Oktoobrituultes...

 ...on soojust. Täna (08.10) oli pluss 15. Floksid on põudadest toibunud ning püüavad külgmiste okste kaudu uuesti õitsema hakata, kuid värvid pole enam õiged ja õiekobaradki on tagasihoidlikud. Sumedad soojad ilmad on justnagu loodud aias siblimiseks. Sest umbes kuu aja pärast võib tulla juba esimene lumi. Praegu rohin kivilat. Väike kollaste õitega jänesekapsas on tõeline tüütus, ta levib risoomidega ja armastab sõredat kuiva pinnast. Vahel on teda koos alpitaimedega Euroopast kaasa tulnud ja kui mõni vale juurikas tähelepanuta jääb, ongi kurat lahti. Koos pisikellukaga nad mul siin parasiteerivad, ei jänesekapsas on siiski hullem. Pisikellukas on vähemalt ILUS.

Ploomid said eile otsa. Jaa, oktoobris. Victoria on hiline. Seni jagus neid päris jupp aega õhtutesse filmi kõrvale, oli vaja vaid veidike puud raputada ja juba nad tulid - pots, pots, pots...Head suured mahlased ja magusad. Sügis võtab maad. Metsad on kullakarva kirjud ja meie tänava tamm uhkeldab kollakasoranzis rüüs. See on selline värv, et lausa hõõgub iseenese kumas.

Õhtuhakul koputas Bond aknale ja nõudis häälekalt sisse laskmist, ainult, et hääl oli imelik, nagu summutatud kuid seda meeleheitlikum. Viga midagi või? Ei, kassil oli hiir suus - a la, ma tõin teile. Toas läks sebimiseks. "Kle mine anna talle krõbinaid ukse vahelt ja kiida." "Mina käisin eelmine kord, võtsin isegi hiire vastu. Nüüd on sinu kord. Kassi ei tohi solvata, näed, teine tõi süüa." Vahepeal tegi Bond jälle oma imelikku "muv on iir suuvs, kah keegi tuveb ka ve" häält ja kaapas akent. Pokumees praotas ust, kiitis kassi ja pani krõbinad verandavaibale maha. Bond proovis hiirega tuppa murda, aga ei mahtunud, liiga kitsuke pragu oli targu jäetud. "Ära, kurat, tule...jaa, sa oled tubli kass, hea kass, aga mine nüüd, krt, söö rahus ära oma ilge hiir." ja Pokumees sukeldus klaverisse.

Aga kui kass on midagi pähe võtnud, siis on raske teda sellelt rajalt väärata. Bond sõi krõbinad ära ja jätkas rõduukse rammimist, hiir suus, ise agressiivselt näugudes "No guulge, ma dõin teivle, püüvsin, nävin vaeva...!" Läksin rõdule, Bond pani kohe hiire maha "säh". No missa hing teed. Kass hoolitseb su eest. Võtsin annil sabast, osavalt oma tegelikke tundeid varjates (iu, jäle) ja ulatasin kassile tagasi. Nüüd lõi Bondil tuluke põlema, jess, ta on juba söönud! Võttis rõõmsalt oma saagi ja kadus. 

14.10 Sügis süveneb. Kuldsed leherüüd hakkavad sügistormidele alla vanduma. Meie tänava tamm veel püsib, aga kohati on lehtsed metsatukad juba raagus. Jälle on Eurobulbi sibulapakiga midagi lahti, juba kaks nädalat teel. Ohjah, ikka see Omniva. Kui jälgi hakkasin ajama, siis selgus, et pakk saabus Eestisse 07.10 ja kadus siin nagu mutiurgu. Kui Omnivasse helistasin, tunnistas dispetšer, et jaa, pakk on Järve pakikeskuses. Miks seal, mitte Sakus, ei osanud ta öelda. Miks pakikutset pole tulnud, seda ta ka ei teadnud, sest nemad olevat selle välja saatnud. Jumal tänatud, et pakis on seekord sibulad mitte taimed. Lubasid paki Sakku saata ja mulle anti number millega selle teekond jälgida, et äkki sõnum ei tule jälle kohale. Huumor tegelt, aga kiiret mul ju ka pole. Saab näha siis millal ma oma sibulatega kohtun.

Ilma poolest on mõnusalt mahe. Nädala sees oli küll paar hallahommikut a la -0,5 kuid erilisi kahjustusi see aias ei tekitanud. Hostade aeg on niikuinii läbi ja krüsanteeme see väike külm ei sega. Kivila ja esimene alpikalju on umbrohust puhas, jäävad veel kaks kaljut ja ülejäänud aed kuid pealsete lõikamise ajal selgus, et maapind on tänu multšile üsna umbrohutu. Siin ja seal ehk mõned paratamatused. Eks ikka see kohutav pisikeste kollaste õitega jänesekapsas, kare jürilill ja rumeelia kannike. Uskumatu kui vitaalsed, viljakad ja visad on need kolm umbrohtu. Kannikese tõin muidugi ise aeda, täitsa vabatahtlikult. Ilus roosa õis ju ja. Igatahes, hoidutagu selle liigi eest, ma leian teda üle terve aia igal pool hoolimata sellest, et pole kunagi komposti hulka visanud.

