Mõjutusvahendid

Elukogenud majakass on neljajalgne isiksus. Koos inimestega elades ja nendega suheldes töötab ta aja jooksul välja peenelt paika timmitud märgisüsteemi, et inimesed temast aru saaksid. Sest kass tahab näiteks õue kuid ei oska avada ust, tahab kassitoitu kuid ei oska avada külmkapi ust jne.jne.
Härra Tibu on vaikija. Ta teeb häält ainult erakorralistel puhkudel, siis kui on midagi öelda. Sellistel juhtudel on Härra Tibu väga häälekas ja tavaliselt on kassi õigusi (õigus süüa saada, õigus õigel ajal magama minna, õigus tuppa ja õue saada, õigus magada, õigus sahvrisse mitte kinni jääda, õigused oma krundile voodi jalutsis) siis mingil moel jämedalt rikutud. Muidu piirdub ta pererahva malbel suunamisel kehakeelega. Kui Härra Tibu tahab õue, siis ronib ta lauale ja hakkab nina kohvitassi toppima või teeb muud nõmedat tähelepanu äratamiseks, sorib laual olevates asjades (kuigi need teda üldse ei huvita), vahib üle arvuti kuvari perenaisele otsa ja kui see kõik ei aita, siis nügib mõnda õuna või tomatit laua ääre poole. See mõjub 100%. "Ti-BUU!" Ja Tibu saab õue.
Filmi vaatamise ajal tullakse diivanilaua peale ja seistakse risti ekraani ees, suure kassijuraka tagant pole tõesti kuigipalju näha ja tuleb tõusta, loom tahab õue. Diivanit ta enam ei kraabi, see on juba ära kraabitud ja pererahvas ei kergita aktsiooni korral kulmugi.
Tuppa küsib Härra Tibu vastu akent hüpates. Klaasid värisevad, selle peale reageeritakse tavaliselt kohe.
Bond on seni samuti vaikija olnud ja kehakeelega kenasti hakkama saanud kuid sellel suvel hakkas Bond rääkijaks. Kummalisel kombel "räägib" ta ainult õues. Ja mis räägib, lausa lobiseb. Tõlge võiks kõlada umbes nii: "Lõpeta nüüd kohe see rohimine ära ja lähme tuppa, sest ma tahan konservi ja eelmisest korrast on täpselt kolm tundi möödas, ma arvan, et seda ei ole ju vähe või mis sa arvad, sest ega kassidest ju selles majas üldse ei hoolita, kassa üldse kuulad ka mis ma räägin, vahel on mul tunne, et sa oled kurt või midagi, sest me ei ole mitte meetritki ukse poole liikunud ja..."
Oi, seda "juttu" on palju, ikka niu-näu, kurrnäu jne. Lõpuks hakkavad häälde siginema sellised kiledavõitu meeleheitlikud toonid, et sealt võiks justnagu välja lugeda "Sa PEAD nüüd kohe tulema, sest ma olen su kass ja sa PEAD sellepärast." Ohjah, muidugi oled sa minu kass ja saad kohe süüa ka, aga nii kiire sellega nüüd ju ka ei olnud. Laksupealt juhtuvad maailmas ainult õnnetused. Me triivime tihedas tandemis ukse poole ja Bond seletab käigupealt "Näedsa kui hea oli, et sa sealt peenrast ära tulid, saad käed puhtaks pesta ja näed vahel ka inimese moodi välja, muidu kogu aeg tagumik taeva poole uppi ja ei tea mis õndsust sa sealt mulla seest leida mõtled, kui...ou, njäm-njäm..ou, toit!...kui, äh whatever." ja ta jääb vait. Toas ta enam rohkem ei räägi. Välja küsib väikese peenikese häbeliku näuga. Imelik rahvas see kassirahvas.:)

Augustiaskeldused.

