Härra Hurmur

 Kuivatasin vannitoas parajasti juukseid kui ukseprao vahele ilmus valge käpp. Käpp kangutas ukseprao suuremaks ja selle kõrvale ilmus ka nägu, natuke viltu, sest otse ei mahtunud. Siin sa oledki. Jäta kohe oma mõttetud tegevused ja tule anna mulle maiusekrõbinaid. Toast kostva torina järgi oli Härra Tibu just lõpetanud Pokumehe ahistamise (viimase tungiva nõudmisel) ja proovis nüüd minuga õnne. Härra Tibu vupsas vannituppa ja me väljusime sealt nii sünkroonselt kui meevurri kõrvalt vähegi mahtus. Kassa nüüd annad mulle krõbinaid...Ma olen hea kass, maailma parim kass, sa ju tead seda? Härra Tibu pani kõik oma võlud mängu. Sa vaid vaata, ma teen sulle kohe põsepai (tümps!) kui sa kummardud ja veel teisegi, (tümps!) kui sa isegi oodata ei oska. Ja ma olen NII pehme ja armas, vaatan sulle ajudesse ja poen nii naljakalt su sviitrisse, mida sa...Mis, sa võtad sahtlist uue? Ok. Aga veel üks põsepai äkki (tümps!) pehmendab su kalki südant? Hommikune aeg, uni veel silmis ja nüüd veel see kass ka igal pool jalus, ei saa riidessegi panna! Jumakene, võta oma krõbinad...

Kui Härra Tibu ihaldatud maiuse kätte saab, siis muutub loomakese hoiak totaalselt. Armunud pilku tekkib arvestus (kas annab äkki veel, ei vist, pole mõtet rohkem võimelda?), vabalt kulgevasse keresse nõtkus (põikab paikäe eest osavalt kõrvale), näkku reserveeritus (igaüks ei käpi!) ning Härra Hurmur kõnnib rahulolevalt algava päeva esimesse päikeselaiku verandal, et alustada enneune tualetiga.