem olen 4 kuud keskpäeva palavuse eest tuppa varjule pagenud, aga et jahe, seda pole küll tükk aega olnud võimalust kogeda. 

Kummaline, et ka õuekurgid arvasid sama ja lugesid hooaja üksmeelselt lõppenuks. See juhtus sisuliselt üleöö. Lehed kuhtusid ja kogu moos. 

Õnneks pole potikurk veel koostööst keeldunud ja kannab edasi.

Täna olid toredad külalised. Tulid vanaema kaudu sugulased Villeverest. Juttu jätkus kauemaks ja oli kuidagi hea, kummastav ja turvaline näha oma vanaemale sarnanevaid näojooni kellegi palju noorema inimese näos. Ka zestid ja kõnepruuk on midagi sellist, mille me pärime esivanematelt, seda ise hoomamata.

25.08. +29, päike, tugev tuul. Meehooaja ametlik lõpetamine. Viimased vurritamised ja varsti saab toad üle käia ning talvevaibad maha panna. Nalja sai ka. Pokumees istus kuuri trepi peal ja puhastas kärjeraame. Tema ümber hõljus paks pilv mesilasi kes kõik tahtsid vurritatud kärgi lakkuda ja seda nad ka said. Melu oli tohutu kuid Pokumees tegi rahulikult oma tööd, sest saagijahil olles pole mesilased agressiivsed. Härra Tibu ärkas verandal, tõstis pea ja kuulatas, sumin mingi...Tõusis istukile ja läks asja uurima. Kass peatus mesilasepilvest ohutus kauguses, istus murule maha ja jälgis fenomeni suure huviga. "Tibu, Tibu, tule siia!" kutsus Pokumees magusa häälega. Kassi näole kerkis huvitav ilme, mille võinuks tõlkida "Pane põlema ennast!" Ja vana tark kass läks tagakäppa raputades (ülima jälestuse väljendus) veranda poole tagasi. 

27.08 +20, päike, pilvitus. Ideaalne ilm istutamiseks ja aiamaleks. Kaks päeva tagasi läks üks vana suur pojeng oma uude kodusse ja tema koha sai vanaaegne lõhnav nostalgiapojeng. Siis võtsin kitsikuses oleva päevaliilia välja, tegin sellega ratsukäigu endisele pojengikohale, päevaliilia kohale käis floks Batik ja asi vask. Väikese aiaruumi võlud. Mul on nüüd "igavene lahmakas maad" floks Batiku endise koha peal. :)          (see on just selline koht mille mu onupoeg lugedes vahele jätab ja mõttes siunab, et miks ta ometi rohkem kassidest ei võiks kirjutada :) Nujaa, aga aiablogi ikkagi kõigepealt. :)

29.08 +23, päike. Jätkuvalt muldade kokkusegamine (ega siis floksi saa niisama suvaliselt mulda torgata :) ja ümberistutused. Suured lähevad titepeenrast oma päris kohale ja pikad lühemate taha. Flokside pikkusest oli siin juttu hiljuti, et oi kui kõrge sort, kasvab kuni meeter ja 20 cm. Ma ütleks, et see pole kõrge ega midagi. Vii kasvas tänavu minu kõrguseks, Ivan Zarja ja Lyubimivyi Vodolei ulatusid ninani. Aga eks vihmad ja soojus, kõik kasvas tänavu hullupööra.

31.08 Eile oli pöörane leitsak, +28, täna vihm ja +18. Hommik algas vihmasabina ja igvese juraka hiirega mu voodiesisel vaibal. Nagu armastusavaldusega postkaart oli pandud, kenasti, vaibavärvi hall kõht ülespidi...millele ma heauskselt täie jalaga peale astusin...vot siis oli äkšõn. Midagi nii rõvedat...khm, ma jätaksin selle osa meelsasti vahele...aga august on läbi ja head ajad jätkuvad mõnusate mittekuumade päevadega, mis lubavad aias palju siblida. Sest seda hooaega on veel vaid kaks kuud järele jäänud.

Juuline kurgisuvi

 01.07 +26. Palav, pilves ja niiske. Lausa tunda, et vihmad ei mahu hästi enam taevasse ära, pilved on rebenemiseni pungil, aga nagu maha sadada ka ei lasta. Panin isegi pesu välja, tavaliselt on see ikka aidanud. Seis on aias üle hulga aja jälle veidi kuivavõitu ja kui nädal veel kuiva hoiab, siis tuleb hakata päästekastmisi tegema. 

Jee, pesu aitas! Peaaegu alati aitab. :) Kuigi vihma ei lubatud, hakkas kella kolme paiku sadama. Palju ei tulnud, kuid korralise kastmise eest tublisti. 

