Saabus eile päeval kella kolme paiku (poolteist päeva kuratteabkus) ja oli pisut meridiaanist väljas.
Oleks nagu tuttav koht, võimalik isegi, et ma elan siin. Whatever...Ou! TOIT!!!!Iih, õõh, TOIT!!!Aga nüüd laske mind välja, ma ei lase ennast vangistada umbsesse...Puuriidas on ka hea magada. Kuradi tuttav koht...Ma vist ikka tõesti elan siin. Ok, ma võin ju tuppa ka tulla. Kui sa just kutsud. Nii kenasti kutsub no kuidas ma ei lähe. Ou, näm-näm-näm, toit!:):):)
Ja krõbinad ka, kuulge siin on ju mõnna päris. Ja Bond kukkus oma pesasse ära.
Peale viietunnist kosutavat und tõstis ta pea. Midagi meenus. Midagi helehalli, mõnusat ja sulnist (Bondi vana armastus, naabrite Tripsu)...Ning ukse juurest kostis kalehäälne (lase parem uksest kui ei taha, et aknast lähen) NÄUUU!
Nii, et, te võite oma kassid hmh...neutraliseerida, kuid mälestus pööraseist pulmist jääb ja vanad kiindumused ka. Isegi kakelda oli ta pisut proovinud. Näos oli paar kriimu ja käpalt veidi nahka maas. Silmis möllasid hormoonid, lase mind välja, mul on vaja, ma pean...Nõnda, et ilmselt on teda veel paari nädala jagu harva näha, siis ehk saab oma kassi jälle tagasi. Mis teha, seltsielu. :)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Jah, sellised nad on :) Mustikas juba vana mees aga oma tiiru teeb ikka ära. Tõsi 3 päevaseid on vähemaks jäänud. Kusti on jälle teisest puust, tema käib üldse õueski harva ja äraolemisi ei esine. Pole vist nii mehise hingega :D
ReplyDeleteMeie loomad hormonaalseid matku ei tee. Ju vist said piisavalt vara ära näpistatud. Nii et ööpäev kadunud olnud loom teeb ikka juba murelikuks.
ReplyDeleteMinu vanaonu ütleb selle peale, et käis pulmas pillimeheks.
ReplyDelete