Sest nii on kombeks...

Kui kassilt mõni sisseharjunud rituaal üritada ära võtta, siis hoiab ta sellest "lausa küüntega" kinni.:)
Meie hommikud algavad suvel tavaliselt "tibutantsu" või väljastpoolt vastu akent viskumisega, sest ega Härra Tibu ei malda oodata. Sõnum on ühene: "Lase oma kass sisse ja anna talle süüa! Kohe!"
Peale einet tuleb ta jälle välja lasta. Samuti kohe. See on väga oluline. Tullakse ja hüpatakse kitse kui hääletu õueküsimine ehk muidu tähelepanuta juhtub jääma. Palavaga on aga meil rõduuks lahti ja järsku on kassil harjunud rituaali mõttes "tühjad pihud". Võib tulla millal tahab ja minna millal tahab. Jama kohe...Härra on leiutanud nüüd uue kombe - kui tuppa saabub, siis teeb tiiru diivani juurde ning toob kuuldavale läbilõikava MÄU!!!, sest muidu me äkki ei märka (mõtleks, kass on toas!). Nojah, ega me muidu väga ei märkakski.:)
Ka väljumisega seoses on see loom toreda tobeduse leiutanud.:) Rõduuks on loomulikult endiselt avali kuid kass läheb ja vaenab peremeest, silib sääri ja ronib klaviatuurile, lõpuks hüppab kitse ka. Peremees tõuseb...ja lähevad koos verandale. Kass saab nüüd südamerahuga jorjenitesse kaduda...sest kõik on nii nagu peab.
Teine variant on selline, et kui keegi temast TÕESTI välja ei tee (mine ise õue, loll kass!:), siis leekab Härra Tibu teisele korrale ja ajab säält Mamma alla, et too talle paraadukse avaks...et kõik ikka viisipärane ja õige oleks.:)

Nagu praeahjus...

Eelmisest pühapäevast saadik pole tilkagi vihma tulnud ja paiguti hakkab kuivus liiga tegema. Varjulisemates kohtades on maapinnal lehtede all veel niiskust, kuid lagedal tikub päike juba üsna hingekese ligi. Käin õhtuti aia läbi ja kastan hädalisemaid. Viimastel päevadel on tulnud juba ka liiliaid ja paraadpeenart kasta, kus seni iseseisvalt hakkama saadi. Muidu nii soojalembesed kassid otsivad jahedamaid kohti ega vali enam, kukutakse kuhu juhtub (teerajale, kivilasse, pojengi alla), peaasi, et varjus. (Neid muidugi kasta ei tohi, kuigi veidike mõistlikku jahutust kuluks neilegi ära:)

Eile oli pluss 31 varjus ja jääkuubikud külmkapis on muutunud iseenesest mõistetavaks. Inimesed hakkavad käituma kummaliselt. Tee Sakku on ääristatud autodega, millede omanikud karjääri ujuma läinud ning igal hetkel võib teele uimerdada mõni palavusest sassi kamminud kaaskodanik, rääkimata limpsipudeliga lastest.
Liiliad õitsevad meeleheitlikult. Olen neid sel nädalal juba kaks korda kastnud, aga kuumus teeb endiselt liiga. Kogu liiliate värvipalett on lõviosas juba lahti laotunud. Eile avanes ka esimene kõrgetest trompetitest. Aga siin on pildiseeriana esindatud mõned ilusamad liiliavärvid:
Mahe pooltoon Milda aiast, nimetu sigisibulataim

Ja teine mahe nimetu pooltoon Taivi aiast

Lopsakas mahlane punane osutus Gran Paradisoks ja on ikka tõesti väga erilist värvi, reaalis on punasem kui pildil.

Punaseid värve on aias vähe, ikka pastelsed ja mõni kahevärviline ka -Grand Cru

Elurõõmus nimetu kollane taimevahetusest.

Vanaaegne vitaalne nimetu LA, sellel liilial on kerge roosiaroom.

Lopsakad vanaaegsed valged

...ja kollased.

Tii aia kaunitar Minos (kui nüüd sildid sassi pole läinud...)

Luxor näeb reaalis parem välja kui piltidel.

