See sillerdav suvi...

Kõige hilisem tulp, Menthon. Õitseb veel juuni alguses.

 01.06. Vihm, aga pigem selline tibutav hoovihm, mis aiatöid ega pabulaekspeditsiooni ei takistanud. Tore tegelane oli see kopli omanik. Kaheaastane suur suksu. Eks hobustega ole samuti nagu kassipoegade ja kutsikatega, et kasvu poolest oleks nagu täiskasvanu, aga uudishimu ja käitumine on veel lapse oma. Niisiis, kaevandan mina sõnnikut ja panen seda kottidesse, samas kui see suur suksu (üldsemitte mingi poni) tiirleb samal ajal  lapsik-graatsiliselt ümber minu ja püüab ootamatust külalisest kui meelelahutusest viimast võtta. Mis materjalist su jope on? Hm, juustel on huvitav lõhn. Ihhahaa, kõrva puhumist sa ei oodanud, eksole! :D Vahepeal teeb ta lihtsalt puhtast rõõmust väikse traaviringi ja tuleb siis kähku jälle tagasi. Tajun metsikutes kogustes õhinat, elurõõmu, uudishimu ja entusiasmi. Kärusangadele hammas peale ei hakka...hmh...tore, ämbri saab kabjaga ümber ajada...ja selle peale ehmuda...ahh, kuidas ma ehmusin!...aga siin on nii hullult huvitav, et ma ei ehmu kauaks...ma näen, sa oled nii rõõmus, lausa naerad, et ma jälle tulen...oo, sa võtad neid kilekotte taskust, las ma aitan...jaa, ma olen väga nunnu hobu, süga mind veel siit ja siit ka, ooh...Jumala eest, ta oli täpselt nagu noor kass. :) Kui selline ikka tähelepanu tahab, siis inimesel pääsu ei ole. 

02.06. Torm. Vihm ja tuuled ning tuuled ja vihm. Vaatasin aknast oma rabarbereid ja üllatusin, nad olid öö (vihmase) jooksul jälle pikemaks kasvanud. Nendega oli selline lugu, et meil on alati niruvõitu rabarber olnud ja kui Sirje maalt uue jämedavarrelise sordi tõi, siis muutus ka see meie aias peenevarreliseks. Mingil hetkel plaksatas mul nagu, et rabarberil pole midagi viga, hoopis rabarberimaa on lahja. Kuna sügisel jäi sõnnikut veitsa üle, siis eraldasin ka rabarberile ämbritäie. Ma ei uskunud, et see niimoodi mõjub. Kevadel ajas rabarber lehemügarad välja ja vaatas ringi nagu ikka. Aga kui vihma tuli, siis sööstsid varred vilinal taeva poole ja need olid jämedad, sellised mida meie kandis varem nähtud pole. Ning lehed nagu langevarjud. Niisiis vaatasin neid rabarbereid läbi akna. Peenrasse tööle ju sellise ilmaga ometigi keegi ei lähe! Aga hea mõte tuli. Tõime poest paar kilo sibulaid, ingverit ja varspeterselli, vormistasime kogu stafi koos rabarberitega tükkideks ja neist sai kaks potitäit imehead würtsmoosi. Pärast oli õdus õhtu kaugete külalistega lõunamaalt.

03.06 Täna tuli ainult natukene vihma. Lõikasin äraõitsenud tulpe ning istutasin priimulaid maha ja ümber. Avastasin ressursse maakasutuse vallas, veel on ruumi. Aga ainult pisemat masti tegelaste jaoks. See tähendab, et Botaia päevadel tuleb jääda kõigutamatuks ja järelemõtlikuks (a la kas mul on selle jaoks ruumi ja a la kõik jorjenid ei pea ometigi minu aias õitsema). Ning päris kindlasti lähevad sel aastal ära need iirised, kes ei õitse. Ma olen sellest alati ka peenra juures valjult juttu teinud kui mõni aiakülaline parajasti käimas on. Psühholoogiline surve on nii suur, et see suvi peaks iiristel pöörane õieuputus tulema.