01.07 +18, pilves ja pärisvihm üle hulga aja. Kastab hästi. Täna on vaibavabriku päev. Aias eile ringi vaadates tuli mitmeid uuenduslikke mõtteid. Pole mõtet tumedat maohabet kasvatada kui seda mustalehelist poolmeetriruutu nii tihti rohima peab. Kui panna sinna midagi mis maapinda paremini katab. Ja üleüldse hakkan tõsiselt kaaluma nn "inglise aia" püsikuid, mida mul varem aias eriti olnud ei ole nagu delfiiniumid, kurerehad, kellukad, kurekellad, õnneheinad, kuldkannid ja muu säärane. Mõned juba on ning see on tore kirju pilt. Talimagun, see lapsepõlve nostalgia, on veel täielikust õnnest puudu. Need imelised suured ja oranzikaspunased pisut kortsus õied esimesel hommikul peale puhkemist, südamike süsimust põhi ja sametjad veerud tolmukaringis.

05.07 +22, mõnus ja jahedapoolne, nagu terve see nädal on olnud, pluss hoovihmad. Õhtut õnnestas päikesega. Ja mesi tuli, et nüüd siis see tsunami, mis eelmine kord tulemata jäi. Asusin kohe vurritama sest kogus on suur ja iga uue laari puhul on natuke põnev ka, et mis maitsega mett seekord toodud on. Järjekordne uudismaitse, hästi lilleline, vürtsikas ja rikkalik. Midagi aimuks nagu angervaksa pealt, midagi nagu kollaselt maranalt, aga aja poolest võib olla ka pärnaõit sees, mine võta kinni. Ka sellist mett pole meil varem olnud. Mesila lähedal olevas looduses on raudselt midagi muutunud (pluss vihmarikas suvi), sest ligi tosin aastat ühed ja samad olnud meetaimed (meemaitsed) pole enam need. Kahte sorti maitsed, mis järgnesid tavaliselt võilillemeele, on kadunud ja nende asemel oli sel aastal kolme sorti täiesti uue maitsega mett. Nimetan neid tinglikult mõttes "Pidulik", "Keedutatar" (mesi nagu ikka mesi, kuid mekutamisel aimub päris tugev tatrapudru omale sarnanev noot) ja "Säravkollane", see viimane.

07.07 +20, vihm. Puhkevad esimesed floksid. `Esmeralda` on juba nädalajagu lahti olnud, kuid nüüd avanesid ka `Illarion`, `Pink Hill`, `Rumyanyi` ja `Windsor`. 

Kriit-mägijuus mädaneb. Liiga palju vihma. Katan mõneks ajaks klaasiga. Tuline kahju kui peaks ilma jääma, hästi sümpaatne kribadik teine.

10.07. +24, päike. Sellegipoolest on seniajani mõnus suvi olnud, ei küta liiga hullusti ja kastab vahel kenasti aeda. Üle hulga aja kasvavad madalad monardad hästi. Bond toob hiiri. Juba kaks varahommikut on täiesti ühesuguselt alanud. Bond toob tuppa hiire ja sööb selle vaiba peal ära, ainult hiirte suurus ja kellaaeg on erinev. Miks, kuradima pärast, just vaiba peal? 

Õie avas Curly Cinnamon Windmill (kaneelilokkidega tuuleveski). Nii vara pole seda kunagi juhtunud. Ja umbes 10 floksi õitseb. Iga päev puhkeb mõni veel.

13.07. +26 varjus, päike, hilisõhtuks lubatakse vihma. Rohin jõudumööda siit ja sealt, paar istutust või ümberistutust kui keegi kellegile väga selga on kasvanud. Krüsanteemi oli lihtne palmilehise tarna varjust päikese kätte istutada, kuid kurgimaja juures oli tunda juba kerget draamat. Kurgid olid soojaga kurgimajast välja karanud ja ronisid mööda  kõige väärtuslikumaid flokse üles. Paigaldasin neile ronimisvõrestiku, siuke tunne, et teisele poole peab ka panema, hull kasvamiskohin ainult kostis kurgimajast ja metsikult palju pisikesi kurke küljes, appi, mis nüüd saab. Niiske ja soe, tõeline kurgisuvi on.

15.07 +28, päike. Lõunast läheb vihmaks või siis ei lähe. Pigem, jah, mitte. Kasutasin jahedamaid hommikutunde pesupuupeenra äärte kordategemiseks. Muidugi läks peenar asja käigus igalt poolt ka 10 cm laiemaks, aga see on täiesti loomulik. Esimene kausitäis kurke ja peoga tomateid ka, kuid valmivad pigem õuetomatid. Kasvuhoones pole veel värve näha ja ega ma seal eriti ei käi ka. Tegelt ei mahu sisse. Kastan ukse pealt. See on uskumatu milliseks monoliitseks kasvuhoonet seestpoolt täitvaks klotsiks oskavad kasvada seitse kunagi nii väikest armast tomatitaime...

