Jahedapalgene august.

 05.08 Elu on suvel kiire, vaevalt jõuad hommikuse aiatunniga midagi kõbida või maha istutada kui peab linna poole kimama pistma, sest palgatöö ootab ju. Õhtuti on muidugi rihm maas ja ei kulugi nii väga kaua aega kui Härra Tibu meile häiritud ilmel otsa hakkab põrnitsema Kas siin majas ükskord magama ka minnakse või vahite öö läbi üleval! Kell on juba üheksa läbi!

Seoses jahedate öödega viimasel ajal, on Härra Tibu tulnud tuppa inimlikku soojust otsima ja ühes sellega ka öörahu, sest mõne lärmaka filmistseeni peale kaabib ta ärritunult verandale nagu viimane draamaqueen. Aga küll ta varsti jälle tagasi tuleb. 

08.08 Minu viimatine suur armastus - floksid, on elanud üle põua ja vihmanädala ning sirutavad oma värve päikese poole. Lausa müstiline KUI erinevad võivad selle taimeliigi sordid olla. Nüüd kui neid iga päev lähedalt näha võin, siis mõistan miks ühest või teisest sordist on internetis mitmes värvigammas ja üsnagi erinevaid pilte. Ma ei räägi neist roosadest, mis õhtuvalguses sinistena näivad vaid hoopis peenematest värvimuutmistest. Toon näite: Dumtshatyi Koral on hommikuti ühetaoline kahvatupunane, ei paista seal mingeid erilisi värvivarjundeid, kuid päikese käes muutub ta õis mahlaseks mahedaks punaseks, mille sees on tumedam sametise varjundiga toon. Või siis mõned sellised mille puhmikul on korraga peal kolme sorti õisi, näide ühest tundmatust purpursest sordist- alguses on avanev õis ühetaoline purpurne, vaid südamik tume purpur, mõne aja pärast muutuvad õielehe servad hõbejaks ning kõige lõpuks moodustub õie keskele purpurne täheke, muu õietaust on hõbejas. Müstiline moondumine. Kuid muidugi on enamus futulandi flokse alles juurduvad üheaastased ja võistlevad peale põuda, et kes on rääbakam. Sellegipoolest teeb rõõmu. Põud on sedakorda läbi, sest viimasel ajal pole vihmaga just koonerdatud ja täna ööselgi peaks üks sutsakas tulema.

Pojengiauke kaevates sain aga aru, et muld on labidalehe sügavuselt niiske, edasi tuleb purukuiv maapind. Seda vihma peab ikka väga palju sadama, et maa uuesti niiskeks saada. Ja vahepeal ühes Raplamaa imelises iluaias külas käies vajus mul lõug üsna ripakile, sest selle aia kõrgemad floksid ulatusid mulle õlani ja neid ei olnud vaja toestada nagu minu omi. Räägitagu mis tahes, et kerge muld on leeklillele hea jne, aga paistab, et floksid tahavad savikat mulda. Oh, nad olid nagu männid seal. Sirged, ilusad, terved ja võimsad. Mida teha, et mul ka sellised oleks?

Praegu on tore aeg, saab volilt istutada. Panin täna kolm uut pojengi maha, rohkem ei jõudnud. Pojengi istutamine on ju nagu puu või roosi istutamine. ikka kolm suurt ämbrit mulda august välja ja kolm ämbrit head ja paremat asemele. Paistab, et ihaldatud pojengide nimekiri hakkab otsa saama, sest Pastelegance on nii üle mõistuse kallis, et seda ei tahagi ja Lorelei õnnestub ehk järgmisel suvel tellida. Ja paljukest neid ikka mahub.

Kunagi, viis aastat tagasi nägin ühes taluaias punast laialehist pojengi. Suured vanad põõsad ja mitte lillaka tooniga vaid ikka täitsa punased. Et kutsutavat Vanaks Rapla Punaseks. Mina kohe küsima, et kas juurikat saaks vahetada. No saab ikka, tulge sügisel. Kuni siis lõpuks nüüd sattusingi juuli lõpus samasse kanti ja tõin jupikese juurikat ära. Saab põnev olema. Jupike on nii väike, et ega ta enne kolme-nelja aastat ei õitse aga kuhu mul kiiret...

