September, sügiskünnikuu.

 01.09. Vihm, päike, +20. Hea paras ilm aedniku jaoks, kes järgmise suve värvid mõttes paika on pannud ja nüüd reaalis sama pilti kokku monteerib. See käib umbes nii, et kui sel suvel olid kaks sinist floksi üksteise kukil ja silma kriipis see veider toonimuutus poole puhmiku pealt, siis nüüd kolis eespoolne sinine oma värviga rikastama hoopis vaheaia peenart ja tema kohale maandus teiste varju jäänud imeilus soolofloks Nora Leigh. Ja nii ma siin künnan päevast päeva, sry, parandan eelmise hooaja istutusapsakaid, et järgmise aasta floksipeenrad värvikontrastide poolest kokkusobivamad oleksid ja soolotaimed ka oma iluga esiplaanile mahuksid.

02.09 Päike, +28. September on küll käes, kurgid lõpetasid koostöö, mustikad turbapeenras on valmis ja mesilased söödetud, kuid suvekuumad ilmad kestavad edasi. Kuni tänaseni laabus potielanike mahapanek kenasti. Hakkasin kaevupeenras uut istutuskohta ette valmistama kui labidas põrkas vastu juurikat. Kaevasin selle välja, allpool oli teine ja kohe ka kolmas. Kase juured, kuigi kask ise on suhteliselt kaugel. Loodus, mis teha. Eks iga puu otsib kus aga paremat leidub jne. Aga lillepeenrast jõu ammutamise lõpetamiseks on leiutatud juuretõke, mis teises aianurgas ühe teise kase puhul väga hästi töötab. Ja istutamise asemel algasid väljakaevamised. Kogu muld peenrast välja, juuretõke kõige põhja ja siis uuesti sõnniku ja saviga segatud muld tagasi. Taaskord on väike aiaruum plussiks, paari kolme ruutmeetri juures võib sedasi mängida, suuremate mastaapide puhul aga...tjaah, suuremate mastaapide puhul saab lihtsalt peenra teha sinna kus kaske ei ole. :)

Samas, juba mitu aastat hunnikus koos kasvanud sinililled said kõik endile oma kohad ja väljakaevamised on tore võimalus mullavahetuseks ka teistele, kes ette jäävad. Ja päris hea tunne, kui üks hukas nurgake endale täiesti uued asukad saab.

05.09 +28, päike. Meie liivmulla seisukohast võiks hakata rääkima septembripõuast, sest kui pikema ilmateate kaudu ettepoole vaadata, siis vihma pole niipea tulemas. Aed on praegu nagu pommiauk, loodan, et lähiajal aiakülalisi ei tule. Käivad kõvad kaevetööd. Viimane aeg oli see kaevupeenar üles võtta, sest väljakavamiste käigus selgub üha enam, et see on otsast otsani võõrjuuri täis.

08.09 +24, päike. Septembrikuumus kestab. Täna oli Võhma Juurikas. Tore sügisene kokkusaamine omadega, taimevahetused ja siis jälle totally häppina kodu poole. Floksipalett täienes täpselt sellevõrra, mis vahepeal aiatuulutusega ära oli läinud. Homme siis jälle pommiauku sügavamaks kaevama ja paar uut tupsukest peab ka maha istutama. Aga istutamine on puhas rõõm. Tuleks vaid vihmakest...

10.09 +20, päike, pilvitus, tugevad tuuled. Eile mullas tuhnides leidsin, et pagana mõnus. Pole enam seda tüütut keskpäevaleitsakut. Ei mingit +23 enam. Homme öösel peaks ka vihmad meiemaile jõudma. Hoolimata sümpaatselt vihmasest suvest on kaevupeenar põhjani purukuiv. Kuid nojah, kõik need võõrjuured pluss liivane muld ja mis seal ikka tahta. Uus muld tuleb mõõdukalt savine. Saaks kliimat ka niimoodi muuta nagu mulda...Novembrikuud ma tuuniks küll. Kõleduse osas kohe kindlasti. :)