16.10 Pluss 10 ja pehme mahe tuul. Esimene kepikõnd sel hooajal ja viimased istutused priimulapoegade näol. Tegin Primula farinosa jaoks lõpuks ikkagi ära selle kometi, et kaevasin maasse vana pesukausi ja istutasin taimed mõistlikus kõrguses anuma kohale. Kuivadel suvedel saavad nad sirutada oma juured vee järele, sest kus oleks minu liivmullas muidu võtta mingit märgala? Primula laurentiana, kes happelist armastab, läks rodode hõlma alla. Need kaks teistmoodi tegelast olidki veel jäänud. Muidugi elab meil pottides veel valgete sirelite salu, punane tamm, äädikapuu ja pärnakaksikud, kuid need lähevad kevadel oma päriskodusse, Eedeni aeda. Küll on ilus tamm. Lausa hõõguvpunane on see lehtede sügisvärv. Kui mul oleks suur aed, siis kasvaks seal kindlasti üks punane tamm...või mitu.

19.10. Pluss 2 varahommikul, hiljem pluss 5-7, päike. Küll tahaks täna ametipostile sõitmise asemel hoopis aias siblida. Sibulad on lõpuks kohal. Meie ainus rohtlaliilia oli sel suvel nii võimas nähtus, et  tellisin veel kolm juurde, muidugi on kõik eri värvi. See on tõepoolest üks teenimatult tähelepanuta jäänud taim ja need neli õitega kaetud posti tagaaias võivad järgmisel suvel päris ägedad olla. Noh ja siis veel tulbid, tulbid, tulbid...Sest eks kevadel sai seiret tehtud, et kus veel võiks värvilaike olla. Tagaaia floksipeenar oli seni veel täiesti tulbivaba. Viirpuu alune on planeeritud anemoonide kaitsealaks. Neid pole ka kunagi liiga palju. Ilus vapper ja vastupidav mugultaim. Sööstaianduse kahest tunnist on järele jäänud vaid tunnike, sest enne kaheksat on väljas pime ja laubalambiga ju ometigi ei lähe. Täna istutasin viimased tulbid maha. Ja käes on see tore aeg kus võilill on jäänud puhkeseisundisse ja neid saab kerge vaevaga välja sikutada nagu porgandeid. 

23.10 Eile oli imeilus päiksekullane päev. Suvel kõriauguni saanud päikesest on jälle populaarne taevakeha saanud. Kaamose serva peal on tõesti hiiglama hea vahel ka mõistlikust koguses päevapaistet kogeda. Muidu oli proosaline. Lõikasin pealseid ja rohisin. Eks täna ole sama töö kuigi ilm pilves ja vihmane. Vähemalt pole külm. Kõige hilisemal kännasmustikasordil on marjad ikka veel rohelised. Sellegipoolest teen täna põõsa tühjaks. Avastasin, et kui panna juba natuke värvunud marjad nädalakeseks riiulile seisma, siis järelvalmivad päris hästi. 

25.10 Esmaspäeva öösel tuli Urr aeda (-5,2) ja tegi hooajale lõpu peale. Krüsanteemid olid nagu suhkrust, kuid toibusid vaasis. Lõpetasin vaheaia peenralaienduse ära. Seni veel lehti kinni hoidnud ploom ja viirpuu lasid lehed maha nagu üks mees. Mõnes mõttes on see kena kohev kate võrreldav lumega. Umbrohi ja muud ebakohad ei häiri enam üldse silma sest on lehekatte all. 

28.10. Jätkuvalt on väljas soojad vihmasegused pilvepäevad. Päeval kuni +11, ööd +5 kuni +10. Osad pealsed on veel lõikamata, aga ees on terve pikk nädalavahetus. Istutasin viimased sibullilled. Need olid õrn ülane, ungari sügislill ja üks võrkiiris. Imetlust pälvib paar nädalat tagasi maha pandud sternbergia, sest ta kavatseb õitsema hakata. Väike õievarreke küünitub mullast ja kollast õievärvi on ka juba näha.

30.10 Aed hakkab tasapisi talvekorda saama. Aga kunagi pole piisavalt hea ju. Alati saab siit veel siblida ja sealt. Ja kämmalvahtratel pole veel talvekatet. Ja tundlikumatele alpitaimedele  klaasid peale panna. Aga ma mõtlen sellele homme.