Meremaa kaunitel kallastel

Vahepeal olid pühad ja pole midagi paremat kui võtta peale päevatööd aeg maha, laadida magamiskotid, pillid ja õlled autosse, ning...ratsutada loojangusse.:)
Meremaal on alati taevad pilvitumad, meri sinisem ja muru...murust ma üldse ei räägigi. See on alati akuraat, 5 cm kõrge ja hoolega väetatud. Pole ka midagi imestada, sest pügatakse nii öösel kui päeval. Meremaal oli pidu, hea seltskond, kolm pillimeest ja Solist. Oh, neid vanu häid laule...Kaifkaifkaif:D
Läksin vahepeal öist merd nuusutama. Tagasiteel lähenes hoogsalt miski, mis oli kottpimedusest tunduvalt tihedam, paksud mokad tegid juustes kõrvu otsides klop-klop ja ma sain aru, et kui ta oleks olnud pahuramas tujus, siis ehk...Aga sügamise vastu on kõik hobused nõrgad ja ta läks varsti tagasi muru pügama.
Kui koht vabaks jäi, sammus ka Paula hoogsalt ligi, et oma doos krõhvitsemist kätte saada.
See võib ollagi neil selline oma väike lõbu, tulla pimedas peale ja vaadata kas porgandit on. Kui ei ole, siis sügad nagu jaksad.:)
Iiri hundikoerad on hobustest natuke väiksemad ja kuigi ma olen neid korduvalt näinud, ei suuda ikka veel täiesti imestusvabalt silmitseda. NII suur, NII eriline, NII huvitavate tõprahalli varjunditega, NII hea ja issandkuiistubsiisonpealauasistujagaühekõrgusel!!!...jne. See oli siis isand Tullamoore`i kohta, aga De-Dee oli habras ja graatsiline nagu haldjakoer ja hoidis rohkem omaette. On ikka üks väga eriline ja sümpaatiline koeratõug.
Ja mopsi kutsikad! Mopsiemand ise oli väga rahulolev ja talle meeldis olla tähelepanu keskpunktis. Pisipere miniatuursed tumedad molukesed olid täpselt sama voldilised kui emal, ainult väga-väga väikesed.
Meremaal läheb aeg ruttu. Hommikul olid mõnusad kohvihetked kerges meretuules ja siis tänud pererahvale ja kodu poole tagasi.
Kodus jälle kompsud näppu ja padavai Lapse sünnale. Tagasi jõudsime täpselt lipu langetamise ajaks.:)