Tegeleb agaralt rohevahetusega ja tema aed koosneb seetõttu ainult suurtest talulilledest ja kiirekasvulistest või invasiivse loomuga taimedest. Kohtab facebookis kuulutust tekstiga: "Otsin oma aeda igasuguseid huvitavaid püsililli, vastu pakun valget floksi, akakapsast ja oranzi õiega päevaliiliat.", itsitab ja mõtleb, veel üks minusugune.
Algaja kirgastusperiood
Saab teada kuidas ilupõõsastest pistoksataimi teha. Kaheksakümnest läheb kasvama 50. Aken maailma avaneb ootamatus suunas väga suurelt. Invasiivikute vahele tipitakse lugematu arv igasuguseid põõsapoegi, kes nagu kokkuräägitult suureks hakkavad kasvama. Algaja sattub oma avastusrännakutel esimest korda ka sellisesse aeda kus kasvavad sordihostad ja need on hoitud ning poputatud. Oi, küll need on ilusad! Algaja jagab mõned suured taimed ja põõsapojad laiali ja leiab kümmekond kohta hostade jaoks. Hostad on esimesed taimed, mis ta endale sügisesest odavmüügist ostab. Kevadeks on kõik sildid kustunud, sest vildikas "Waterproof" ei olnud seda mitte.
Kujunemine
Sibullillede avastamine. Kevadel lisandub tänu sellele kaks kuud õieaega juurde. Hollandi peened tulbid ja nartsissid ei jää püsima, aga võrkiirised, krookused ja hüatsindid küll. Vana hea darwini punane tulp, mis oli aias enne aednikku, naerab võidukalt ja teeb iga aasta paar uut õit juurde. Hollandi tulbid järgmisel aastal enam nii ilusasti ei õitse või ei õitse üldse ja nartsissisibulad on ka keegi nahka pannud. Hostade nimed on taastatud ja neid tuleb pool tosinat veel juurde. Suvelilledega aednik enam ei mässa ja invasiivseid jääb ka aias aina vähemaks. Aednik on leidnud omasugused ja tegeleb hoogsalt vahetusega, kuid nüüd hoopis teisel levelil. Sel suvel avastab ta aediirised ja istutab aeda 2 õunapuud. Paha lugu, sest viimased nn "rohevahetuse" taimed lähevad laia maailma õnne otsima ja osa põõsapoegi ka. Aednik saab oma iirised ja on väga häppi. Aed on väga täis.
Rahunemine või siis mitte
Püsililleeelistused on paika loksunud, puud ja põõsad on peaaegu kõik läinud. Invasiivseid taimi enam aias ei ole, lamanduvaid ka mitte. Aednik jahib vaikselt hostasid ja on õnnelik kui trehvab mõne huvitava püsilillega mida tal veel ei ole. Aeda tuleb vähemalt kümme siilkübarat, aga üsna varsti selgub, et sordid kipuvad siiski virelema ja meie kliima taimed nad eriti ei ole. Suur vaimustus liiliatest. Õnneks on kataloogid, õnneks on Võhma Juurikas.
Uued tuuled
Aednik sattub Tšehhi kivilaga aeda ja on pöörases vaimustuses. Ostab samast tosina minitaimi ja teeb endale ka alpikalju. See meenutab Muki hauda ja käib aednikule koledasti närvidele. Pealegi selgub aiapoodides ringi vaadates, et neid kivilataimi ei olegi meil eriti saada. Need ei ole sugugi need, mis meie kivilates üldlevinud, kõik need vägagi väledad aubrieetad, padjandfloksid ja roomavad kukeharjad. Nood teised on kääbuskasvulised puud ja põõsad, aeglaselt kasvavad kivirikusordid ja muud pisitaimed.
Aednik sirutab silmad väljamaa netimüügi lehekülgedele ja oi, mis sealt kõik leida võib! "Muki hauast" saab kolm korda suurem kaljuala kuhu asuvad elama kõik need aeglasekasvulised pisipuud ja -põõsad, nelgid, kivirikud ja muud mättalised. Alpiaiast saab püsikiindumus ja kaljusid tuleb niikaua juurde kuni selleks sobiv aiaruum täis saab.
Hapuaed ja mustikad.
Ühel kevadel armub Aednik hea sõbra lopsakalt õitsevatesse rododendronitesse ja ei saa neid enam peast välja. Kuid põhjani aluselises aiamullas on raskevõitu midagi sellist kasvatada. Valmib pikaajaline plaan - sügisel sõidab Aednik sooalevikku turbapätside järele ja järgmisel kevadel valmib suur hapuala eesaeda ja teine sama lahmakas tagaaeda. Aeda ilmuvad rodod, mustikad, alpikannid ja muud hapulembesed taimed. Isegi üks porss, mida vaadates Aednik vahel mõtleb, et oli seda nüüd vaja, aga ju siis oli.
Veel üks pöörasus, flokside ajastu.
Aednikul on alevikus mitu sõpra. Üks neist lausa jumaldab flokse, ega mõista miks Aednik neid ei armasta. Midagi pole teha, sest lihtsalt ei klemmi. "Üks `Helmi Puur` võiks inimesel ikka aias olemas olla," ütleb floksisõber hukkamõistval häälel ja toob ühel kevadel juraka juurikapusariku. See hakkab augustis õitsema ja on ootamatult ilus. Umbes samal ajal kohtub Aednik kaunitar `Miss Jill`ga ja näeb Võhma Juurikal kärtspunast `Starfire`. Järgmisel suvel toob Anna Eestisse tulles oma aiast kotitäie floksijuurikaid. Need on `Svjatogar`, `Raven Beauty`, `Mio Moi Mio` ja veel mõned. Saksamaa püsilillekataloog hakkab pakkuma toredaid floksisorte ja siis lähebki lahti. Lisaks on võimalikud vahetused teiste floksifännidega. Aednik avastab flokside rikkalikku maailma umbes viis aastat. Siis hakkab flokside vahele ükshaaval sugenema pojenge.
Pojengid
Aiast lahkuvad viimased iirised ja sõnajalad. Floksid tulevad ja lähevad, paika jäävad lemmikvärvid ning erinevaid sorte koguneb lõpuks oma mitusada. Kuid enne flokse õitsevad aiamaastikel pojengid. Ja iga suvi tuleb neid juurde. Ning pojengid jäävad. Nad on kõik täidisõielised ja lõhnavad. Pojengid katavad oma õitseajaga ligi kuu aega, sest neid on varaseid, keskmise ja hilise õitseajaga.
Hostad ja alpimaastikud on üsna unarusse jäänud, sest Aednik rajab aeda viimase lapi uudismaad, istutab selle flokse ja pojenge täis ning jääb põnevusega uut suve ootama.