19.07 +20, hoovihmane juba teist päeva. Peenardesse ilmub iga päev värve juurde. Sest Futuland on tegelikult ka floksiaed. Seda on tore jälgida - eile oli akna alune roheline, täna on punaste täppidega roheline, homme on samas kohas vaarikapunane laik. Kartulid kompostikastis on õitsemise lõpetanud, homme lähen saagijahile. Ohjah, ning kõrvitsast ja tema seiklustest võiks lausa eraldi loo kirjutada. Tänavu on sattunud selline hedonistlik tüüp, et ainult roomab ringi, naudib sooja vihmast suve ja kasvatab isasõisi. Meetrite viisi pikki kiireid mahlaseid varsi, isegi katusele üritas minna, krabasin redeli käest ära, nüüd ronib heki peal. Väga seikluslemb kõrvits.

21.07 +21, järjekordne vihmalubadusega päev, aga kuna sel suvel on vihma, siis polegi oluline kas sajab ja palju sajab. Esimese õie avas Päevaliilia `Primal Scream`. Nähes seda ülimat õit võib väike ürgne vaimustuskarje tõesti valla pääseda.

Täna oli plaanis üks ilus aed (Ahto Ruut) Kirdalus ja sinna me ka läksime. Muud maastikud selles aias olid nagu ikka kaunilt kujundatud ja veatud, kuid hostad...Sel aastal on palju vihma ja soojust olnud, ning hostad reageerisid sellele nagu kogu muu looduski - ülima lopsakusega. Ja nõnda siis oli õnn näha hostaariumi selle ideaalvormis. Vastavalt erinevate sortide omadustele kas suuremad, väiksemad või hiiglaslikud puhmikud ning enamus täies õies. Terve lagendik puhast ilu. Ohh. :) Nagu oleks kirikus käinud või midagi :)

23.07 kuni+28, leitsakulised ilmad, mis aedniku juba lõuna paiku siestat pidama peletavad. Esimene sületäis tomateid Golden Köningilt, Goldenkrone on kuumaga kehv viljuja, seda järgmine aasta enam ei pane. Aga esimene on tubli ja maitsev ka. 

Floksid puhkevad ükshaaval, umbes kolmandik on juba õied avanud. Tööjärg õues on praegu kivilate rohimise juures. 

Eile oli suht painajalik öö. Bondil oli jälle safarihoog peal ja voodi ette serveeriti öösel jälle koos lauluga väike veel elusoe hiir. Tean elusoojuse kohta seepärast, et läksin öörahu saamiseks kassi õue ajama, kuid lihtsaim viis selleks on haarata osavalt (harjutamine teeb meistriks) Bondi nina alt hiir ja visata see verandale. (saba asemel haarasin pimedas turjast ja issandjumal, see oli veel soe!) Pokumehel on huvitav teooria, et võibolla ei too kass hiiri üldse mitte meile toidulaua rikastamiseks vaid uhkustamiseks. Vaata mis ma kätte sain! Ma olen kõva kass! Magan küll palju, aga kasulik olen ka. Jaa, kiida mind, jahjahjah! Aga siis tuleb perenaine, öögatab rõvedalt, pomiseb selliseid sõnu, mida kass kunagi kuulnud ei ole ja viskab kalli jahisaagi läbi sääsekardinate nagu mingi sitaraipe. "Mõtle, kuidas see loomakese moraalile mõjuda võiks, ah?" Mnjaa, kui sa kassiga koos elad, siis hakkad paratamatult mõtlema, et miks ta niimoodi teeb ja teistmoodi teeb. Vahel saab Bond ka ilma lauluta täitsa hästi hakkama ja hommikuks on vaibal jäänused (hoolimata rõlgusest eelistan ma viimast varianti, sest rapped saab põõsasse raputada ja asi vask). Vaip on saanud nimeks Hiiretapuvaip, sest plekid räägivad enda eest ja korra nädalas käib see pesus. Ilmselt on see nähtus ka Bondi väike öine rituaal, sest ma ärkan tihti selle peale, et voodi kõrval keegi midagi näsib.

24.07 +28, leitsak, õhtupoole vihmad. Millegipärast tuli hull isu vanaaegse paksu kleepuva ja paljusuhkruse mustsõstramoosi järele. Moosivabriku toodang on viimasel ajal piirdunud ainult õunakaga, kuid vahel ju võib...Kust saada marju?