10.08 Juulikuumus on asendunud septembrise jahedusega, aga see on väga mõnus. Saab istutada, saab rohida, maa on parajalt niiske, taimed uuesti ellu ärganud. Umbrohi muidugi ka. Tegin suure alpikalju korda ja siirdun sujuvalt järgmistele kaljudele.

13.08 Homme on aalujate kokukas. Internet on sidinat-sädinat täis ja minagi kaevasin täna terve hommikupooliku. Sest taimevahetus tuleb ju ning see on kokuka üks toredamaid nähtusi. 

16.08. Selja taga on minusuguse vaikse vanainimese jaoks täiesti pöörane nädalavahetus. Reedel suur kaevamine, pakkimine ja sildistamine. Nonii. Laupäeval kraam autosse ja Kersalu poole teele. Kuigi paljud aalujad sel aastal tulemata jäid, oli ikkagi nii hea kõiki neid armsaid nägusid näha kes kohale tulid ja ka taimevahetus toimus nagu kord ja kohus. Kuigi järgmine kord võiks taimevahetust teha nõnda, et leppida selleks kokku mingi konkreetne kellaaeg kui kõik osalejad juba kohal on. Sest see, kuidas kõik nelikümmend inimest (tõsi, seekord oli meid vähem) parkimisplatsil nimesid hõiguvad ja juurepakikesi, sibulakotikesi ja potikesi vahetavad, on hiiglama tore vaatepilt ja seda peaks ikka ja jälle uuesti korraldama. :)

Pärast kokukat näitasin ka oma mõnevõrra lagas aeda ja mõtlesin, et kokukaks peab vist juba juulis valmistuma hakkama, siis ehk oleks ka midagi korras olnud. Aga põud pluss ümbermängitavad maastikud ning rohkem polegi minu väiksel maalapil kaose tekitamiseks vaja. Sest pojengistamine on lõppenud kuid floksistamine kestab veel edasi. Ja aiaaeg, see kallisvarandus, seda ju ei jätku nii palju kui tahaks. Eilegi röövis vihm lõviosa endale ja mis seal poris ikka songida, ülivihmane pühapäev oli. Mis muidugi ei takistanud mul Harjumaal ühte väga huvitavat floksiaeda külastamast. Eriliseks vaatamisväärsuseks olid vene sordid mida siit eriti kätte ei saa ning mis olid toodud Peterburist ja mujalt floksinäitustelt. Loomulikult sõlmisime "pakti" suureks ristvahetuseks järgmisel suvel. Aga see polnud veel kõik. Pärastlõunal sain FB-s tuttavaks veel ühe võimsa floksiaia perenaisega ja kui kõik hästi läheb, tuleb järgmisel sügisel koguni kaks taimevahetust.

18.08 Pime, tuuline ja vihmane. Nii nagu on terve see kuu on olnud, välja arvatud mõned erandid päikesepäevade näol. Hea, et kokuka ajale vähemalt ilus ilm sattus. Peale põudasid on tekkinud imelik refleks vihmavett koguda, kuid vist ei lähe enam tarvis...Ja veidralt kõlab, aga kuidagi sümpaatne on see jahedus ja pilvitus. Vist sain põuakuudel päiksemürgituse. Kastekannumürgitus on raudselt. Nähud küljes ja puha, öösel näen vahel unes, et mingi taim kõrbeb, siban ligi, kastan ja kastan.