15.09 +20, sombune. Sajud said läbi. Kastis korralikult aia ära. Kaevupeenar on lõpusirgel, ainult veel muld tagasi loopida ja siis võib istutada. Täna-homme peaks ühele poole saama. Aga eile oli ju vaja teiste sügisesi aedu minna vaatama ja niisama ringi sõitma, ikkagi laupäev. Vihma ka imekombel ei sadanud. Oli ilus ja täitsa istutusvaba päev. Kuid mitte hamsterdusvaba. Kodust välja minnes peab minusugune alati arvestama, et tagasi tulles on kaasas floks või paar, seekord siis ka pojeng. Lootusetu juhtum. Ise jäävad käte külge kinni... Aias on floksihooaeg peaaegu läbi. Veel mõned hilisõied ja ümberistutamisest silmini solvunud Betty Marquerite. Ok, aga kes käitus teiste flokside vahel nagu viimane naat?

18.09 +20, päike. Jätkuvalt nagu vanaaja suvi, siis kui suved veel nõnda kuumad ei olnud. Kaevupeenar jäi pooleli, tagaaias on nii palju entroopiat, et see hakkas juba paljunema. Täitsin tühjad kohad ära, kutsusin korrale vohamakippuvad aiaelanikud ja kohe palju rahulikum vaadata.

Kuigi Pokumees on meil see põhiline maiusekrõbinate andja, toob Bond hirmuäratava korrapärasusega hiiri just mulle. Paneb mu nina alla vaibale maha ja vaatab silma, hakka pihta, ma tõin. No mida sa teed...Alustasin põikleval kõneviisil juttu et, sa oled väga tubli kass, kuid vaata, see ei ole siiski minu tassike teed jne. kui voodil istuv Härra Tibu meie dialoogi katkestas. Pikal kaelal uudistas ta üle voodi ääre Bondi toodud kinki. Bond reageeris huvitavalt, vaatas talle irevil hammastega vastu nagu koer ning Tibu keeras pea ära, ah, ega mind ei huvitagi. Ilmselt oleks susisemine liiga tugev argument olnud, vihjeks piisas vähemastki. Bond pani lõpuks ise hiire nahka ja läks teise järele. Kui toas tuli põleb, siis marduselaulu ei kuule, paar fraasi ning juba kostab kondiraginat. Pimedas pole aga laulul otsa ega äärt. Sest öösel tuli tubli kütt uue saagiga. Aga kuna ma juba tean, et sellega ta voodisse ei tule, siis...no kõigega harjub. Laula, laula kassi...Ja magasin edasi.

19.09 +18, päike. Tänane öö oli jahe. Umbes 7-8 kraadi. Esmaspäevaks lubatakse öökülma. Peab vist tomatid tuppa tooma. Hoolimata varastest sortidest, on umbes kolmveerand saagist veel roheline. Kolisin istutustega eesaeda. Kuidagi väga mullane september on tänavu.

22.09 varahommikul +3, päike tõuseb, päeval +15. Õuetomatid võtsin eile maha, täna on ilmselt kord kasvuka käes. Kuna suvi oli nii armuline, siis tabas tomateid kasvuhullus ja kogu see mass toetus traadile, mis on piki kasvukat veetud. See aga painutas alumiiniumist tarindi kõveraks. Uks käib küll kinni, aga ukse kõrval on jurakas vahe. Nii, et öökülma eest see majake eriti ei kaitse.

24.09 , sombune hommik +10, päeval +18, päike. Öökülmahoiatus oli üleliigne, veidi mingi õrn laine ehk käis üle, kuid ei midagi märgatavat. Ja veel üks suvine päev...Nädalavahetusel korjas Pokumees karvase viirpuu marjad ära ja otsustas neist smuutipõhja moodi asja välja võluda.  Selline mõnus mehune neste tuli, ülihää. Suhkrut ei pannud. Tänavu on marjad tõesti übersuured ja mahlased. 

Aias on jätkuvalt "sügiskünd". Kuigi suhteliselt juba lõpusirgel. Oktoobrikuuga peaks ühele poole saama. 

Bond ei saa enam öösiti tuppa ja jätab annid verandale. Olen märganud, et tõbras, kes sinilillepeenras käike ajas, on kas "vaibale toodud" või ära kolinud. Mahavajutatud käike ei tehta enam korda ja uusi maapinnakohrutusi pole ka enam täheldanud. Minul on aga kiiks küljes. Voodiesine vaip on muutunud "ohtlikuks". Ta võib neid ju päeval ka tuppa sokutada. Enne jalga maha ei pane kui olen veendunud, et...Ja kord pimedas sokile astudes oli esimene mõte NONII!!!