05.06 Täna näitas kraadiklaas esimest korda 23,5 (vilus). Tundsin tõesti, et aias siblides hakkas suvesoe üsna kiusama. Hakka või siestat pidama, aga istutusjärg oli ees üsna pikk, sest eile oli Tartu Botaia päev. Ei saanud ju mitte minemata jätta, pealegi tekkis plaan tagasiteel ka  uue aaluja juurest Türilt läbi minna. Sest meil oli talle läkitus Annelt, terve kastitäis kaktusepoegi. Botaanikaaed oli imeline. Esimeste rododendronite hurm ja uhked vaated erinevatele kooslustele ning palju toredaid kohtumisi aalujate ja teiste aednikega. Aga siis jälle teele. Imaveres peatusime päris liigirikkas aiapoes, kus oli mitu toredat leidu. Anneli juures ootas meid huvitav aed. Perenaise meisterdatud aiaaksessuaarid (betoonist aiapink imeliste mosaiikidega, jaapanipärased stiliseeritud tornikesed, mosaiigikillukesi siin ja seal, aiapäkapiku koduurg väga uhke uksega ja kassikujukesed. Kui seniajani olime olnud üsna tõsised taimerallijad, siis Anneli juurest võtsime peale ühe elevust tekitava reisija. Ma olen endale alati saurusvõhka tahtnud, seda tema huvitava lehe pärast, kuid asja käigus oli kuidagi märkamata jäänud selle taime täisnimi - haisev saurusvõhk ja see sõna HAISEV torkas trükitähtedega taimepotile kirjutatuna sedakorda hästi silma. Võhk oli parajasti just õide puhkenud ja nägi väga äge välja.

Pika (ligi 30cm) tolmuka kate oli ühelt küljelt lahti puhkenud ja alla sibula rebadele langenud, paljastades katte sisekülje, mis küütles nagu rohekaskuldne mustade pantriträhnidega kaetud siid.

Tolmuka kasvukohast aga tõusis sellist odööri, et kõik kahvatasid. Haisust pidas väga lugu ka kamp kohalikke kärbseid, kes laaberdas nõiutuna õie peal, ümber ja sees. Püüdsime taimele kotti pähe tõmmata, kuid torakas oli nii pikk, et kõik kotid jäid lühikeseks ja kasu neist midagi polnud. Ainult kärbsed läksid närvi. Mina ei olnud nõus torakat maha lõikama. Siis tuli Tiia suure valge kilekotiga ja see oli viimaks ometi paras. Peletasime kärbseid niipalju eemale kui võimalik ja sidusime koti pealt kinni. Tehtud. Uimased kärbsed liibusid armunult väljaspoole kilekotti ja paras katsumus oli taim võimalikult kärbsevabalt pagasnikusse saada. Lõpuks saime ka selle kuidagi tehtud ja olimegi kodu poole teel. Aga siis selgus, et haisev saurusevõhk on nagu hea haisujuust, kelle aroomi ei saa ometigi üks tühine kilekott peatada. Tuulutasime terve tee autot ja lasime ükshaaval neid segaseid kärbseid aknast välja. Hais on väga huvitav, mingid noodid sellest meenutavad kaudselt lehmasõnnikut (umbmäärases ja tormilises käärimisfaasis) ja teine võimas noot on selline magus raipesiirupine. Ühesõnaga, selle haisu kätte just ära ei sure, kuid seda mitte märgata ei ole võimalik. Lisaks lehele, mis talle loodetavasti tulevikus ka peale kasvab, on õis ja hais ainult lisaboonuseks. Loomulikult värskes õhus jne. Aga muidu olen oma uude nunnusse väga kiindunud. Taimede osas ei õnnestunud kõigutamatuks jääda (haa-haa, see ennistine oli ikka uskumatult naiivne prognoos:) ja põhilise aja aiaajast võtabki nüüd potikõnd. Jalad on juba üsna lühikeseks kulunud, sest potte ja potikesi on palju. On priimulaid (kevad on üldse väga uuepriimulane olnud), on amsoonia, on orostachiseid, on võhku ja üks teistmoodi pisike lavendel.

