Naabrite süsimust

Ekskurseerisime eelmisel nädalal Köögikataga parajasti meite miniaias püsikuid kui kevadmaguna lehtede vahelt mulle keegi otsa vaatas. (!) Kuna peenrad mulle tavaliselt otsa ei vaata, siis sirutasin tasakesi käe ja sain kinni pisikesest turjast. Hopp! Ja päevavalgel ta oligi. Süsimust tegelane (pluss kolm valget karva rinnaesisel), palju pikki sibelevaid koibi ja nördinud prääksatus. Vabandust. Panin kassipoja peenrasse tagasi ja seal tundis ta ennast jälle julgelt. Tegin pisikesele põsele pai, jorjenite vahelt hakkas tõusma nurru. Silusin üle terve nirukese selja - ja nurr tõusis taevani, süsimust pani lausa silmad kinni...siis toetas otsmiku maha ja tegi pisikese kukerpalli!:)
See oli NII armas. :) Sedasi nad teevad. Suhteliselt äratinistatuna sai kogu ülejäänud päeva ikka lillede vahele vaadatud, et äkki on kuskil veel väikest musta seljakest näha.
Kui aga naabrinaine ühel õhtul juttu tuli ajama, siis oli tal kaasas kaks saatjat. Põõsaste vahelt imbusid välja vana Artur, kes nautis võimalust üle hulga aja selliselt oma territooriumi laiendada, et teda kohe minema ei lööda ning pisike süsimust. Kassipoeg leidis rohust meie näugamite suhteliselt värske hiire ja teadis kohe mis sellega teha. Ta kahmas saagi lõugade vahele ja kui sul on midagi, mis on hea, siis on kindel, et keegi teine võib tahta seda ära võtta. Niisiis - tuli koos saagiga kähku kaabet teha. Pea püsti ja karv turjal erutusest turris (iga karvaotsakeseni teadlik oma leitud aardest:), otsis väike jahimees aiaauku kust ometi tagasi pääseks. Äärmiselt tugevad instinktid. Hea hiirekütt saab sellest kassist.:)