Nimetu kirju sibulavahetusest

Vana võimas Nepal

Ilus ja kiirekasvuline Latvia

Vitaalne ja ilus nimetu Merikese aiast, äkki teab Merike nime...

Võrratu kuukollane Trebbiano

Väikeste lõhnavate õitega lankongi liilia

Kuningliilia

Veidi teise väljanägemisega, oletatavasti samuti kuningliilia, vanaaegne ja vitaalne sort.

Liiliatega ühel ajal läks õitsema santoliin, kes arvas meie suve olevat samasuguse nagu kodumaal. Eks ta ole...:)

Veel liiliaid: Kentucky

Landini

Royal Sunset

Orange Electric

Golden Joy

Tii aia Zabava esimene ja ainus  õis.

Sellele liiliale paluksin nimeabi. Ei saa ometi olla nii võrratu ja ilma nimeta.:)

Vermeer

Ballroom

Ja lõpuks siis mägisibulate kaitseala kolmes sašlõkikarbis. (Neljandiku nupsikud on ülemises vasakpoolsed.:)

Mägisibulad.

Jätkuvalt küpsetab. Üleeile veetsin õndsa õhtupooliku mägisibulaid mulda tippides. On ikka võluv nähtus küll, need nupsikud.:)

Kui seni olen harjunud oma aias nägema paari liiki nimetuid rohelisi mägisibulaid, siis nende sordi omade väljanägemine on hoopis midagi muud.:) Millised värvid!:)

Nimede järgi võib mõni uudishimulik ka googeldada, et mingit ettekujutust saada. Esialgu on nad väikesed 4mm-25mm suurused pojukesed, kes mahuvad kolme niiske liivmullaga täidetud kasti ära, kuid kui palju värvivarjundeid ja struktuure...

Nimed on:

Blood Tip

Bottle of Griotte

Bronco

Green Gables

Happy

Hart

Havendijks Mountain

Kelpone

More Honey

Pacific Devil`s Food

Pacific Green Rose

Pax

Pilatus

Plastic

Olivette

Jovibarba Globifera

Rosularia pallida

Thera

Robson

Daniela

Mägisibulad on alpikalju loomulik jätk. Sest kui nad pikast reisist toibuvad, siis saab neil täitsa eraldi oma kivila olema. Ja vahepeal on palju vett merre voolanud, mesi tuleb ning liiliad muudkui õitsevad. Ehk jõuan nädalavahetusel kuidagi ka uute liiliaportreedeni...

Igatahes on nüüd selge, et kõik maha pandud sibulad õit ei näita. Vähe sellest, osad ei näita isegi mitte leherosetti. Pole ka imestada, oli selline vihmane kevadsuvi. Mitme sildialuse sibulad olid lihtsalt ära mädanenud. Teen nädala lõpus nimekirjale toetudes ühe liiliainventuuri, et kes kus asub, kes on otsustanud õit mitte näidata ja kes lausa pildilt kadunud.

Oma aia kollased mummid tõid eelmine nädal jämedalt öeldes kapsamaitselist mett. Ei kujuta mis taim see võiks olla, on teist mekutatud ja imestatud küll, aga ühest vastust pole. Sellist mett meil enne esinenud ei ole. Vihmane kevadsuvi peab olema tinginud just selle taime massilist õitsemist ning mummid on selle avastanud ja rõõmuga koju toonud. Midagi niiskuslembet peab ta olema, äkki palderjan...Selle õitseaeg sobiks küll ja palderjanitihnikuid on Saku lähedal ka näha olnud. Põnev, igatahes.:)

Suvehari

Ainult, et seesinane suvehari on meie aias tänavu umbes 10 päeva võrra tagapool kui eelmise suve oma. Juhtusin liiliate õidepuhkemise aegu võrdlema ja selline üllatus siis. Kummaline suvi - kord seitse sammu ees, kord taga...
Ja kasvõi üks näide ilmade heitlikkusest: eile oli 26 kraadi varjus, palav, lämbe, õnneks mitte tuuletu. Õhtul langes temperatuur kolinal umbes tunni aja jooksul 15 kraadi peale ja täna on täispilvitus.
Liiliad avanevad ükshaaval: `Compass`

Mahlane punane

Segupeenra õied, kollane

Segupeenar, punane

Segupeenar, nimetu üksikõis

Madal oranž

Võhma Juurikal soetatud Euridyke on minu pikkune, eile avanes esimene kellukas

Veel midagi, kollane martagon on ikka täitsa kollane.:)

Roosa martagon erineb veidi tavalisesest roosast, on heledam ja suurema õiega

Tähtputk Ülla aedadest on võrratut värvi

Talinelk peaks olema taimemüüja sildi järgi `Nigrescens`, aga ma kahtlen selles sügavalt. Lihtsalt üks ilus lillakaspunane, aga mitte `Nigrescens`.

