Veebruar lehvitab kevadega

8,9,10 veebruar sadas sooja vihma. 2  kuni 3 kraadi plussis. Milline eufooria sulalume lõhnast ja vihma solinast. Nii hea oli aknast vaadata kuidas lumi väheneb. Kahe päevaga said katused puhtaks ja lumehanged kahanesid umbes 15 cm madalamaks. Kolmandama päeva sulamine oli kõige võimsam, miinus 10 cm (tralalaa!).
Esmaspäeval ei juhtunud suurt midagi, kerged pluss- ja miinuskraadid, kuid öösel tuli maha 10 cm lund. Teisipäeva hommikul oli nagu AAAAAaah!!! Kõik jälle paksu lume all, oksakesed kooldus, päästma ka ei pääse, sest hanged üle põlve.
Ainus lootus jäi päikesele, sest enne lõunat tuli välja PÄIKE. Just selline nagu külmas ja pimedas talves äranirutatud hingekestele vaja on. Suur, soe ja kollane päikepäike. AH! Helesinises taevas, sellist pilti pole kaua näinud.
Kohe tekkis palju toredaid mõtteid, tegin taimekataloogi korda ja mängisin magusate ümberistutuste plaanidega. Näiteks, et kui hostapoeg aeda tuleb, siis pole tal alguses ei tegu ega nägu. Kolmandaks suveks aga saab temast kaunitar. Ja sellised nn "valmis" hostasid on üksjagu kogunenud. Nüüd peaks nad panema kohtadesse kus need nupsikud kõige rohkem silmarõõmu pakuksid ja mida veel rooside vahele toppida annaks ja kust saaks turvast ja kust saaks ruumi juurde jne, jne.
Päikesel olid küll kuumad kiired, aga need on veel lühikesed ja igale poole ei ulatu.
Kolmapäeval ületasin vastikuse lume vastu, sumpasin peenrasse ja vabastasin küpressikujulise kuusekese leinavormiks muutnud lumekuhilast. Läksin tagasi omaenda jälgedesse astudes, sest rajal on lume all palju pisipuid ja ma ei taha mõeldagi mis oleks kui mõnele pähe astuksin.
Kaugem ilmaprognoos näitab jätkuvalt pikka sula, ikka kuni pluss kolm ja korra isegi -8. Kuna veebruaris on alati põrguma hunditali olnud, vähemalt nädalakenegi selle kuu lõpus, kõlab soojakuulutus uskumatu õnnena. Aga  näib olevat juba peaaegu käegakatsutav reaalsus, et see paks lumi sulab ära või vähemalt enamus sellest. Ilmu ja talvi on ju igasuguseid olnud. Olgu siis selline veebruar ka.
Elu on näidanud, et kui alpialad lumeta on, siis tuleb osa tegelasi märtsipäikese eest okstega varjutada ja nelgid ei salli jäätumist, kuid teised saavad hakkama.
Ja seemned...:) Varsti on aeg seemneid külvata. Suvine seemnekorjamine alpikatelt oli omamoodi ka koolitus, sest ma polnud seda kunagi varem teinud. Kõik taimed ei anna meie kliimas elujõulisi seemneid kuid üht-teist ikka sügiseks korjus. Lisaks vahetusseemned S aiast ja mõned pärlid Tii seemnekastist. Segasin külmatöötlust tahtvad peotäie mullaga ja panin kilekottides külmkappi laagerdama. Kuu aja pärast peaks tohtima juba külvata. Kõik ülejäänud on lihtsamad. Nii, et puhas rõõm kevadisest veebruarist. :)