Soe toit.

Kui kass on majas, siis pead oma instinktid alla suruma ja lihtsalt leppima sellega, et sulle ka vahel hiiri tuuakse. Eelistan tegelikult 100% seda varianti kui külmaks läinud and on öösel rõduukse taha sokutatud ja ma saan selle siva kompostihunnikusse viia. Ja unustada. Aga täna nii hästi ei läinud.
Rohisin parajasti sügaval peenras kui kuulsin kuidas üks kass häälitsedes eesaiast tahapoole tuleb. Kuna meie kassid "räägivad" vähe või üldsemitte, siis pidi olema tegemist eriolukorraga. Oligi. Proua Muri astus tiidsal sammul tagaaeda ja ise muudkui seletas (ütleks, et veidi summutatult). Vaimusilma ette hakkas vägisi kerkima pilt atsakast kirju kitliga naisterahvast, kes toob kamaluga head ja paremat pattapanekuks, ise vahetpidamata seletades, et ega siin suurt midagi ei ole, aga võtke sestki ainust, ma ju ikka heameelega, heameelega...
Kui Proua Muri minuni jõudis, siis pani ta hiire maha.:) Tegelikult on asju, mida ei saa kunagi nn "maha panna" või lahtisel peol ulatada, näiteks nagu kotkad, tuvid, liblikad...või hiir. Oli ja enam ei ole. Kui hiiri kardaks, siis oleks infarkti saanud, sest hiir tegi seda "oli-ei ole" trikki üle minu varvaste. Kui kass hiirele järgi vuhises, siis jõudis silm vaevalt üksikuid liigutusi jälgida, jaht käis läbi põõsaste ja nende ümber välkkiirelt ja nii metsiku paueriga, et lehepuru taga. Nagu oleks tuulispask epimeediumide vahele lahti lastud. Kuna see jama toimus minu ümber ja tegevus rullus lahti sekundite vältel, siis olin sunnitud hiirecorridat pealt vaatama. Ega see polnudki nii lihtne. Hiir hakkas täiega vastu kui kätte saadi. Piiksus vihaselt ja üritas kassile näkku karata, ilmselt ka käppi hammustada, sest Proua Muri tegi vahepeal umbes selliseid liigutusi nagu kuuma kartulit käes hoides ja saak pani jälle ajama. Üldiselt...kui kassid meiega mängivad, elik ajavad taga meie veetud nöörijuppi või jahivad muud ahvatist, siis teevad nad seda poole aeglasemalt kui see päris jahi puhul käib. Päris jaht on kiiruse ja osavuse kõrgem pilotaaž ning isegi veidi kummastav, et üks malbe laisk nurrukott üldse selliselt liikuda suudab.
Kui hiir Proua Muril jälle täitsa käes oli, siis lasin sealt vaikselt jalga. Proua Muri sai vihjest aru ja hakkas magusasti kontide kallal ragistades ise oma saaki sööma.