Suvehari äratab jurakad roosad päevakoerad

Kollane sõrmkübar

Niidu-kuremõõk, väga sümpaatne lill, kuid õitseb välkkiirelt ära

Ebajasmiin `Virginal`

Pikk nädal.

Vahepeal on olnud pikk nädal. Annaks jumal, et ise kunagi aiaga kolima ei peaks...Käisin Lehe tänaval paar päeva abiks. Aia kolimine on ikka väga aeglane ja põhjalik tegevus. Eriti niisuguse tiheasutusega kollektsioonaia puhul - kõik see välja kaevamine, pakkimine jne.
Puid sai ka vahepeal tehtud, see ongi sel suvel umbes nagu sidesõna päevade kees, kui tekkib vähegi vaba aega, siis tegeleme küttepuudega ja kui neli rattaotsa ka linnast koju ja kodust linna otsa panna, siis ei jäägi suurt blogimise aega.:)
Kuna viimastest vihmadest on üksjagu juba möödas ja ilmad on olnud päikselised ja tuulised, siis tekkis juba nädala keskel mõnes kuivemas kohas kastmise vajadus. Vihmaveeanumad said pühapäeva õhtuks üsna tühjaks. Eile õhtul kastis õnneks jälle aia korralikult ära.
Kiirinvasiooni käigus seene- ja marjakohtadele selgus, et mustikas on valmis, kuid seeni ei ole. Kohe üldse ei ole. Peale kõiki neid vihmu! (Liiga palju vihma?:) Ja ka mustikas on kiduram, väiksem ja hõredam kui eelmisel aastal.
Vana hea taluaia liilia tegi õied lahti juba 2 nädalat tagasi, tema järel näitas oma värve Leedu päritoluga Mrs. Backhouse ning kollane ja roosa martagon, kes eelmisel suvel potis Kristiinest meile tulid. Väga ilusad, tugevad ja tublid martagonid kõik.:)
Nädala sees avas õied madal nimetu hõõguvoraž aasia liilia otse akna all, temale järgnesid juba riburada pidi Piritalt toodud nimetu terrakota, esimest suve meil õitsev Compass ja vana hea aprikoosivärvi nimetu LA. Liiliad on oma hooaja pidulikult avanud. Tuleb järjekordne huvitav periood, sest umbes pooled õied on nägemata. Selliseid asju juhtub, kui aednik ühel kenal suvel leiab, et kuidas ta üldse ilma liiliateta nii vanaks on suutnud elada ning siis asja parandamiseks kõikvõimalikke kanaleid kasutab.:) Trahh! Ja hetkel on aias nii piisavalt liiliaid, et nende kontsentratsiooniga võib täiesti rahule jääda.:)
Vahepeal olen pisiasju kiviktaimlasse kolinud, multškruusa juurde tekitanud, rohinud (sel suvel on poole rohkem umbrohtu kui kunagi üldse), iiriseid ümber istutanud ja alpikaljut kõpitsenud. Kõik taimed "kaljul" on juurdunud, kuid üks kullerkuppudest on võtnud ebakaljulikud mõõtmed ja mul on valida kas puksin ta tavalisse peenrasse või istutan kehvema mullaga kohta, kus ta saaks "alla võtta". Mis teha, see alpiwärk umbes niimoodi peaks käima...
Kõik kivirikud on juurde kasvanud ja teevad suurt rõõmu. Ka näsiniin ja kuusk näitavad, et juur saab mullast juba kõik vajaliku. Pean pisitasa plaani alpikaljut laiendada ((või pikendada) või duubeldada), sest kribukontingenti leidub liivapeenarde äärtes veel küll. Puhtalt aia seisukohast vaadeldes on praegune kuidagi eriti külluslik ja väga huvitav suvi.

