Põhiline oli ilm, see meid soosis. Sest, nojah, on ju uhkeid aedu vaadeldud ka nõnda, et vihmavesi nina otsast soriseb. Aga ilusa ilmaga on parem. :)
Lõunamaalased saabusid punktuaalselt. Kiskjasiil näitas uut aaret, milleks oli pisike meelõhnaliste lehtedega paju (BLING!), aga rohkem me aega ei viitnud ja potsatasime kohe järgmisse staapi. Tii väike ja samas nii suur aed on alati pungil uusi imesid ja otsatut külalislahkust. Mõnes mõttes on aednike kogunemised veidi nagu nõidade kokkutulekud. Tii juures pakkus majaemand laguunisinist teed (malve), Heleni juures me mekuteli jälle musta leedripuu õitest tehtud siirupi juures ning ega see jutt ka...paadunud aednike jutt koosneb umbes viiendiku osas võlusõnadest, umbes sellistest nagu aquelgia flabellata, azorella trifurcata, cephalanthus, dianthus, sedum, sempervivum, oo, convallaaria! bla-bla-bla jne. ja mis sõnad keegi veel taimede kasvamaminekuks peale loeb, seda teab igaüks ise.:)
Ning muidugi alati on pildil mõni kass. Aednikud armastavad peale lillede, põõsaste, puude, kivide ja kruusa ka kasse. Oma kass, mõnes ka mitu, oli peaaegu igas aias. Mõni neist võttis külalisi väärikalt vastu, mõni vaatas rohelist jalutuskäiku pojengidest, mõni lesis mediteerides kõrgel majatrepil.
Tii juurest sõitsime Tiia aeda Linnu teel. Jälle kõik teistmoodi ilusam kui kevadel!
Edasi oli minu jaoks autokool, sest linnas on teatud kohti, mida mõistlikud algajad autojuhid väldivad. Üks neist on tagumine Õismäe ring. Aga Tiia sõitis ees ja tema järel oli see jube trass siiski võrdlemisi läbitav.
Tabasalus olid põnevad pisimaastikud, huvitav oli võrrelda nende edenemist sellest kevadest arvates ning nagu ikka, pagasnik täitus välgukiirusel mägisibulate ja muu peene kraamiga.
Siis veel korraks tagasi Tii juurde ja loojanguks koju kotile.
Hommik algas vara. Kohvetamine, Futulandi vaatlemine ja eelmise päeva taimede ära paigutamine.
Ennelõunaks siis Sakumaa kauneimasse aeda. Jälle uued maastikud, juulikuus jälle tohutult teistmoodi kui mais, imelised hostad ja suures tiigis võrratud vesiroosid.
Siis Kristiine Aianduskeskus. Uusi taimi on seal kogu aeg, paistis värvilisi siilkübaraid, olid imelised helmikpöörised kõik hea hinnaga, mõni ilus hosta jne. kuid tänavu jäi liiliate osakond kahvatuks, oleks just pottides õitsevaid liiliaid näha tahtnud nagu vahel seal olnud on. Meie pooled martagonidki ju säält pärit.:)
Alpitaimede platsdarmilt leidsin põneva poti tundmatu kõrrelisega ja see oli roosakas hõberohi (Corynephorus canescens). Edasi Heleni juurde. Suur ja maitsekas aed mere ääres ning väga huvitava sisekujundusega elumaja. Ja siis jälle Saku poole. Teel konstrueeris Kiskjasiil tagaistmel itsitades aalujate foorumisse umbes järgmise sisuga tekstülesande: "Kolm lõunamaa aednikku plaanisid kahepäevast Harjumaa reisi ja lubasid, et keegi üle kolme taime ei hamsterda. Tagasiteel lõunasse oli auto maast laeni taimi täis. Palju mahub taksoneid Ford Fiestasse? Kõige tõelähedasema arvu nimetaja saab auhinnaks Heleni Pärsia püvilille kupra."
Ausalt öeldes huvitab ennastki, et kuidas ja mis.:)
Mägisibulate osas võtan nüüd aja maha, praeguseks on neid saanud umbes 130 ja sellest esialgu piisab. Hakkan neid nüüd tasapisi nägupidi tundma õppima.
Samas jätkub kevadel vaikselt alanud uus trend - olemasoleva väärtusliku laialilaotamine kaunite vaadete nimel ja ebakohtade likvideerimine.
Olid kaunid ja kõigiti rikastavad kaks ülimalt sisukat päeva. Inimesed on kõik ilusad ja head, eriti aednikud:) Tänan kõiki kes meie seikluses osalesid.:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Aitäh veelkord võrratu vastuvõut eest ja eriti veel Tallinna linnavahel sõidu eest.Väga tordad aiad ja veel toredamad inimesed!No muidugi ka tore tutvus Bondi ja hr Tibuga.
ReplyDeleteMõne päeva jooksul püüan oma pildid sorteerida ja ka väikese postituse teha.
Mina kasse ei armasta. Ei armasta ka koeri. Kassid on aga erilise põlguse all, sest nad püüavad linde, liblikaid ja kimalasigi! Armutult. Lisaks sirtsutavad nad peenrad ja nurgad ebameeldivalt haisema ning s..tuvad kobedad mullad oma jälehaisvaid poetisi täis. Ma siiralt ei näe neis midagi positiivset.
ReplyDeleteAga sellegipoolest leiab mu aiast kaks kassi... ja lisaks veel pooled küla omad.
Tistou -vihkamise ja armastuse vahe on pea olematu !
ReplyDeleteNeed põhja ja lõuna kohtumised on alati väga sisukad ja tundub, et aina sisukamaks (taimekamaks) lähevad :)
ReplyDeleteMa mõtlesin selle kassinduse peale kohe täitsa sügavalt järele. Ega vist ükski aednik ei taha, et tema krookusi segi kraabitakse, et plönni jaoks auku teha. Oma kassid seda ei tee, valivad tavaliselt taimede vahel vaba koha ja siis veel vahib üle õla ka, et ega perenaine midagi ei ütle.:) Võõrad toimetavad ülbelt, isegi nelgipuhmasse on situtud. Võimalik, et võõrastel seostub sigatsemine ka märgistamisega. Nelgi sittus täis üks angoorasabaga triibik, kes vahel ka meie kasse kolgib ja keda ma ei samuti salli. Eks tavaliselt siis viskan millegagi. Ja esteetikast nii palju, et ega põgenev ja paha peal olev kass ei olegi ilus. Ilus on hoitud kodukass, kes ennast inimeste seltskonnas hästi (loe: võrdsena:) tunneb ja omal vaiksel moel ükshaaval külalisi uurima asub, sa tajud ta huvi ja intelligentsi, kuid see ei ole pealetükkiv nagu koertel. Ja kui külalised uuritud, siis ta kukub esinema nagu laps, et pandagu teda ka ometigi tähele, sest ka tema on siin olemas.:)
ReplyDeleteAga see nädalavahetus oli võimas, mul seniajani veel muljed laagerduvad ja pühapäeval käisid veel kahed aiakülalised. Õnneks vihm ei seganud. Sadas viisakalt vahepeal. Aednikega aedu pidi käia oli puhas rõõm.:)
ReplyDeleteVahel lihtsalt peab aja maha võtma ja natuke ka vaatama minema mis teised teevad ja kuidas neil aiad edenevad. Ka ideede, sortimendi ja paigutuse osas on see silmaringi avardav. Taimevahetus veel lisaks. Ei, väga võimas.:)