Aiapuhkuse algus.

Talvekuu kolmas nädal oli suhteliselt tüüne, rahulik ja tuuleta. Ööd ikka plussis ja taevad enamasti pilvised. Kogu novembri olen nädalavahetustel tasapisi ka aia kallal nokitsenud, aga tõsiseks tööks pole läinud. Pigem sellised peenhäälestused - lohkude mullaga tasandamine, seemnekülvid, pisipõõsaste lõikamine, kivilate leherisust puhastamine, hellikutele niiskuskatete paigaldamine, kevadeks erinevate muldade ämbritesse valmis segamine.
Novembris oli palju ka igasuguseid käike ja külastusi, neid jagus igasse nädalavahetusse.
25.11 lajatas ilmataat miinus 8,7-ga. Ka terve pühapäev oli miinuses ja maapind kivikõvaks külmunud. Aed sädeles päiksepaistes härmarüü all, aga õue küll enam ei kiskunud.  Elu-olu on tõmbunud tubastesse sfääridesse. Oleks vaid aega...Tahaks lähemalt uurida kõiki neid garderoobis ja panipaikades suve jooksul tekkinud entroopiavälju, tahaks uue vaibalõime käärida, tahaks mõned helkurid meisterdada jne jne
Kuulutaks detsembri õige kodukuuks ja ei tuleks urust vabal ajal üldse välja...:)
Täheldasin, et millegipärast on viimasel ajal palju varrastel kudumist olnud. Roosa angoorasallike läks juba  lapselapsele ja bukleelõngast kohev rõngassall saab ka varsti valmis. Lihtsad soojad asjad, mida teleka ees teha saab.
Härra Tibu vaatab mõttesse vajununa aknast härmailu, temagi ei taha õue. Või nagu tahaks, aga seal on nüüd nii kõle ja kale. Võtab kassidki filosofeerima. Härra Tibu istub seal vähemalt pool tundi.

Kõrred

Okaspuud härmarüüs

Eksoot enne talve, Prostranthera guneata. Eks näis, kuda kevadel....

Kaamos on kohal.

Kuis` saabki muudmoodi olla kui kogu teadlik tegevus kulgeb tulevalgel. Aga sellised on need eestimaa novembrid alati olnud.
Tänane päev oli nagu pühapäev - vaba päev! :)
Lõikasin puid ja põõsaid, siblisin kivilas ja käisin korra iirisevälja üle. Hea soe (pluss 7) ja tuuleta.
Hilissügisel muutub aias hinnaliseks õiteta ilu. Käisin fotoaparaadiga seda tänagi otsimas.
Kask on ka viimaks ometi kollaseks läinud.

Roog-sinihelmikate ansambel

Peenrast plehku pannud kurereha

Pildikesi kivilast

Mõned mägisibulad on ka novembris kirevad - Free Spirit

Kivilad on talvel küll vaadeldavad kuid midagi huvitavat siin praegu ei juhtu

Mägisibul Amanda, üks ilusamaid ja vitaalsemaid

Üks näide ka mägisibulate vastupidavusest. Ühes kohas kasvavad kõrvuti hakkama saavad taimed ja need, kes tulevast talve tõenäoliselt üle ei ela.

Veel kivilalagendikke

Berberisteta pole ka enam mingit elu. Milliseid värvusi nad endast sügisel esile manavad...

Mida pisem seda ilusam

Ja kollane

Hilissügisene sööst aiapoodi lõppes mõnevõrra kuuseliselt

Kivirida lõpeb mägisibulaga

Alpikannipeenar

Ainuke koht majas, kus kassil sobib istuda - tuliuus automatt.

Harkjas azorell sügisvärves

Muinasjutukivi

November

November algas soojalt ja rahulikult. Kellakeeramise segadus oli vaid ühel hommikul. Edaspidi on Härra Tibu öösel välja läinud ja hüppab täpselt kell 7 vastu akent. Kohe peale kella kinni vajutamist. Ju siis on kõrvu kikitatud, et millal see signaal kostub. Jah, pisitasa hakkad kassidega koos elades märkama, et nende põhiharrastus ei olegi magamine.
Neile meeldib avastada seaduspärasusi ja siis neisse sobituda. Igal õhtul on karvikud väraval vastas. Bond armastab aiaposti peal oodata, Härra Tibu peab vahti aiatöölaua peal kössitades.
Jah, mõnusalt soojaks läks. Eelmise nädalavahetuse kõledad tuuled ja lumepuru asendusid mahedate briiside ja kuni +11 kraadiste päevadega. Ka öökülmu pole vähemalt kuni kümnendani ette näha.
Selline soe ilm tekitab palju häid mõtteid. Siblisin nädalavahetusel kivilas, kogu kaljukompleksi pealt kogunes terve suur ämbritäis kase- ja tammelehti, lõikasin enelapõõsaid väiksemaks ja uurisin mägilaste elu-olu. Niiskusekartlikud on juba kuu aega tagasi klaasidega kaetud, aga mägisibulaid ma ju ometigi katma ei hakka. Neil sortidel, mida eelmine sügis juba reanimeerisin, on jälle häda kallal. Ei kannata niiskust ja kipuvad mädanema minema. Lasen sel hooajal loodusel endal otsustada ja vahele ei sega. Näis, palju kohti kevadeks vabaneb...
Laupäeval kiskus kangesti metsa poole. No, et puid krundil vähe ja vaja...Ega midagi, sõitsime Calmiasse ja kui mets pagasnikus, oli kohe teine tunne. Vastu talve ma neid enam istutama ei hakanud, aga kaevasin potid kenasti mulda ja kevadel on siis jälle kõnd nende kuuskedega. Sedakorda on aga tegemist tüvel pisivormidega ja sellepärast ei võta nad palju ruumi.
Tegelikult on nad mõeldud kivilate alale. Kuna osad alpitaimed tahavad kasvada päiksepaistes kuid ei talu niisugust otsest keevitamist, siis aitavad need puukesed alpialasid natuke jahendada.
Nimed on sellised: Picea abies `Jana`; Picea abies `Sonnenberg`; Picea omorica `Günther` ja kuusekasvanduse nimetu praaklapsuke, kelle nimi võiks olla `Cypressina Nana`. Tõenäoliselt kasvab ta päris kõrgeks, kuid tüveläbimõõt on vaevalt üle 50 cm. Oksad kasvavad ülespoole, okkad on miniatuursed. Selline tore kuusetorn. Talveks tuleb ilmselt veidi kinni siduda, et lumelobjakas kena vormi ära ei rikuks.