Neljapäev ja reede olid kollektiivi suvepäevad. Reede õhtul rattaga linnast koju, kodus kaks kasti kärgi, mille purgistamisega läks hilja õhtuni. Laupäeva hommikul vara rohima.
Lõppude lõpuks olen ma siiski aednik.:)...kuid ka vanavarahuviline - kolistasime üheteistkümneks antiigilaadale Seidlas. Sealt sai vanavaradoosi kuni aastaks. Mida kõike sääl ei müüdud...:)
Ostsin kaks paksust klaasist Wabariigiaegset viinapitsi, Pokumees leidis efektse väljanägemisega trummi, mida nii mõnigi isand pärast pika kadeda pilguga silmitses. Trumm oli aus ja meil oli seda väga vaja. :)
Kaubaplats asus umbses mõisapargis, kus palavus vägisi pildi kallale kippus. Pärast väljade peal, kus ka hea soe tuuleke ringi puhus, näitas autokraadiklaas pluss 31. Haha, põhjamaa...
Pühapäeval oli lastega reis Viljandimaale. Õnneks oli suvi tagasi tõmmanud ja enam nii hullult ei kütnud.
Astusin pühapäeval Võhmas rongist välja ja siis selgus, et Laps on sisse maganud ja jõuab Võhmasse alles mõistliku ajavahemiku pärast. Tore. Ma olen poolteist tundi turist (ajapiirangutest vaba isik võõras linnas)!:)
Seadsin sammud kohviku poole, see oli kinni. Küünlapood ka. Hmh. Maal juhtub pühapäeviti olema vahel nii, et üldse mitte midagi ei olegi lahti ja bussid ka ei käi.
Peale seda kui olin veidi infot kogunud, selgus, et nii ongi ja mul on kolm võimalust:
1. Kõndida bussijaama püstjalga ja seal piruka kõrvale oma rongiulmekas läbi lugeda. Nonii.
2. Hakata jala Jälevere poole astuma sest bussi ei lähe
3. Otsida telefonist üles lähim aednik ja küsida mis ta arvab turistist oma aias. Ilma etteteatamiseta pool kümme pühapäeva hommikul? Kas on aru peas!
Peale ägedaid siserüselusi seljatas agressiivne botaanika malbevõitu kombeõpetuse ja ma valisin aedniku numbri.
Kuidas ma küll armastan inimesi, kes säilitavad igas olukorras huumorimeele!:)
Aed oli väga sügav. Millised kooslused ja milline liigirikkus! Eriti põrutava mulje jättis rabamaastik. Seda kõike sääraselt kasvama ja toimima saada... Ja minu lemmikteemat, alpitaimendust, oleks võinudki imetlema jääda. Millised mättad, millised kooslused, millised liigid ja sordid seal kivide vahel kasvasid! Tavaliselt kaob huvitavates aedades ajataju. Imestasin, et kust see Laps siis nüüd järsku välja ilmus. Kui su ema ära kaob ja telefonile ei vasta, siis otsi üles lähim liigirikas aed ja tõenäoliselt leiad ta sealt, nina peenras. Lapse loogika on mõnikord muljetavaldav. Ja siis me pidimegi minema. Tänud peremehele külalislahkuse, kaasa pandud mahuka aardekasti ja aiatarkuste jagamise eest.:)
Edasi oli lapsepõlvemaade külastamine. Koos lugude ja juttudega. Laps tegi pilti. Lapselaps "salvestas". See on siis kui väike inimene vastupidiselt oma harjumusele vähe räägib ja on üksainus suur kõrv.
Peale lõunat jõudsime Helle juurde. Jõekalda kallakpind lubab pinnavormidega mängida ja mida enamat võib üks aednik veel tahta...:)
Helle aeda oli palju fantaasiat lahti lastud. Siin kummaliste suurte kivide plastiline grupp, taamal huvitav värvide kooskõla, kaljupragudes oma elu elavad müürililled vaheldumas looklevate teeradadega, päikeses ja ajas valgeks pleekinud rabajuurikad, rahulikud peenraäärekeerud vürtsitatud äkiliste püstvormidega, väike värskendavalt sillerdav veelang ja ikka ja jälle kivid, kivid, kivid. Elupõlise kivilembena teadsin ma suurepäraselt mis need kõik väärt on.