Juhtum mustade rottidega.

Hiiri meie krundil ei ole. Kassid võtavad kõik rajalt maha, kes vähegi kuskil kõhistama juhtub ja kui sellest väheks jääb, käivad metsas juurde küttimas. Maa-alustes käikudes elab mutt, kuid kuna ta eriti ei sigatse ja püsib tiidsalt oma "krundil", siis pole temast probleemi. Ilmselt on vana ja kaval, ning  ka kassid pole teda veel kätte saanud. Nädala sees ütles Pokumees, et oli ühe äramuritud musta roti komposti visanud. Päev hiljem leidsin meie aiast veel ühe musta mütaka lamamas, uurima ei hakanud, arvasin kerglaselt, et mutt ise äkki koleda vihmaga maa seest välja roomanud ja enam ei pääsenud tagasi. Aga kui vastasnaaber kiitma hakkas, et teil nii tubli kass, lausa püüab mutte jne. Missasja, juba kolmas ühik kahe päeva jooksul?! Naaber rääkis pikalt kuidas ta oli näinud kuidas Proua Muri nende aiast läbi läks, endal mutt hambus...siis hakkas kahtlane tume tunne peale tulema, sest armas üleaedne oli just rääkinud kuidas ta plaanib endale uued hamstrid osta. Vuhisesin jalamaid õue ja uurisin, mida see must mütakas endast kujutab. Hambad nagu hamstril...Assanuga, kui nüüd...aga samas, saba! Saba oli 7-8 cm pikk. Liiga pikk, et olla hamstri oma ja liiga lühike, et koduroti oma...ja see süsimust kasukas. Äkki on nüüd sellised hamstrid aretatud?
Igatahes ma võtsin telefoni ja küsisin v-ä-g-a  e-t-t-e-v-a-a-t-l-i-k-u häälega naabrinaiselt, et nagu...et, mis värvi su hamstrid on? Tema sama ettevaatlikult vastu, et aga...miks sa küsid? Mina siis, et no...võid ju öelda. Tema vastu, et no pole veel hamstreid. Pole ostnud veel. Huuh!:D
Aga nüüd huvitab mind mis liigiga võiks olla tegu? Potsakas tugev kere, pikkus ca 10 cm (suuruselt nagu mutt), süsimust siidine kasukas, saba ca 7 cm pikk.

Hea päev.

Eile õhtul jõudis keerukaid teid pidi tagamaadele kohale, et tegelikult on SUVI! ju.:) Ja et elu on hoolimata õues sabistavast püsivihmast tegelikult ikka päris ilus. Oli õdus ja hubane õhtu.
Aga aias on märg. Ööseks õue jäänud ämbri põhjas oli hommikuks kolme tolli jagu vett.
Valge siberi iiris `Bread and Butter`avas esimese õie. On ikka kaunitar küll. Siberi iiriseid näib vihmane suvi lausa hellitavat, sest nad on üleni nii veatud ning heas konditsioonis. Verandatrepi ees kõige nähtavamal kohal ees õitseb Linnametsa imelist värvi nõmme-liivatee. Tänu vihmadele pole ta üldse arugi saanud, et vahepeal natuke kolinud on. Purpurne merikann peab saama kuskile sinna lähedusse, sest nemad kuuluvad kokku. Neid on suur rõõm vaadata, mõlemad nii tavatut värvi...
Kõik on mõnusalt edenenud ja kasvanud. Liiliad ootavad kärsitult oma hooaega.
Seevastu aediiristega peab tõsiselt tegelema hakkama. Kõrgpeenras on mädanik maad võtnud. Mujal iirisepeenardes on vanad vastupidavad sordid, kuid kõrgpeenrasse olen susanud hellikumad uued sordid. Ja seal tuleb nädalavahetusel korralik arapp teha. Risoomid üles, pealsed maha, juurikad lillasse vette ja võimalikud mädanikubakterid koos mullaga peenrast minema.
Ja siis veel see mägisibulajutt...aga enne ei räägi kui nad kohal on.