Härra Tibu tutvub talvega.

Sooja vihmast detsembrit jätkus ka jaanuari algusse, aga eile tuli jälle lumi maha. Eiteamitmes muidugi. Ilmateade lubab pakast. Täna on 6 kraadi miinust paarisentimeetrise lumega. Seni oli kogu aed triksis-traksis, isegi miinus 14 (meie senine külmarekord novembris) ei ole kustutanud aedfloks `Blue Perfume`elujanu, sest pühapäeval pealseid lõigates avastasin noored võrsed, mis olid ca 10 cm kõrged, lehed kenasti peal jne. Roog-sinihelmika juurde jõudes oli tegu, et neid vettinud ja lumeraskuse all (novembrikuu jubelumed) lamandunud kõrsi kõiki kätte saada. Peaks vist varem maha lõikama, on vähem jamamist. Samas, eks ta oli ikka õrna lumega ilus ka.
Eile hommikul tundus õues veel hea soe (pluss 1). Härra Tibu sättis üheksa paiku ennast õue ja kadus nagu mutiurgu. Eks isand ole harjunud, et nii kui vastu akent hüppab, nii ka sisse lastakse. Pühade aegu olid ju kõik kodus. Paraku oli reaalsus natuke karmim. Ja kui ma õhtuhämaras tulin, oli Tibu küll autol vastas kuid äärmiselt erutunud. Ja muudkui sõimas, sõimas, sõimas. No ON Tõprad! Oma kassist ei hooli keegi! Mine või kuuse alla! Kas korra ka kellegile meelde tuli, et kass väljas on ja lund sajab! Näu-mäusid, sabavõngutamist ja traagikat jätkus väravast kuni ukseni. Näe, ei olegi tummahammas, jäta ainult päevaks õue...:)
Seda ma muidugi talle öelda ei saanud, et teinekord tule koju, sa tobe orav, kui sind kutsutakse, Pokumees pidi sinu pärast peaaegu tööle hiljaks jääma. Härra Tibul jäi õigust niipalju üle. Silm välkus ja suu muudkui käis. Nõnda me siin siis elame. :)