Mööda ei saanud vaadata ka majakese katusele rajatud nõmmeaiast. Praegu käis seal tuline õitseng. Üle katuse ääre paistsid kukeharjad, kõrrelisi ja veel ühte-koma teist. See oli ilus.
Lapsed läksid paadiretkele, meie heietasime kohvi kõrvale aiajuttu ning vaatasime veel ühte ja teist, mis esimese hooga kahe silma vahele jäi. Hoidusin võrdlemisi meelekindlalt hamsterdamisest. Kui raskeid hetki esines, siis mõtlesin pooleli olevale alpipeenrale, pagasnikus lebavale aardekirstule ja mägisibulate lasteaiale mis ka kõik maha tuleb panna.
Tänud Hellele aiajalutuskäigu, paadisõidu ja hubase pärastlõuna eest.:)
Kaks viimast päeva on olnud mõnus vihm. Aed elab oma elu ja valmistub liiliate puhkemiseks. Siberi iirised on juba lõpetanud. Martagonide hulgas oli üllatajaid, aga sellest järgmisel korral.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Vanakraamiturud on ütlemata põnevad kohad, igal asjal oma lugu ja mõnel ajalugu.
ReplyDeleteSaan seisundist täitsa aru.
Väga mõnus reis sul. Peaks ise ka Võhmasse ootama minema :)
Helle aeda pole ka veel jõudnud, aga tahaks!
Kui satud meie kanti pool kümme hommikul, oled igati teretulnud. Meil siis juba kohvijoomine nr. 2 ehk kisub juba lõunaks
ReplyDeleteKell pool kümme on lapsed söödetud ja ma joon oma hommikukohvi. Aedlejad on alati oodatud ühinema :D Tõeliselt mõnus reis tõesti ja vanakraamiturud, noh Sa nägid vast meie majapidamisest isegi, kuidas ma neisse suhtun :)
ReplyDeleteTsiil - Vanakraamiturud on omamoodi pisike aken ajalukku. Alates hõbelusikatest ja lõpetades tsaariaegse kardavoi kantsikuga või kumminuia eelkäijaga, mis oli Seidla laada vaieldamatu "rosin". Ära muidugi ei ostnud, aga näppida oli marupõnev. Nahkne ratsapiitsa meenutav punutis, raske, vetruv, ca 40 cm pikk, sellisega üle kaela saada võis olla valus. :)
ReplyDeleteIse Hakanud Lillekasvataja: Tänan.:) Ma jätan selle meelde.:) Vahepeal on olnud hetki, et küll praegast sõidaks kuskile mõnda ilusasse aeda mis ei oleks väga kaugel.
Neljandik: Jah, sinu majapidamises on hästi kindel ajastujoon olemas, alates neistsamadest paksudest viinapitsidest ja lõpetades raamaturiiulitega. Ja kõik mis sinna vahepeale jääb. Meil on sattumused pigem juhuslikud, aga ikka leidub mõni potisetu savikauss või vana mööblitükk. Küll olid laadal ilusad tumerohelised laia äärega klaaspurgid, aga selle raha eest mis nad maksid, saaks lausa kaks tosinat põnevaid taimi ja on siis vaja tingimata.
Helle aeda tahaks minagi väga näha, loodan kokuka peale :)
ReplyDeleteRahutu Rahmeldaja: Meie, põhja poolt tulijad ka, aga logistikat pole veel hakanud paika loksutama, sinna on nii palju aega veel, et kellaajad jõuavad mitu korda ää ununeda. Nädal enne oleks vast paras?
ReplyDeleteTrumme, eriti neid vanaaegseid, pole kunagi liiga palju. Pilliriiulite juurest ei saa ma iial pisarateta minema. :) ja vana klaas on mõnus mõtteid rändama viiv aine.
ReplyDeleteMa pole ässitaja, aga huvitavaid taimepilte reisu päält tahaks kyll näha.
Kordan kunagi öeldud lauset: siin plogis elab muhe jutuvestja.
Pildiwärk läheb siis paremaks kui vana arvuti pinsile läheb, mis võib umbes augusti algul juhtuda. Praegune piltide üleslaadimine käib nii aegluubis, et isegi minu pikk meel saab sellega üleliiaste proovile pandud.:)
ReplyDelete