Jätkuvalt tuleb ikka mõnusalt vihma, vahepeal päikest ja äikest ka. Hommikud on juba augustikuiselt karged ning sügis astub pikkade sammudega lähemale.
Vahepealne paarinädalane õievaikus peale nõmme-liivatee perioodi sai mõnda aega tagasi täis ämblikõieliste päevaliiliate, astilbede, flokside, hostade ja liiliatega. Alustajad olid liiliad ja astilbed.
Augusti teisel nädalal tuli kange reisikihk peale ja me sõitsime naabrinaistega linnast välja ühte väga kaunist aeda vaatama. Perenaine Terje  oli ise sama kaunis nagu ta aed ja tegi meile oma valdustes põhjaliku ekskursiooni. Aed jagunes kolmeks osaks, kõige vanem osa, keskmine ja suhteliselt hiljuti loodu koos väga huvitava alpitaimede oruga. Kui poleks juttu juurde räägitud, siis ei oleks osanud sel moel liigitadagi, sest aed oli kaunilt terviklik, hõlmas teeradadelt avanevaid vaateid, pikki looklevaid peenraid, kunstnikukäega asetatud lisadetaile, mõnusalt suuri kive ning põnevaid pinnavorme. Rosinaks tordil olid ülidekoratiivsed teeäärsed maakivist tallimüürid, mis kauni  raamistusena aia teepoolse osa ära piiritlesid. Ja muidugi roosid. Roosid, roosid, roosid...Sattusime aeda just rooside õitsemise ajal, millised värvitoonid, millised õied ja lõhnad...Habe-stepirohu hekilint heljus tuules nende vahel ja floksid hõõgusid loojuva päikese kumas.
Muidugi kaob sellises aias ajataju ning minema asutasime alles siis kui päike loojus. Õnneks polnud koduni palju maad ja ei pidanud pimedas sõitma.
Hamsterdusteta? Ei, loomulikult mitte. Paha lugu, kuid mina kaotasin pea kamm-sooheina nähes. Jaa, kuuesaja ruutmeetrises aias on kindlasti väga vaja kasvatada seda hiiglaslikku ja invasiivset kõrrelist, aga kui aednikul plõks käib...Lühidalt: Ta ulatus mulle rinnuni, ei märkigi sellest, et tahaks lamanduda või midagi, pikad tugevad lehed kaunilt kaardumas, lehtede ääred kollased ja see külm kahin kui käega üle taime tõmmata...aah. Suur, selline. Ühesõnaga, lahke perenaine võttis labida ja mul on nüüd kamm-sooheina pojuke potis. Üldiselt suutsime end suhteliselt hästi ohjeldada kuid mõned taimepojad rändasid veel kaasa. Üks hästi nunnude imepisikeste lehtedega nõmm-liivatee, põnevate peente hallide lehtedega siberi iiris jne jne.
Paar päeva rahulikumas joones ja laupäeval jälle äksõn. Pakkisime reisikotid jaoks, ikkagi meretagune asi (et oleks varustatud juhuks kui hakkab vihma sadama, juhuks kui peaks tahtma ujuma minna, juhuks, kui on 33 kraadi sooja, saunalinad, toit pühapäevase matka jaoks jne.) Kotid said õudustäratavalt suured pluss kitarr pluss õunapuu (Suislepp). Haapsallu jõudes meelisklesime pooltunnikese mõnusas vanalinna õuekohvikus ja siis Vormsi praami peale. Auto jäi mandrile. Kitarri, kotid ja õunapuu sai õnneks Päevakoerte autosse mahutada, ise laenutasime Vormsil jalgrattad ja sõitsime kiriku poole (pool teed hiljem juba kihutasime, sest selgus, et praami saabumise ja laulatuse vahe ei olegi väga suur). Kiriku juures sai teksad pikkade seelikute ja daamilike ättituudide vastu vahetatud ning Pokumees võttis autost kitarri. Poolteiseminutine moondumine matkajatest pulmalisteks. :)
Laulatus oli imeline. Pruut lumivalges, kõmav kirik ja palju külalisi. Siis tuli muusika, Sille laulis nagu jumalanna ja Pokumees saatis kitarril "Ma tahan olla öö su akna taga" ning see kõlas võlvide vahel lausa ebamaiselt ilusasti.
Kirikust läks pikk pulmarong aeglaselt kõrtsi poole liikvele, pruut ja peigmees sõitsid lumivalgetel jalgratastel ees.
Kõrtsis oli gurmeelauad veiniproovimisega. Mainimata ei saa jätta jaanalinnu- ja krokodilliliha, ka muud hõrgutised olid kuninglikud. Õhtune plaan Saxby rannale grillima minna lükkus veidi edasi, sest läänekaarest lähenes süsimust tormipilv. Ülipalav ilm oli valmis küpsetanud tsükloni ja see liikus nüüd üle Eesti. Saime kohe ka tunda, mis tähendab "saartest alates", sest kõik see ilmajama jõuab saartele tavaliselt kõige varem. Tormivihurid ja vihm saabusid mühinal, rahvas kolis kõrtsituppa ja telk pandi kokku.
Torm puudutas saart siiski vaid põgusalt ja vuhises mandrile laamendama, meil jätkus vihma videvikuni, siis läks taevas selgemaks ja rannal oli uus pidu ootamas.
Vormsi külalislahkus oli imeline, järgmine päev pakuti pastoraadis kringlit ja kohvi.
Pärastlõunal tegime saarel koos Päevakoertega turisti. Ilusaks meenutuseks pandi saarelt kaasa Tinni töökojas voolitud savikruus ja sanglepast lõikelaud. Tänud võõrustajatele ja kaasteelistele kõige hea eest.:)
Selle nädala lõpus avastasin kodus, et aed pole 2 nädalat rohida saanud ja kõik asjad ja üldse, appi...
Elu on kuidagi väga kiireks läinud, töö kõrvalt kuigipalju ei jõua. Tõmbasin pidurit ja jäin Nurga Puukooli päevadeks koju. Mis ei takistanud muidugi ühe floksi ja pisiberberise järele kätt sirutamast.
August on seniajani olnud lämbe, niiske ja vihmane ning meehooaeg on läbi.
Meetööde vaheajal pühapäeval võtsin iirisepeenra põhjalikult käsile. Kuni mullamuutmiseni välja. Ühtlasi tõstan veidi ka peenra kõrgust. Valguse poolest on koht hea kuid muld on liiga lahja ja osad iirised keelduvad õitsemast. Nii, et väga mullane nädalavahetus.
Augustipildid tulevad hiljem eraldi.

