Sest nii on kombeks...

Kui kassilt mõni sisseharjunud rituaal üritada ära võtta, siis hoiab ta sellest "lausa küüntega" kinni.:)
Meie hommikud algavad suvel tavaliselt "tibutantsu" või väljastpoolt vastu akent viskumisega, sest ega Härra Tibu ei malda oodata. Sõnum on ühene: "Lase oma kass sisse ja anna talle süüa! Kohe!"
Peale einet tuleb ta jälle välja lasta. Samuti kohe. See on väga oluline. Tullakse ja hüpatakse kitse kui hääletu õueküsimine ehk muidu tähelepanuta juhtub jääma. Palavaga on aga meil rõduuks lahti ja järsku on kassil harjunud rituaali mõttes "tühjad pihud". Võib tulla millal tahab ja minna millal tahab. Jama kohe...Härra on leiutanud nüüd uue kombe - kui tuppa saabub, siis teeb tiiru diivani juurde ning toob kuuldavale läbilõikava MÄU!!!, sest muidu me äkki ei märka (mõtleks, kass on toas!). Nojah, ega me muidu väga ei märkakski.:)
Ka väljumisega seoses on see loom toreda tobeduse leiutanud.:) Rõduuks on loomulikult endiselt avali kuid kass läheb ja vaenab peremeest, silib sääri ja ronib klaviatuurile, lõpuks hüppab kitse ka. Peremees tõuseb...ja lähevad koos verandale. Kass saab nüüd südamerahuga jorjenitesse kaduda...sest kõik on nii nagu peab.
Teine variant on selline, et kui keegi temast TÕESTI välja ei tee (mine ise õue, loll kass!:), siis leekab Härra Tibu teisele korrale ja ajab säält Mamma alla, et too talle paraadukse avaks...et kõik ikka viisipärane ja õige oleks.:)