07.06. Puhkuse viimane nädal. Jäänud on veel kuus päeva. Eile õhtul käisin Kaja Keskuses isetegevuslikku muusikali vaatamas. Oli omamoodi seiklus see ilma autota linna minek. Kuna harjumaalastele ei ole Tallinnas midagi tasuta, siis lootsin bussist pileti osta, kuid ajad olid vahepeal muutunud. Bussijuhi kabiini peal oli silt "Bussijuht pileteid ei müü" ja teine silt " Piletita sõidu eest trahv 40 eurot". Sõitsin siis pool tundi jänest, pikad kõrvad aknast välja loperdamas. Tagasi sain õnneks autoga.

10.06. Oleks nagu suvi või midagi, meil on sääsed väljas ja juba kahel päeval olen siestat pidanud, päeval läheb nii soojaks, et ei kannata aias olla (+24 varjus). Puhkus lõpeb kohe ära, aga osa plaanitud töödest jääb ähmasesse tulevikku, istutamist on sel aastal kuidagi väga palju olnud. Nüüd on veel jäänud nn "koera saba" kivilas, millest mitte veel üle pole saanud. Kui mõni asi mehiselt toppama jääb, siis ta jääbki. Aga sinilillede kaitsealal on pidu, käpalised õitsevad. Kahel sordil on õied peal, ülejäänud neli koguvad jõudu järgmiseks hooajaks. Aga lõpuks ometi on selline koht kus nad ennast hästi tunnevad.

14.06. Tööl tagasi. Ja hommikune sööstaiandus on jälle au sees. Aiaäärne floksipeenar on umbrohuvaba ja korralikult multšitud, homme saab ehk pojengipeenraga ühele poole. Omamoodi nauditav tegevus hommikuti, korra loomine aias. Flokse on sel aastal rõõm vaadata. Suured uhked puhmikud. Muidugi mitte kõik. Mõnele on üks või teine asi vastukarva olnud ja siis ta vireleb. Vahel on juure all sipelgad tegutsemas, vahel on rotikäik, vahel ei teagi põhjust. Enamasti võtan sellised nigelakesed üles, panen potti või uue koha peale heasse mulda kosuma. 

Ilus aeg on. Aednik vaatab hooaja jooksul üsna mitu korda ringi ja tunnistab, et nüüd on küll kõige ilusam aeg. Esimene kord oli kivirike, krookuste ja võrkiiriste ajal, teine moment tulpide, priimulate ja massilise hostade tärkamise aegu. Ja kolmas siis nüüd, kui on sirelitest raamitud aiapilt, rodode, laukude ning alustavate pojengidega. Ja natuke imelik aeg ka. Sirel peaks ammugi õitsenud olema, kuid nüüd saavad kokku sirel, pojengid, lumilauk (peaks samuti ammu unustatud olema) ja aediirised. Sel aastal on kõige varasem pojeng `Joker`. Ilmad on jahedapoolsed ja ööd jäävad tihtipeale 10 kraadi piiresse. Täna oli 9,8. Esimene mesi tuli tänavu 11.06. Eriti kirevad on kivilad.

16.06 Olen multšijärjega jõudnud epimeediumipeenrasse. Loodan, et massilise kareda jürilille- ja kannikesereostusesele paneb see järsu piiri ette. Olen sel kevadel mõlemaid erilise sadismiga jahtinud ning see levimislemb kraam läheb kõik roheväetise patta mädanema, et ükski seeme ei idaneks. Maikuu vihmad on aia imelisel kombel käima tõmmanud ja see näeb välja selline nagu ta peaks ideaalvariandis olemagi. Kullerkupud ei lamandu ega kolletu peale õitsemist koledaks vaid kestavad ka õiteta edasi, roosidel pole lehetäisid, floksid on võimsad kui tammed ja vääris-lõokannus näitab oma maksimaalset ilu. Muidu on meil temaga probleeme olnud, kui kevadel läbi kuivab, siis ei õitse. Tohutult põnev on pojengide osas - esimest õit peaks näitama tosin uut sorti. Tasapisi käib peenardes ka võimalike uute istutuskohtade otsimine, tänagi leidsin ühe kus heal floksikohal laiutasid karatau ja koonuslaugu seemikud. Seemikud lähevad kuskile peenrapiirde äärde ja voila! - uus tulevane floks saab endale väärika koha. Kuna sel aastal on floksid tugevad ja tõenäoliselt näitavad kõik sordid õit, siis saab ka nende osas kokku tõmmata. Mõned sordid, mis ikka väga sarnased on, pole kahte vaja, piisab ühest. Nime pärast nüüd küll duubeldama ei hakka. Aga jah, selline mõnus jahe suvi, ei hakka aednikule kondi peale ja põhjamaa lilledele ka meedib. Ainult, et kurgid ja kõrvitsad ei taha õues eriti edeneda, tomatitest rääkimata.

