Monday, August 15, 2022

Koroona

 See algas lambist. Teisipäeval käisime veel tööl, kuid kolmapäeva hommikul oli selline tunne, et olen külmetanud. Mõtlesin, et ehk lahtise aknaga magamisest...Aga kui Pokumees teatas, et tunneb sama, siis polnud kahtlust - me olime endile miskit külge saanud. Ehk ei ole SEE. Seisund halvenes tundidega ja kraadiklaasi näit hüppas üles-alla nagu ameerika mägedel: 37,5; 37,9; 37,1; 38,5; 37,5; 39,1, 39,6...

Head armsad naabrid tõid poest eluvajalikke asju ja me saime takistamatult oma ilgele enesetundele pühenduda. Esimene öö oli painajalik. Õhupuudus, mis oli tingitud larisevast ninast, metsik temperatuuride tants ja higistamiskunsti kõrgeim pilotaaz. Hommikuks olin tühi, pea kõlises, silme eest virvendas. Aga kuna palavik oli läinud, siis tegin varahommikul kähku mõned pannkoogid, et oleks näsimist ja kastsin õues kõige hädalisemaid. Üle kolme kastekannu ei jaksanud, sellega oli toss väljas. Siis läksin tuppa tagasi ja magasin ennast välja tollest painajalikust ööst.

Lõunast hakkas palavik pead tõstma. Ja pmst sama kreisi mustriga, mis eelmisel päeval. Teine öö oli kõige rõvedam. Ööd ongi meil nüüd sellised, millest peab päeval välja puhkama. Jälle hommikul kolm kastekannu hädalistele ja ennast ületades toimetasin ka kokuka taimed värava kõrvale. Sellel hommikul oli kohv imeliku maitsega. Pokumees ütles: nagu kanasupp, aga kui mulle oleks selle hommikukohviga pimetesti tehtud, siis ma poleks osanud ära arvata, mis joogiga on tegu. Meenutas tõesti kuidagi mingit puljongi moodi asja. Siis oli selge, et meil on SEE. Tegin ka testi ära, kuid see ei näidanud, et oleks SEE. 

Traali-vaali jätkus. Kolmas öö oli kinni tsementeerunud nina tõttu nii ekstreemne, et tõusin öösel üles, tegin kuuma piima ja hingasin natuke. Lihtsalt hingasin. Palavikunumbrid enam nii kõrged ei ole, tõbi on valinud pikaajalise vintsutamise taktika. Piisab 37,6-st et ärgata higiloigus. Ja nii viis korda öö jooksul pluss piinav köha. Aga asja käigus õnnestus näha esimest mõttega unenägu: Unenäomaailma Lasnamäel ringi tuiates ja kedagi oodates avastasin bussipeatuses elektriposti kõrval kasvamas lumivalge võilille. Küll oli see ilus, suur ja valge õis, ka õiepungad paistsid tulevat valgeõielised. Bling! Hoolimata mu tegevust hämmeldunult jõllitavatest kohalikest kaevasin aarde võtmega maa seest välja (oli liivane) ja peitsin hardalt ridikyli. Tellis uus mure, et kust saada vett, et taimekest kosutada. Häda ei andnud häbeneda, läksin ühe hommikusse avanenud akna alla ja küsisin vett. Sain ka. Jõin ise ja kastsin lille. Tops kästi prügikasti visata, käivad siin igasugused ja tassivad haigusi laiali...temaatilised unenäod ka, huvitav. :)

Olin täitsa häppi ja läksin bussi peale. Ilmselt oli see servapidi mingi eelmise elu unenägu, sest praegu ma ilma autota naljalt enam linna ei lähe, Aga ilmselt oli mul siiski mingi mullaga täidetud koht selles unenäos, kus ma oleks saanud seda lumivalget iludust kasvatada. Lähen uuesti magama, ehk näeb veel midagi huvitavat...ja jätkuvalt on ööd nii väsitavad, et neist peab puhkama.

Neljas päev: roomame vaikselt ringi ja vaprus hakkab tasapisi tagasi tulema. Kuid seda ei jätku kauaks. Igasugune lõhna- ja maitsemeel on jätkuvalt täiesti kadunud. Kohv või puljong, vahet pole.

Viies päev: maailm hakkab  selginema. Palaviku koha on üle võtnud sügav jäme köha. Toit on otsas, panen maski ette ja sõidan poodi. Sellest käigust peab tükk aega välja puhkama. Õhtul on väike palavik tagasi. 


1 comment:

  1. See oli lausa saatanlik koroonarünnak :( hea, et paranemise märke hakkab ilmuma ja kadugu siis juba täielikult ilma endast jälgegi jätmata. Mu tellised võivad olla eestiaegsed aga ilmselt võivad olla ka vanemad, mingi taaskasutuse variant

    ReplyDelete