Aalujate kokkutulek.

Kuna eile oli ürituste poolest rohke päev, siis läksime õnnitlesime kõigepealt Haapse emanda sünnipäeva puhul ära ja Pokumees jäi koos pillihunnikuga peole. Mina patsutasin oma musta ja siis me läksime. Eks ole sõidetud nii ja teisipidi, aga staaži on veel vähevõitu. Küll oli see külatänav kitsas ja mägine. Õnneks ei tulnud keegi vastu. Huuh!:)
Külavaheteed olid  aga "pikad kui keed" kuid nüüdseks juba kõik mõnusalt asfalteeritud. Mäletan 10 aasta tagust rattamatka sealkandis, kus me olime õhtuks nagu tolmukäkid. :)
Sõitsin ja sõitsin ja sõitsin, ikka lõuna poole. Geps näitas ainult noolt ja oli vait, sest kuskile keerata ei olnud vaja. Teisi autosid teel ei olnud. Ideaalsed sõiduolud minu jaoks.:)
Ühtäkki astus teele kaks kurge. Nojaa, kured. Kohe lähevad ära. Aga ei läinud. Auto vibas mehiselt, aga sai pidama ja mul oli au vaadata kuidas teine kurg aegluubis (midagi kaelkirjalikku) otse kapoti eest läbi loivas. Esimene ootas teda juba teel, ca meetri kaugusel ja silmitses ajaviiteks mind. Ju ta teadis oma pereliikmete temperamenti ja arvestas sellega, sest teine kurg oli vahepeal maast midagi huvitavat leidnud. Ühesõnaga, kui te kohtate maailma avastavaid kurepoegi siis aeg peatub. Kerisin akna alla, putukad sumisesid, lehed sahisesid ja need kaks veetsid oma vaba aega sõiduteel. Üks nakitses tiivaalust, teine vaatas, pea viltu, mind või mis esimene nakitseb jne. Nad olid identselt ühesugused ja väga ilusad. Pikad veidi mustaga tembitud nokad, uhke sulerüü ja see uskumatult lihtne pilk. Meie oleme meie, sina oled sina. On tore päev, kas pole.:) Tegelikult ongi asjad maailmas väga lihtsad.
Viimaks said flegmaatilised kaksikud tee ületatud (mind täitsa huvitab, mis tempoga nad tulevikus lõunasse kavatsevad lennata:) ja ma sõitsin edasi. Siis läks geps segi ja me eksisime ära. Ei ole vaja ikka igale poole ka juhatada...:)
Tagurdasin vaikselt vandudes sellelt metsateelt (ümber keerata polnud seal võimalik) uuesti peateele ja seadsin sihi uuesti. Teine apsakas oli veel, kuid seekord oli geps valvel ja pani lõugama ning me jõudsime ilusti Kahala kanti. Siis vajutasin telefoni kinni ja võtsin Kadaka juhised välja. Nende järgi oli hea ja lihtne kohale loogelda. Ikka mööda täiesti inimtühje teid. Mingis mõttes hakkan ma mõistma neid maakohtades peateele ette keeramise õnnetusi. Kui neil teedel "mitte keegi mitte kunagi ei sõida" ja kohalikud on sellega ära harjunud ning siis keerataksegi ette, sest vasakule-paremale piilumise harjumus on "pikkade aastatega täiesti mõttetuks muutunud". Aga siis on äkki mingi anomaalia ja sealt tuleb veel üks auto ja ongi kägar valmis...Nojah.
Oi, küll oli Kadakal ilus ja uhke aed. Niisugused kallakud, lohud ja nõod annavad niipalju põnevaid võimalusi. Oli haruldasi puid ja põõsaid, oli suurte lillede aed, varjuaed ja nõmme-liivateede paradiis.
Kokkutuleku juurde kuulub kindla peale ka taimevahetuse melu. See meenutab veidi Browni liikumist ja seda on hiigla tore kõrvalt vaadata.
Aga savikoda võitis mu südame jäägitult.:)
Sinna peab vähemalt korra veel tagasi saama. Ma poleks arvanud, et see nii tore tegevus võib olla. Kadakale suured tänud kannatliku ja professionaalse juhendamise ja selle kauni päeva eest.:)