Kassikaamera

Kast.
Peremees on poest toonud kasti. Rahulolust õhetav Härra Tibu seab nagu hauduja kana ennast selles sisse. Kasti on külgedel toredad augud, sellest mahub käpp kuni küünarnukini välksööste tegema. Küll on asjatamist ja sättimist ja kasti uurimist. Silitakse lõuaga nurki ja tehakse täpsushüppeid kasti ja kastist välja, proovitakse kuidas ründeaugust ka piiluda on ja jäädakse lõpuks kasti põhjas sügavalt magama. Neljakandilisena ja õnnelikult.

Võistleja.
Härra Tibu sööb kõhu täis ja teeb asja rõdule. Õieti nagu vaja pole, aga suurt muud teha ka ei ole. Perenaine astub möödaminnes rõdule ja kutsub Bondi. Härra Tibu teab, et nüüd kutsutakse seda musta pulsti, kes ka diivanikrundil magamas käib ja Tibu kõrvad lähevad natuke tahapoole. Talle ei meeldi. Aga tõstab pea, vaatab ja kuulatab temagi, et kas pulst tuleb? Kurat, tulebki!!! Härra Tibu jätab oma õuemõtted kus see ja teine ning läheb võtab diivanil siva koha sisse. Kui Bond eine lõpetab ja toa poole tüürib, on Tibu juba diivanil ees. Tõuseb püsti, nuusib teise koonu "Missa sõid?" ja tõstab käpa "Kobi mujale, siia ei tule!" Ähvardab. Kompleksivaba ja vähemõtlev Bond ei tee asjast suuremat numbrit ja põikab Tibust mööda nagu tuvi postist. Tagapool on ruumi küll. Bond teab. Ja seda teab Bond ka, et perenaine Tibul kakelda ei lase.
Bond seab ennast raamatut lugeva perenaise kõrvale sisse, sõtkub, lööb nurru. Mõnus. Tibule üldse ei meeldi, kõrvad solvunult lidus. Selja tagant on näha, et kade. Aga ära ka ei lähe. Uhke. Lõpuks jäävad mõlemad magama nagu maugud ja kui pärast üks teise kõrvale lohistada, ei tehta sellest suuremat numbrit. Uni on püha. Pärast võivad rahulikult kõrvuti magada nagu vanad sõbrad, aga see diivanikrundile tulemise moment ajab  Härra Tibu harja alati punaseks. 

Sõber.
Pätu on sõber. Pätu on natuke tüüaka kehaehituse ja lontis kõrvadega suur must isakass, kellel ka valge manisk nagu Tibulgi. Vastastikune respekt. Kui Pätuga õues kokku saadakse, siis pannakse ninad kokku ja tehakse üksteisele põsepai. Pokumees kutsub neid lillenuusutajateks. Pätuga ronitakse mööda puuriitu ja tarukatuseid, lesitakse vihma ajal kõrvuti taru all ja vaadatakse mis õues toimub, turnitakse pesupuude peal, ikka Tibu giidina ees ja Pätu turistina järel. Mõlemal on väga asjalikud näod nagu tegeldaks millegi väga tähtsaga. Tõenäoliselt nii see ongi.

Magad ve?
Laupäev, suur valge väljas, ilmselt on kell juba seitse või midagi, äratuskell pole helisenud. Härra Tibu uni on läinud, aga õpivõimeline kass pererahvast väga torkida ei julge. Viimased sedalaadi üritused on lõppenud nõmedalt. Konservi andmise asemel otsitakse öörahu rikkuja isegi parimaist  peidupaikadest üles ja visatakse õue. Seda Härra Tibu praegu ei taha. Ta tahaks, et nad ükskord üles tõuseks. Ta läheb vaikselt peremehe nina alla ja uurib tolle nägu. Tõstab käppa, aga ei puutu. Nõutu. Hingamine oleks nagu magaja oma. Kass vaatab silmi, vaatab kohe hästi lähedalt. Uurib. Siis vaatab eemalt. Kuramuse jama, miski nagu ütleks, et siin ei magata, aga saa sa neist täpselt aru...Härra Tibu istub maha ja otsustab oodata. Ta ei tea, et peremees teeskleb magaja hingamist, kuid piilub ripsmete varjust teda juba jupimat aega ja tal on tükk tegemist, et kassi juurdleva näoilme peale mitte mürinal naerma hakata.

Tüüt-tüüt!
On juba pime. Härra Tibu kargab õues vastu rõduakent "Ta-trahh!"
Lastakse sisse. Läheb sööb. Tuleb tuppa, kraabib diivanit, kohe näha, et voostril on igav ja midagi teha ka pole. Pererahvas vaatab telekat. Tibu tüütab, tolgendab ekraani ees. Suss lendab. Tibu põikab eest ära ja tüütab täiega edasi, ronib teleka taha, kummuti peale ja kapi otsa. Teine suss lendab. "Kao magama, tõbras, ei saa enam õue!"
Härra Tibu läheb ölbaku-ölbaku trepist üles. Vaikus. Viie minuti pärast hakkab ülevalt hääli kostma. "No missa tahad? Kassa tahad süüa? Ei taha süüa. Õue tahad?" Mamma tuleb alla ja kass saab kalluritäie tähelepanu ja õue lastakse ka. Mamma läheb üles tagasi. Tibu hüppab vastu akent "Ta-trahh!" ja kõik kordub kuni mõni osalistest enam ei viitsi.