Märtsis asub kivilasse talvel hävinud santoliinide asemele elama soolopuu - tüvel nimetu elupuu. Ilmselt on ta üks kääbusvormidest, sest juurdekasv suve jooksul oli hästi väike.
Aprillis ja mais tuleb tosina jagu põnevaid sinililli, aster tongolensis ning aster frikartii. Olen mõistnud, et mõned astrid seisavad kenasti oma koha peal ka ja selliseid on nüüd kähku vägaväga vaja.
Mu imekaunis metasequoia otsustab kevadel lahkuda. Tema koha saavad endale floksid. Juunis tinistab mu ära kurereha `Blue Blood`(kuhu ma selle küll istutan...), kes hakkab elama suures ämbris. Ühtlasi otsustan paraadpeenart veidi dünaamilisemaks muuta ja istutan sinna mõned siilkübarad, tähtputked ja õnneheinad. Kaktusepeenra jämedamasse ossa asuvad elama nõianõgese kompaktne sort, verev kurereha, kurdistani krutsianell ja nõmmkann. Lisandub värvilisi raudrohtusid ja pisike valgete lehtedega punanupp. Ka mammutipuule ei meeldinud tänavune talv. Kuivas ära. Tema asemele asub elama Tii purpusete õitega sirelipoeg.
Juulis tuleb sidrunkollane päevaliilia. Puhtast nostalgiast otsin talle koha, ikka nii sümpaatne tegelane, ta on mul kunagi varem olnud. Lisanduvad keegelaster, mille üle on väga hea meel - veel üks astriline kes aias plagama ei pane ja alatiõitsev kurereha Roxana. Juulis lahkub aiast umbes 25 erinevat floksisorti ja neli pojengi. Suve lõpuks on juurde tulnud ca 30 sorti, sest loodus tühja kohta ei salli.
Augustis on floksimaadel sellepärast metsikud ümbertõstmised kuid lõpuks mahuvad kõik ära. Istutan veel paar sinilille ja käokinga olemasolevatele lisaks. Lahkub hübriidülane, kes on suvega täiesti segi kamminud ja saadab igas suunas oma stooloneid. Tema koha saab endale sama suur taim - haraline kirburohi, kes on kuuldavasti täiesti paigatruu. Lisanduvad ka päevaliilia Cosmopolitan ja mini-päevaliilia. Mingi teema mul nende päevaliiliatega ikka on, tõmme või midagi.
Septembris avastan, et kaevupeenras on kasejuured sees. Alustan väljakaevamisi ja juuretõkke paigaldamist. Kokku läheb vahelduva eduga ikka mitu head nädalat. Elukoha saavad endale paar endist elanikku, uustulnukatest püsikud ja floksid. Otsustan uuesti katsetada kõrs-ainuroogu ja testin aia erinevates osades tema vastupidavust. Julge katsetus kauni astri taimega (ma tean, et ta kasvab jäletu suureks, aga väga ilus õievärv oli). Septembris lahkub suur näsiniin ja tema koha saab endale hiiglaslik lumivalge ämblikõieline päevaliilia (alguses on ta muidugi väike noor ja roheline, sest esimesel aastal see taim veel ei õitse). Lisaks tuleb veel kaks väikeseõielist päevaliiliat, tumelilla ja lumivalge. Otsustan katsetada ka mugul-tuliürti ja viltjat päevakübarat. Kunagi olid mul ängelheinad, kui paar valget sorti saadaval on, siis ei kõhkle, sest ruumi on. Vahepeal on ära kolinud hiigelsuur magnoolia Susan ja põõsasroos Raubritter.
Tüüpiline futulandi suvi, ei muud. Uus hooaeg toob loodetavasti taas avastamisrõõmu ja põnevust.
Mingi asi nende pärvaliiliatega on jah, minul ka 😀 vist õnneks unustas eurohosta mind suvel ära ja suur hulk päevaliiliaid jäi saamata 😕
ReplyDeleteVist on uusi ilusaid sorte juurde tekkinud. Ma päris üllatusin kui selle floksikataloogimehe (lätlane) päevaliilianimekirja nägema sattusin. Nii palju põnevat...Oleks suurem aed, oleks pikk päevaliiliapeenar, aga praegu mõni ikka veel mahtus.
ReplyDeleteHuvitav on jälgida neid maitsete ja eelistuste muutumise mänge, nii enda kui teistes aedades. Ma ise kahjuks olen jube kehv ümber tegija. Pigem vallutan uusi alasid ja sean fookust endale huvitavale. Samas püüan ikka vanad alad ka veel mingil järjel hoida. :D
ReplyDeleteMul pole eriti ettekujutust ka, et mis siis oleks kui mul palju maad oleks. Ilmselt katsetaksin lillemuru. Ja sinu pikka peenart tahaks ka järgi teha. Pojengihekid oleks sissesõduteel kahel pool...priimulatega tõesti enam vist ei jamaks kui oleks palju maad. :)
ReplyDelete