Nädala algus oli päikseline ja kaunis. Vahelduva eduga see nädal möödus. Pole vajagi muud kui paar ööd ilma öökülmadeta ning vihma ja päikest, päikest, päikest...
Ja siis aed virgub, sirutub ja julgeb.
Jõudsin juba mõtlema hakata,. et sinililledest on pooled otsad andnud jne, aga meil tuleb siin kõik omal ajal...või natuke hiljem. Meil, siin, Külmakandis...:)
Aga muus mõttes...Muus mõttes on nii palju igasugust kevadega seotud sahmimist, et enam pole aega blogidagi. Olgu selle jaheduse ja pikameelsusega kuidas on, kuid kevad näib nüüd juba päriselt kohal olevat.
Pottertoni taimed saabusid nädalaga, olid rahuldavas seisus, aiapriimulad sirutavad õues õisi ja varsi. Üle hulga aja on ka primula belarinade jaoks meil sooduskevad ja puhmikud näivad väga paljutõotavad, näsiniin on täies õies, pisikivirike õied läksid lahti, skopooliad ruulivad, kevadmaguna valged õienupud on peenrast kõrgemale tõusnud, oh, tuleks vaid päikest!:)
Aga nädalavahetus möödus mõnede aednike jaoks hoopis Soomes. Sest kui üks aednik kolib trollimetsa elama, siis ei saa teised enne rahulikult magada kui on oma silmaga ära näinud kõik tema trollimetsa mäenõlvad, kuused, kosed (võimalik väike kirjanduslik liialdus), rododendronid ja maalilised graniidipaljandikud (viimastest ei saanud lauskmaaelanikel lõpuni küllalt:). Oli ikka uhke koht küll. (Omalt poolt ei saa märkimata jätta, et oivaliste võimalustega sellele päiksepoolsele kallakule kivila rajada.:) Ja kõik need inimesekõrgused parimas vormis rodod...Oeh!:)
Aga üldiselt kulges me päevakava selliselt, et saabusime päikeses suplevasse Soome, uurisime möödaminnes läbi ühe taimede müügikoha, kus meiesugustel tegelikult peaaegu midagi (1 kääbuspohl), võtta polnud, panime kodinad lahke pererahva juurde maha ja siirdusime Nuuksio Rahvusparki avastama.
Vikipeedia: Nuuksio Rahvuspark asub pealinna läheduses. Piirkond jäi inimtegevusest puutumata, sest läbipääsmatute
soode ja kaljuse pinna tõttu on see ajast aega põllumajanduseks sobimatu olnud.
Rahvuspargis elab kümneid ohustatud looma-, taime- ja seeneliike. Sealt on leitud üle 200 lendorava pesitsuspaiga.
Nuuksio rahvuspark loodi 1994. aastal ja sai nime Espoo linnaosa Nuuksio järgi. Selle pindala on 45 km².
Kerge- ja pikajalgsemad suundusid pikemale rajale, teine grupp pani rohkem rõhku loodusvaadetele ja vähem trennile kuid hoolimata sellest oli peale raja läbimist keel veidi vesti peal. Ikka ühest kaljust üles ja teisest alla kulges see tee. Vahepeal olid sammaldunud trollimetsa vaated, 50 cm laiuste graniidis voolavate kärestikuliste minijõgedega, mis minikoskedena järgmisest kaljulangatusest allapoole kukkusid. Väga kaunis ja ürgne oli see maastik. Seal võis kohata laudsiledaid graniitseinu, mis püstloodis kuni 5 korruselise maja kõrguseni taeva poole küünitusid. Loodus oli nihkunud ja lõhkunud ning kohati näis peaaegu, et nagu oleks inimkäsi need megaliitsed kaljuplokid ülestikku ladunud, kuid ei. Seda see küll ei olnud.
Taimestik oli ära kasutanud kõik võimalused ellu jääda. Suurel lapikul kivil kasvas kuusk - juured kummusid üle kivi igasse suunda ja kaevusid kivi kõrval kidurasse pinnasesse toitu otsima.
Kaljud on soome maastiku parim osa. Neid igalt poolt välja paistvaid ja teede kõrval vilksatavaid värvilisi kiviseinu on lihtsalt nii hea vaadata.
Turistina hakkas silma ka igasuguseid muid asju. Soome elumajad on ühes asulas, ühes piirkonnas kõik vägs ühte tüüpi ja ka värvigamma on rangelt piiritletud. Kõik majad olid kas pastelsetes lumelähedastes toonides või ruulis "ruutsi punane".
Ka inimesed...khm, kuidas seda nüüd öeldagi...poes ja loodusradadel kohatud soomlased on hoopis teistsugused soomlased ning erinevad suuresti neist lärmakatest ja atsakatest isenditest, keda tallinlane turul ja vanalinnas nägema on harjunud.
Ka liikluspilt erineb meie omast. Suuri nn "linnamaastureid" on mõni harv.
Õdus õhtu külalislahke kostitaja juures ja järgmine päev muidugi jälle maailma avastama. Sedakorda valis Tii (kui peakorraldaja) turismimagnetiks Torro raba ja laudrajad, millest mõni viis vana mahajäetud vilgukivikaevanduseni. Oi küll olid sealt tulnute ridikülid rasked!:)
Siis juba kodutee otsimine, põgus peatus Lidl poe juures ja sadamasse ära.
Tänud lahkele pererahvale, Tiile, Kaabuga Mehele ja heale reisiseltskonnale.:)
Puhkuseni on jäänud neli päeva.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
võimas värk see trollimets :)
ReplyDeleteJutt on ju tore, aga mõni kena illustratsioon ilusa fotona oleks ju kõrval võinud olla.
ReplyDeleteTeised ehk blogivad koos piltidega, minu telefon pobises midagi umbes sellist, et soomes ta pilte ei tee ja siis mul ei jäänudki midagi muud üle kui pidin meelepiltidega piirduma.:)
ReplyDeleteNjaa, mis kirjanik võsast välja võib kirjutada, isegi mõenõlva nihutas lõunasse - ok, pool on siiski tõde, esimese poole päevast tõesti päike paistab itta avanevale mäeküljele.
ReplyDeleteÕiendus: Kuskil pole sõnagagi öeldud, et mäenõlv lõunas:)...ja kivilat plaaniks isegi siis kui põhja poole avaneks.:)
ReplyDeleteLahe.
ReplyDeleteSuurtest kividest ei saa tõesti kyllalt.
Fb-s oli palju toredaid pilte, mis kõik silme ette tulid su tänase posti peale.
Mul on palju soomesse kolinud tuttavaid, sest võru-ja valgamaa on õitsva vabaturumajanduse tingimustes noorte jaoks suht perspektiivitu juba viimased paarkend aastat. Nad räägivad nagu yks mees, et soomlane loeb raha ja teiseks on auto soomes luksusese, nii et vt p 1. Kolmandaks läheb veel palju aega, kuni enneolematu kaubavaliku juures inimesed oma näimisvajadusest ja uusvaesusest yle saavad.
Kas te mõnda soome aiaäri ka nägite?
Ühte pisemat väisasime, kena pargi olid nad rajanud, jalutasime seal ja nautisime kevadet, aga lillevalik püsikuhulludele miskit erilist ei pakkunud. Pott mägisibulat `Rubin`maksis 4.50, aga pidasin kalliks ja pealegi meeldib mulle neid üksikust nupsikust ise kasvatada. Nartsissi Tete A Tete müüdi massiliselt ja see on tõesti üks hea ja vastupidav nartsiss.
ReplyDelete