19.08. Vihmaga on augustis jätkuvalt kõik hästi. Sajab nii öösel kui päeval. Kuidagi  hubane on uinuda ja ärgata vihmapiiskade sabina saatel. Ka kasside tervitustseremoonia on muutunud. Kui kuivade ilmadega tullakse säravate paraadnägudega värava juurde, sebitakse rõõmsalt jalus ja kikerdatakse nõmmeliivatee mätastel, siis nüüd ootab kahemeheline vastuvõtukomisjon trepil, kus tammutakse kannatamatult ja tehakse niisama kaheksaid. Ja nende seljad on kuivad. Kass on võimeline verandalt (magala) esitrepile materjaliseeruma enne kui ükski jäle vihmapiisk ta väärtuslikku kasukat rüvetada jõuaks. Aed aga neelab vett. Seda peaks nüüd juba nii palju olema sadanud, et ka puude juurtealused märgunud on. Aga mine tea. Ees ootab kolm vaba päeva ja kuna ma ennast kuskile ära pole lubanud, siis sisenen homme oma dzunglisse ja enne välja ei tule kui pühapäeva õhtul. Plaanis on siin ja seal korralikult siblida.

22.08. Tegelikult läks üks päev "niisama" peale ära, aga neid niisamapäevi peab ka olema, aed pole orjus, tuleb mönuga vötta. Kõik suuremad potielanikud peaks täna lõpuks maha saama. Muster on lihtne: astilbe välja ja midagi muud asemele. Olen lõplikult veendunud astilbede mõttetusest minu aias. Eriti just tänavusel põuasel suvel. Nad meeldivad mulle väga (OK, eks mõni jää ka aeda) kuid astilbe tahab raskemat pinnast ja pealegi on ta õitseaeg ikka väga lühike. Nädalake õievahtu ja voila. Floksiga näiteks võrrelda ei anna. Varsti peaks üks noor aiahuviline neile ka järgi tulema. 

24.08 Ikka üsna "sügis" on. Tegime kaminasse tule. Õues on püsivalt mingi 11 kraadi sooja, see on isegi põhjamaise suve jaoks natsa jahe, niiskus ronib tuppa ja kasvukas ootab ju terve kärutäis tomateid valmimist. Aga tänapäevaselt paigast loksutatud kliimalt mingeid traditsioonilisi suurusi oodata on ilmselgelt liiast. Hea, et need on plusskraadid...ja et pole pluss 35.

27.08 Tulid mõned alpikannid. Seekord proovin ka c. pseudosibiricat ja c.alpinumi. Saab näha. Ning ühtlasi hea võimalus kõigi puhul katsetada ka uut paremini vormistatud kasvuala.

28.08. Tuleb üks kõva kärupäev. Kõige vanem kompostikast peaks "küpse" olema ja täna siis võtangi selle ette. Millalgi saab sealt välja kaevatud liiga suureks kasvanud toompihlakas ja liiga väikeste marjadega viinapuu. Kompostikasti ja toompihlaka alt vabaneb "igavene lahmakas maad" ning sinna saab segada uue pinnase ning (liivsavi, lehemuld, turvas ja kergkruus) katsetada kallakul alpikanniwärki ning muid varjulembesi alpikribusid.

Väga huvitav: Kevadel läks komposti mitu ämbritäit mesindusjääke, näiteks vahasulatuse jäägid ning talvel hukkunud pere hallitanud söödakärje tükid. Kahtlesin, et kas need üldse kõdunevad, kindlasti võtab mitu aastat. Vastupidi. Mesindus meeldib ka vihmaussidele. Kärjeprügikiht oli 4 kuuga täiesti kõdunenud ning lausa roosatas noortest vihmaussidest. Õigem oleks vist öelda, et koosnes vihmaussidest. Ma ei ole meil kunagi neid nii palju koos näinud. Tuleb hea mesine muld. :)

31.08. Toompihlaka alt vabanenud maatükk on hindamatu väärtusega. Juba praegu on see kodu pakkunud nõudlikule madonnaliiliale, õrna hingega podophyllum Spotty-Dottyle ja pisikesele seedermännile. Karmide tuulte eest kaitseb paksude okstega mägi-ebaküpress `Baby Blue` ja muude kevad-talviste õnnetuste eest paks lumi, mis just seal aiaservas kõige hiljem ära sulab. Augusti pildid tulevad ka millalgi kui on rohkem aega. :)