 Rodod on aga lausa võrratud. Nii võimast rodoõiemöllu pole meie mail veel olnud. Tänumeeles Tiile mõeldes. Äitäh.  :)

Ja nartsissiõieline rodo. 

18.06.Aednik on muidu pealtnäha normaalne inimene, aga see on ainult pealtnäha. Päästikuks on väike süütu oranž putukas kes vahel liiliate peal kaunist suveilma nautimas ja muidu jalutamas käib. Kui aednik seda putukat märkab, viskab ta korrapealt kõik tagasikätt maha mis tal käes on (vahet pole, on need ämbrid mullaga, kass, lapselaps, kastekannud veega, ämbrid umbrohuga, võileib, äsjapuhkenud iiris, kiviämber või üks suur kivi jne) ning hiilib liiliate juurde, haige läige silmis. Ta on valmis tapma. Kuigi ta ei võta tavaliselt ühtegi putukat niisama naljalt kätte, siis neid oranže on ta viimastel aastatel valmis isegi paljaste kätega puruks litsuma. Pokumehel hakkab hale: "Ilus putukas, no mis ta tegi sulle...Õudne naine."

19.06 Sattusin eelmisel nädalal hea sõbra floksiaeda ja sel nädalavahetusel oli Futulandi ees jälle tõsine väljakutse, et kuhu panna need kuus uut floksi, mis kõik olid eluvajalikud ja see fakt arutluse alla ei kuulu. Kaks päeva peamurdmist ning kõik on korralikult maha istutatud. Kuna varem ruulis aias palju liiliaid, siis on aja möödudes paljud neist taandunud ning vabastanud kenad päikesepaistelised kohad flokside jaoks. Vaja vaid need üles otsida. Paaril korral tuli ka aiamalet mängida, et see kõrvikpriimula läheb sinna tühja koha peale ja selle asemele läheb kerapriimula ja kerapriimula koha saab floks. Aga lähiajal ei ole enam soovitav üldse mingitesse aedadesse sattuda. Parem heaga eemale hoida. Pojengid Joker ja Red Grace tegid täna õied lahti. Üleüldse on kõik lopsakas ja tore. Oma osa on selles suuresti ka eilsel vihmapäeval. Lausa nii hea sadu oli, et enamus veenõusid sai täis. Joker on alguses roosa, pärast muutub valgeks.

Red Grace

24.06 Esimene kuumalaine. Tuulevaiksemates kohtades tuli +31 ära. Sakus oli +25 varjus. Eile oli õdus jaanilaupäev koos traditsioonilise minilõkkega. Peale päikseloojakut läksime metsa jaaniusse otsima, aga selles kohas kus neid iga aasta tavaliselt leidub, ei olnud seekord ühtegi. Ööd on pikalt jahedad olnud, ehk näeb metsatulukesi nädala pärast.

Aias on pojengide puhkemise aeg. Black Beauty

Etched Salmon

Aleksander Fleming

Ning esimest korda on aednikul selline seis, et pole vaja midagi maha istutada. Sest kõik uustulnukad on oma koha leidnud. Väike plaan mõlgub meeles seoses eesaia varjupeenra muudatusega, kuid oleneb ilmaoludest. Sest need on vä-äga kuumad. Umbrohtu on küll kolmveerandi võrra vähem kui ilma multšita oleks, kuid kui on valida kas kastad või rohid, siis las jäävad need mõned umbrohud, parem annan janustele juua.

