Mõtlev näsiniin ja teised...

Huvitav on jälgida seda kummalisele talvele järgnevat tavalist kevadet...mis polegi enam kuidagi soojem, varasem, ega kummalisem. Praeguseks ajaks oleks kalender justnagu looduspildiga enam-vähem kokku loksunud ja silmatorkavaid tavalisest varasema kevade tundemärke pole nagu kuskil eriti täheldada (võibolla on kullipojad pesas vanemad kui tavaliselt pooleks aprilliks, vbl. on mesilased rahulolevamad ja hauet rohkem kui hilistel kevadetel), kuid väliselt ei oska nagu miskit...). Näsiniin tegi õienupud valmis juba veebruaris, avas vahepeal isegi ühe luureõie, kuid kuna õiepungad liigse ennatlikkuse tõttu kibedat külma pidid kannatama, siis ei tulnud ta enam koos sinililledega õitsema vaid põrnitses krae vahelt umbusklikult jahedaid tuuli ning lükkas muudkui õitsemist edasi. Nüüd siis viimaks läks too tihnik õide. On see vast ilu!:) Ja lõhnab. Täiega.:) Aga näsiniined õitsevadki tavalistel kevadel koos pajudega. (Viljandimaal käies täheldasin, et pajud on praegu massiliselt õies.)

Päiksepeenra krookused on ära õitsenud, võrkiirised lõpetavad ka. Mõlemad liigid on asendamatud kevadvärvide tekitajad ja täidavad kenasti esimesed 2-3 nädalat õitega. Mis tuleb peale krookusi ja võrkiiriseid? 

Puhkenud on alpi litterhein, scillad, maadjas litterhein ja harilik kevadik, õitseb amuuri adoonis, kohe avaneb kevadadoonis, kannatamatult nihelevad juba kõikvõimalikud kobarhüatsindid ja koerahambad.

Kaderohule ja drüüasele on kevadpäike laastavalt mõjunud. Drüüas taastub, kuid kaderohu kohta ei oska öelda. Ja mitmete asjadega aias kipubki nii olema, et kui talvest puutumatult välja tullakse, siis kevad tapab - ikka päeval sulapäike ja öösel pakane, sula ja pakane, kaua sa jaksad...
Kassidel on alanud õuehooaeg. Toas käiakse ainult söömas ja  magamas, kuid kinnisvarakrunti voodi jalutsis peab Härra Tibu endiselt enda omaks ning käib vahel omanikuilmel kontrollimas, et kas see ikka vaba on. Kuna meil on nüüd uus diivan, siis oli ükspäev suisa tegu, et äsja õuest tulnud porist Härra Tibu mõistusele tuua. See ropp loom tahtis ju kohe voodisse pugeda. Ennast ootamatult põrandale pühituna leidnud kassiisand võngutas tahtejõuliselt saba, surus lõua rinnale ja ronis saloonist väljavisatud Clint Eastwoodi ilmel voodisse tagasi. Vahel on mõni meie kõrval kogult ehk vägagi väike, aga kui sa näed kuidas teisel õigust veel ülegi jääb...:).
Mida õues tehakse? Pätu ootab vahel mesipuu all ja vaatab pikkade silmadega kas sõber ikka tuleb juba. Kui tuleb, siis pannakse ninad korraks kokku (tervitus) ja hängitakse kas meie aias või minnakse Pätu poole. Meie aias joostakse lusti, kössitatakse teadvate ilmetega mõne kõrge koha peal või näitab Härra Tibu Pätule kuidas mööda peenraääri võib käia ja hanereas loivavad mehed siis mööda radu aiaauguni ja imbuvad alevikku.
Eelmise nädala öökülmad ja päiksepilgarid on asendunud niiskema ja ühtlasema ilmaga. Öösel ei külmeta ja päeval ei päevita. Vahel sajab. Ninakestele mõjub see poole turgutavamalt kui päeval päike-öösel öökülm režiim. Sellegipoolest ei söanda ma veel inglasi välja viia.
Esialgu mõned fotod illustratsiooniks, kuid õiepildid olid vihmase ilmaga nii kössis, et ootan parem päikse ära ja pildistan uuesti.

Pätu ootab õues.

Sildid on suureks abiks, mis siis, et ka neid kirjutades alati just täpset nime ei tea.:)

Ja kui silti polesiis ei teagi kellega on tegu. Kaunis kurerehaline eelmise suve taimevahetusest.

, Amuuri adoonis. Tokid on tõpratõrjeks, sest maa-alused jõud meil niivõrd isegi ei ähvarda kui maapealsed.

Harilik kevadik.

Kobarhüatsindid.