25.09 +18, päike, pilved vihmalubadusega, väike sadu päeval. Sorteerisin seemneid. Selliseid, mis sobiksid mu tulevase lilleaasa projekti elanikeks. Ruumi muidugi eriti ei ole kuid kui seda tänavust veidi stiihilist eesõue potimajandust silmitsesin, siis tuli "geniaalne" mõte, et mis oleks kui selle kõige asemel oleks üks 2 x 1,5m istutuskast ja ma saaks selles oma lilleaasanduse välja elada. Pulli võib ju teha...Noh ja nüüd ongi seemnetes sorimine: metsporgand, kurekell, must talinelk, jänesekõrv, harilik käokann, rukkilill, 

27.09 +15, pilves. Kaks päeva on sadanud. Kena, et vihma tuli, tasandab kohevile aetud mulla esimesteks külmadeks ehk ära. Põhilised istutused ja ümberistutused said tehtud, on jäänud vaid need viimased tosin taime, mis lähevad kaevupeenrasse või mõne muu tühja koha peale. Kas mul on veel tühje kohti? Aga muidugi on. Igavene lahmakas maad ootab näiteks näsiniine koha peal uusi elanikke.

Täna nägin väga huvitavat pool-looduslikku aeda. Aed on rajatud männimaale, servades on neid mõned isegi veel säilinud, mullastik on ilmselt happeline liivasepoolne ja kamarat jagub umbes 20 cm jagu. Edasi on mullasegune kiviklibu. Peenardes domineeris palju erinevaid kõrreliste sorte ja liike, esindatud olid astrid, ussitatrad, vesikanepid, punanupud, mugul-tuliürt, okaspuud, erinevad põõsalised, kenasti näisid selles pinnases hakkama saavat ka floksid, hostad, kukeharjad jms. Tore oli näha Arkansase maruheina meetrikõrgust isendit. Olen ta õisi lõunalaste aedades ikka kiiganud, kuid need on alati kolme meetri kõrgusel olnud ja missa seal ikka... Täna siis õnnestus lähedalt näha. Küll on ilus õis. Kuid mind kui põuapelgajat pani kõrva kikitama see kui perenaine ütles, et ta ei kasta seda aeda põua ajal ja nad saavad hakkama. Tõsi, ka selliseid kooslusi nagu seal, ei ole ma varem kohanud. Tõeline kuivalembeste ja vastupidavate taimede paraad ning väga liigirikas.Tahan seda aeda kindlasti veel näha, milline on ta kesksuvel, tippõitsengu ajal. Ja tuleb tunnistada, et kuigi olen enamike meil kasvavate püsikutega tuttav, siis seal kohtasin üsna mitut taime, mida kunagi varem reaalis näinud ei ole.

28.09 +13, pilves, vihmane hommik. Ja ega muud saanudki teha kui tõstsin potielanikud kurgimajja talvituma. Siis tuli paks vihm kaela. Selline, millega kompromiss on välistatud. Et võibolla natuke veel siblin midagi? Ei, nii hull pole isegi mina, et külma duši all pealseid hakkan lõikama.

30.09 varahommikul +1,2, päeval +13, päike. Ka eile sadas hommikupoole, nüüd peaks paar päeva vihmavahet olema. Ilus pikk ja suvine september oli. Ja mis põhiline, ilma öökülmata. Kuid ka isegi halladeta on aeg aias sealmaal, et hostade välimus on pikast suvest kulunud, vahakübarad ära õitsenud, varaste krüsanteemide õied vihmadest ja jahedatest öödest roiutatud, pooled kukeharjad ilu minetanud, püsikute lehed pole ka enam kenad ja peenardes kooserdab ringi tigusid. Seni õnneks ikka veel neid meiemaiseid karbiga tüüpe, kuid aeg on hakata pealseid maha võtma. Jääb tigudele vähem talvitumiskohti ja kevadel kah rõõmsam puhta peenra pealt hooaega alustada.