25.06 Kriipis nii silma, et võtsin hommikuse jaheduse ajal selle eesaia kivitöö ette. Kolmest kividega ümbritsetud peenrasaarest saab mõningase kangitööga moodustada ühe suure ja lauge joonega istutusala. Natuke tuleb ruumi ka juurde ja peenraäär peaks kujunema heaks kohaks kus väikesi mittemousesid eksponeerida. Kangi läheb sellepärast vaja, et kolm peenrasüvendit olid varasematel aegadel eesaia killustikukattesse uuristatud ja peenarde vahel olevate paekivide all on teekate veel täitsa alles. Paar ämbrit killustikku jõuab välja urgitseda, siis äärekivi paika ja lehemuld tühikusse. Järgmine päev jälle. Küll ta ükskord valmis saab. Pärastlõunane siesta jäi ära, sest tulid küttepuud. Nii kuuma ilmaga pole veel kunagi puid laotud. Parajasti kui just hakkas nutuseks kiskuma tuli naabripoiss appi nagu noor jumal. Tehakse ikka ilma häid inimesi. Puud sai tunni ajaga laotud.

27.06 Edasi ikka pojengilainel: `Joker` on juba lumivalgeks pleekinud ja pudeneb.

Kuumaga õied kaua ei kesta. Palav. Käin hommikujaheduses aia läbi ja vaatan üle, kelle vunts hakkab sorgu vajuma. Kõige hädalisemad saavad kastekannuga vett. Teised peavad homse vihmani ootama. Multš on suuresti abiks ja maapind ei kuiva nii ruttu läbi. Võrreldes eelmise aastaga on floksid päris kena väljanägemisega. Pojengidest on kõige tublimad ning vitaalsemad keskmise õitsemisajaga Kansas,

Chiffon Parfait

Pillow Talk

ja nimetu lumivalge kes sai kunagi ostetud Sarah Bernardi pähe, kes ta mitte ei ole. Aga ilus tugev sort, lõhn meenutab roosi ja maikellukest.

Kurgid õueanumates naudivad sooje ilmu ja roosidele näib ka väga meeldivat.

29.06 Homset vihma ei tulnud. Multš teenib ennast praegu 200% -liselt tasa, sest multšitud aladel keegi veel hinge ei vaagu...kuid kõik alad ei ole veel multšitud. Ja ongi käes. Jaapani priimulad, kerapriimulad ja vääris-lõokannus olid õhtuks närtsinud, kastmine äratas jälle ellu, aga see tähendab, et muld on sügavalt läbi kuivanud. Suur lumeroos on ka valve all, et vähmagi norutamise peale saab ämbri vett kaela. Ja palavaga läheb inimene ju peast totakaks, no oli mul vaja sinna pojengipoodi minna...Läksin küll ühte ostma, aga tulin kahega koju. Juhanis müüdi `Eden`s Perfume`, mida olen ammu tahtnud, kuid teiste pojengide hulgas märkasin ka ühte niisugust, mis välimuselt teistest väga erines: Tume vars, väga ilusad teistmoodi struktuuriga lehed ja intrigeeriva välimusega õis. See oli `Red Sarah Bernardt`. Tõepoolest, kirjutised ei valeta - `Sarah Bernardtiga`pole tal mitte midagi ühist. Ja üldse olevat ta hiinlaste aretis. Kasvukohtade otsimine saab põnev olema, sest mida edasi, seda seiklusrikkam see on. :) Ja veel aiapilte juunikuust.

Minuett

Ise tulnud nelgid

Kuumapeletuse programmi käivitamine. Mõeldud-tehtud. Ära mahtumisega oli natuke probleemi, aga pole meil kunagi nii olnud, et miski asi ei mahu ära. Lihtsalt mõnda aega saab kuuri juurde jõnksuga mindud. Ja kui ilmad jälle jahedaks lähevad, on terve bassutäis kastmisvett. :)

Imeilus väike berberisepoeg, tänud Helenile. :)

Mauklehtede malbe sära

Ka valged elasid talve üle

Siili kollasest marmorist jooginõu, leitud vanakraamipoest.

30.06 Lõpuks ometi vihm. Ega enam ei osanudki oodata, taevas eksles terve õhtupooliku igasuguseid pilvi, aga sealt vaid piserdas natuke. Siis tuli seitsme paiku üks hästi asjalik pilv, kastis aia ära ja veenõu sai ka pooleni täis. Aga multšimata iirisepeenras võimutseb endiselt põud, sest see on põhjani läbi kuivanud.