27.07 kuni +26, leitsak, vihmatörts ja jätkuvalt soojad ööd. Floksimüürid aias värvuvad ükshaaval. Mõtlen kerge kõhedusega ülehomseks lubatavale laussajule, kuid mis seal ikka, kui sajab, siis sajab. Kõrvetav kuumus oleks veel halvem. 

Ämblikõielised päevaliiliad justnagu polekski teistega ühte masti, tänavuse õnnestava suvega on õied aednikule ninani ja neid tuleb lugematu hulk, isegi tavaliselt piredavõitu `Skinwalkeril`.

29.07 kuni +23, terve päeva pilves, öösel sadas ja hommikupoole vaiksed vihmad. Lätis ja Leedus olid suured vihmasajud ja uputused. Ka meie lõunaosariikides tormas ja uputas, kuid siin polnud viga midagi. Olin ilmaasjata flokside pärast mures. Juuli hakkab läbi saama ning nüüd võib juba öelda, et oli vihmane ja soe suvi. Kurgid ja tomatid ruigavad õnnest, kasvuhoones elav tomativõsa monoliit on endale kasvatanud õhujuured, ta ammutab niiskust ka õhust ning sinna on aina raskem sisse pääseda. 

Aga eile oli moositegu. Nii suur moositegu, et sestpeale hakatakse meitel igasuguseid muid sündmusi dateerima "enne ja pärast MOOSI". Juba puhastamine võttis kaks tundi aega, aga nüüd on kõik need ämbritäied mustsõstraid purki ka pandud.

31.07 +20 hommikupoolik, floksid õõtsuvad õrnas tuules, Delaway ängelhein kogub kõrgust, ämblikõielistel päevaliiliatel on õitsengu tippaeg ja väänkellukas tantsib aia peal. Aias on hullumeelselt palju värve ja kurgid püstitavad maailmarekordit.

Marduse laul

 Ärkasin suhteliselt tumedal tunnil kaleda kaebliku hääle peale ja kuulatasin..."Ba dõin deile, uur, asvane..." ning justnagu kinnituseks kostis pimedast toast vaikne viiksatus ja sebimist, et kaup on täiesti värske ja kõlbab ka nõudlikumale maitsele. Mu unine mõistus võpatas ärkvele, rõduuks oli ööseks lahti ununenud! Teist korda võpatas see mõtte peale, et SEE võidakse meile ka voodisse tuua, sest hoolitsev kass, teadagi...Unemati kadus kohe kabinal teadmata suunas kuid teesklesin magajat ja kuulatasin pimedust. Elu on näidanud, et kassid saavad hingamise järgi suurepäraselt aru kui sa ärganud oled ja siis on paras aeg tulla terehommikust ütlema või siis antud juhul terevarahommikust. Teesklesin hästi, sest vahepeal samuti pimedust kuulatanud Bond enam võimaliku seltskonnaga ei arvestanud ja hakkas voodi ees vaikselt omaette laulma. See tegi olemise kõhedaks ja pisut müstiliseks ka. Sa oled suures pimedas maailmas ainsana täiesti üksinda ärkvel ja su kass laulab, sest tal oli jaht ning nüüd ei saa ta teistmoodi. Helid olid tasased, leinalised kuid ääretult meloodilised, meenutasid pisut neid laule mida emakass oma poegadele häälib ja kurrub, kuid emakassi laulus pole kunagi seda ääretut kõledat kurbust ja leina. Kusjuures ta summutas oma häält, teades, et pererahvas magab ja vali lärmamine magamistoas oleks ebaviisakas. Etteaste oli hästi vaikne ja kestis mitu minutit. Sõnum võis olla umbes selline: Mina, vapper kütt, käisin jahil, tõin teile, mina, vapper kütt, püüdsin ja tabasin osaval hüppel, aga teie magate parimal tunnil kui peaks jooksma saagi järel öövarjuna, nagu mina, vapper kütt, aga ma ei taha segada teie und, jumala, eest, ma olen näinud, millega see lõpeb ja ma laulan parem siin vaikselt, üksida (krõmps-krõmps), sest see väle hingeke ei ole enam minuga (krõmps-krõmps), kuid ma pean ütlema, et (krõmps-ludin-ragin) maitsel ei ole tõesti viga. Ja laul lõppes asjalikumate helidega. Bond sõi oma hiire ära, jõi köögis vett peale ja sulandus öösse. Läksin panin rõduukse kinni. Ja tabasin ennast taaskord mõttelt, et kassikene, kes sinu sees küll elab? See pealtnäha nii lihtne olevus on palju peenem ja keerulisem kui välja paistab, sest temal vajadus ennast sel moel väljendada, mis siis, et koolitamata kõrvale pisut kõhedana kuuldus.