Armas august!:)

Mis imelik aasta see ometi on? Pöörane kiire kogu aeg, juba kaks suvekuud läbi ning ongi august käes. August algas palavate ilmadega. Leitsak vaheldumas sundimatult mööda lonkivate tumedate pilvede ja vihmasabinatega. Sellist mõnusat PÄRIS suve pole sel aastal olnudki, et saaks päevast päeva suveseelikuga ringi seerida ja ööd ka soojad. Ei ole. Ja nüüd lubatakse veel torme ka. Kena lugu küll. Samas on august minu jaoks põnev, sest esimest korda puhkevad uued floksid.
Nagu näiteks Gzel.

Aial sai sellel kevadel 9 aastat täis. Pikkamööda hakkab paika loksuma. Eesõue vaated enam silma ei kriibi.

Ja kaevu ümbrus

Sun Power on palju vihma saanud ja eriti powerit täis.

Üks tore väike lill juulikuu õitsejate seast - alpi adenostüül, tema õitel on väga peen aroom.

Anni pojengist ka veel üks pilt, lihtsalt väga ilus

Juulis õitses must lauk, temal on tore selline omaaegse Leedu sireli lõhnaõli lõhn:)

Tradeskantsia Sweet Kate

Jaapani sirel oli juulis üleni õisi täis

Esimesed aasia liiliad

Tagaaias on tihnik

Päris roosikasvatajat minust tõenäoliselt ei saa, (ärgu iial üteldagu iial) aga tema on Robusta.:)

ja tema on Astrid Lindgren

Moused on imekaunid, eriti veel õitsedes

ja veel

ja veel

Liiliad on sel suvel kehvakesed, kuid annavad õitsedes oma parima

Mõnel on üldse ainult paar õit

ilus hõõguv värv mis kunagi pildi peale ei jää

kommikarbiliilia

Ka kuningliiliad on kehvakesed, ikka ühe- ja kahekaupa.

Isehakanud roosa seemik taevassinise astri puhmikus

Astilbed hakkavad värvuma

Päevaliilia `Spinnaker`, tagaplaanil liilia `Trebbiano`ja aedfloks `Gzhel`

LA `Trebbiano`, üks ilusamaid kollaseid mu meelest

Palmilehine tarn `Little Midge`

Veel astilbesid

Hostapeenar augusti alguses

Augustis on astilbed