Veebruari veeretused

Jaanuar lõpeb suhteliselt soojalt. On vihma, on lund.
Jaanuari lõpus tuleb vaibavabrikule suur tellimus - neli valget vaipa. Trahh! Viimane aeg virgaks hakata, et enne päris aiahooaega valmis saada. Õnneks on uus lõim peale pandud ja ühtegi muud projekti pooleli pole. Kukun kuduma.
Mõnus lumeta aeg muudkui jätkub ja jätkub. Kuna pole ei lund, ega ka ebakohti varjavat lopsakat naati, siis hakkas silma, et aia taga sireli all on mitu suurt paekivi tükki kasutuseta. Läksin uurisin nii ja teisipidi ning kuna mul plaanis kevadel roog-sinihelmikate ees paiknev alpikalju ümber teha, siis tekkis seoses selle paega palju toredaid mõtteid. Praegune alpikalju on madal ja lauge kivine peenar kuid silme ees terendab trikiga mägimaastik tollest aiatagusest hüljatud paest ja kergkruusast voolitud võltstuffikaljudega.
29.01. Lapse ja lapselapse esimene päev uue kodu elanikena. Veidi maagiline õhtu, seinte koduseks laulmine ja suur kook.
Vahepeal on mitu pilves ilma vihmaga ja vihmata.
04.02 - 07.02 külmub maa ära ja maha sajab lumekirme. Külma antakse -4 kuni -9. Päris inetuks seekord asi siiski ei lähe. Jaanuaris õitsema kippuvad võrkiirised ei karda külma ja hoiavad õielehed kõvasti pungas koos. Muhe lumetu sula peaks jätkuma kuni 19. veebruarini.
Fotokat revideerides leidsin aiapilte. Olen pildistanud 11. jaanuaril ja kivila on härmas.

Järgmisel päeval on soojem ja leian peenrast esimese õie. See on talvine lumekupp.

25.01 on neid juba palju. Tuppa vaasi tuues lõhnavad nagu pöörased.

Talvisel ajal on igihaljad taimed ilusad vaadata. Iileks

ja sõnajalg

Tume maohabe naudib sooja talve, karv läigib.

25.01 Näsiniine esimene õis

Kui ma oma armsast lehisest Blue Dwarfist möödun, ajab alati itsitama. Talvel näeb ta tõesti välja nagu oleks parematele jahimaadele läinud. Sel põhjusel, muide, ma ta endale saingi. Seda omadust on ka juba meil kaks korda testitud.
Kui hilja sügisel  paar aednikku külla sattusid (üks novembris ja teine detsembris), küsisid mõlemad üksteisest sõltumatult lehise juures seisatades, a mis sellega juhtus? Mitte kui midagi, see on lehis. :)
Mingi tõmme mul nende lehistega igatahes on. Olgu pealegi talvel raagus, aga näha teda kevadel lehtimas, see on tõeline ime.

Kivirikud näitavad jaanuari lõpus juba õievärvi. Pole hullu, iga väiksemgi kivirik teab millal õige aeg õitseda.

Aga kõik ei tea seda mitte. Täiesti kohatult vupsas maa seest välja sügislill. Sügisel ei kõssugi ja jaanuaris tuleb sellele lillele õieisu peale. Kuna tegemist on täidisõielise valgega, siis oleks tuline  kahju kui ootamatu pakane ta ära nopiks või midagi. Üles ei hakanud siiski kaevama. Üheksakraadise öökülma ja neli päeva külmunud maad kannatas see rosetikene kenasti ära. Kui soojaks läks, lükati rosetile lisaks veel midagi valget maa seest välja. Tohoh, veel mõni õiepung?
Tore, kui õitseme, siis õitseme.

Igihaljad on talvel asendamatud. Sõnajalg ja itaalia kellukas.

Pisikene pukspuu poeg. Tervitused Tiile! :)

Praegune olukord aias meenutab mõne aasta märtsi lõppu või aprilli algust. Justnagu oleks aed nüüdsama jääkilbi alt välja sulanud ja Gargari krookus näitab oma jumalikku kollast.

Sügislill Tivi veel ei õitse, aga on suhteliselt stardivalmis.

Ja merendera õrna beebiroosat on ka juba näha

Krookused on stardivalmis õisi avama, oleks vaid soojem `Gypsy Girl`

Ja veel üks julge kollane ootab päikest.

Paistab, et iris histrioides `Lady Beatrix Stainely` on kõige varasem

Teised võrkiirised on küll maa seest väljas kuid kahtlustavad, et ei ole ikka veel õige aeg. Ei ole tõesti.

Ei, siiski, ühel on veel õis peal. Kahjuks on silt talvel jalutama läinud.

Aga mida mõtleb see liilia? Ilmselt üldse ei mõtle.

Alpikannila oli talviste vihmade ajal klaasi all. Täpselt sama pilt mis kuu aega tagasi, ainult õievarred on pikemaks veninud ja õienuppe on rohkem.

Väike pistoksaiileks. Kes seda nime enam teab, aga oli suur rõõm kui ninake lehtede vahel paistma hakkas. Ühe talve potis juurdunud ja aasta õues elanud. Paistab, et saab asja.

Pühapäeva varahommikul, pluss 1,5.