Sitamaja

 Ülalpool nimetatud kohta olen ma ikka kurgimajaks nimetanud kuni siis tänavuse sügiseni. Kaevasin oktoobrikuus kurgimaja kohevasse mulda enamik potielanikke talvituma ja katsin potid puhta kasvuturbaga. Majakese jätsin lahti, sest nii on see kuni pakasteni alati olnud.      

Kuna kasside elu on kõigile teadaolevalt, olgem ausad, väga üksluine, siis püüab iga vähegi intelligentsem loom igast olmetoimingust ka pisukese meelelahutuse teha. Ja kui sa just suurem asi kütt ei ole, siis ega neid hobisid kuigipalju polegi. Toas saab näiteks põrandaharja närida (teeb hambad puhtaks ja krudiseb kenasti), saab peremehelt maiust norida (sest perenaine ei anna), saab saba rõngas ülakorrusele kihutada ja laulda väga kurba laulu "Miks keegi mind ei armasta." ning kui kõik trepijalamile tormavad ja karjatavad "Tiburull, mis sul viga on!?!", siis on ka päev jälle korda läinud. Saab perenaisele kaissu pugeda kui ta loeb (sest siis ta ei käpi). Kuid tubaseks põhilõbustuseks on siiski magamine huvitavates kohtades (juba ammu ei räntsata me lihtsalt niisama voodile, sest enne tuleb kindlaks teha, et ega kass pole teki (madratsi) alla pugenud) ja õues on muidugi sittumine huvitavatesse kohtadesse. Viimane hobi pole mind kunagi häirinud, sest mis see väike sitake ikka lillele teeb, kuni nüüd siis see kurgimaja. Vat see küll häiris. Avastasin aknast välja vaadates kuidas erutatud kass ronis kurgimajas pottide otsas ja ei teadnud millist kohta valida, sest kõik olid NII HEAD. Lõpuks kraapis ta ühte potti viisaka süvendi ja soristas selle täis. Nonii. Kahmis mulda hoolega peale. Kaua kraapis. Siga. Siis aga vaatas kurgimajas pikemalt ringi ja leidis, et IKKA NII HEA KOHT on ja otsustas sittuda ka. Kannatasin ka selle välja, kuid siis läksin panin kurgimaja kinni. Kõik. Finito! Aitab taimepojukeste traumeerimisest. Täna küsis Härra Tibu õue ja lidus ummisjalu otse kurgimaja juurde, kuid võta näpust. Kass käis, kinnisidee silmis plinkimas, ümber kurgimaja, et kuidas kuradima pärast nüüd järsku ei saa! SEST NII HEA KOHT OLI JU. Ja ega meil pole mingi tavaline kass, et sobib iga koha peal ennast kergendada...Varsti tantsis Härra Tibu ristisjalu rõdu ukse taga sisselaskmistantsu, et saaks oma armsasse liivakasti, vannitoa ukse kõrval. Sest väljas on ju nii ropp ja must...et oleks siis veel SEE HEA KOHT olnud, aga lemmiksitamaja oli kellegi kuri käsi vahepeal kinni pannud..

Oktoober

 

03.10 -2,5,  päeval +14. Väikesed öökülmad, neid on juba kolmel korral olnud. Hommikul on peensuhkrustatud aiavaated, päeval paistab lage päike sini-sinises pilvitus taevas. Astritele, floksidele ja krüsanteemidele ei tee öökülm midagi, kuid hiidhüatsindi ja korea vahakübarad küpsetas esimesel korral ära. Pealsed on lõviosas maha võetud ning peenardel on hea lage multšiämbrite ja sibulakottidega liikuda. Pole vaja teed otsida, igalt poolt saab otse. Rohin  igasugu kurivaimusid välja (kare jürilill, rumeenia kannike ja täidisõieline anemoon Elise Fellman on ka jube nuhtlus), istutan tühjade kohtade peale potielanikke ja sibulaid, killin tigusid ning multšin lagedaks jäänud kohti. Natuke hakkab selleks hooajaks aiandusest juba kaelani ka saama.

04.10 -3, päeval +13

Ikka see värvijama. Kuskilt ei leia sinepikollase poole kaldu olevat rohelist tooni ühekordset lõnga nagu Jüri seeliku sees olema peab. Internetimüük on kõiksugu lõngu ääreni täis, aga sellist nagu vaja, seda ei ole. Katsun ise värvida, sest valget vanaaegset ühekordset pitsilõnga mul on. Sedakorda alustasin jahti sinepikollasele ja leherohelisele lõngavärvile. 

07.10 +7, +14, poolpilvine. Täna küll ei saja kuid paar päeva tagasi algasid sügisvihmad. Iga päev sabiseb midagi maha. Sügisene vihm on õrn kuid tihe, justnagu eriti väga ei vihmutagi, kuid peenras sellega kaua ei sibli. Jope märgub ruttu läbi. Teen jätkuvalt püsilillepeenraid talvekorda, otsin vabu istutuskohti (mida pole), istutan sibulaid ja rohin tüütusi välja. Sügisesed astrid, sügislilled ja krüsanteemid õitsevad vapralt kuid vihm närutab ja ega püsilillepeenardes ka miskit vaadet enam pole. 

Tubasel rindel on meil tekkinud uus komme - minimoosid. Väikestesse purkidesse on  hea käepärane panna kaneeliga õunamoosi, ingveri ja sidruniga pirni-, ebaküdoonia- ja ploomimoosi, ei pea olema suured kogused ja saab tavalise potiga valmis podistada. Kui purk lahti teha, siis saab sealt paar korda võtta (või ühe korra) ja ongi otsas. Ning palju teistmoodi maitseid on põnev ka. Poemoosid kipuvad kahjuks koosnema marjamaitselisest magusast süldist.

08.10 +10, +14, poolpilvine, õhtul vihm. See algab nii umbes kella nelja paiku kui olekski juba paras aeg tuppa kobida. Mis siis teoksil? Jätkuvalt lillesibulad ja potielanike talveks mulda kaevamine. Väikest viisi toimub ka pojengistamine edasi. Täna istutasin kaks uut maha (Yellow Crown ja Catharine Fontijn) ja neli peaks veel tulemas olema. Lillesibulaid sel aastal palju maha ei pane. Mõned uued krookuselapid klaveriakna alla, peremehele kevadeks kena kaeda, paar tulbisorti ja natuke lauku, sest neist pole kunagi küllalt.

10.10 +10, kõik on kümme :). Oktoobrine, vihmane, kuid kuldne sügis on järsku kohal. Hoolimata sellest, et kased raagus. Metsades säravad haavad, pihlakad, Männiku teel leegivad toompihlakad, linnas ja alevikus pöörastes värvides vahtrad, kollased tammed ja pärnad.

Aga mina ajan ikka veel värve taga. Vana head riidevärvi ei ole enam kellelgi, sest normaalsed inimesed kodus enam lõngu ei värvi. Ka Karnaluks valmistas pettumuse. Jah, meil on villase värve, vaadake, seal...Tralalaa, panen ma jee ühekordse villase lõnga pesumasinasse, sest lõviosas olid need pesumasinavärvid. Ei, aga käsitsi värvimiseks on meil ka...Jah, kuid sellised moodsad värvitoonid, millega mul pole mitte midagi peale hakata - mereroheline, röögaturoosa, terav koobaltsinine, neoonoranz jne. Mul on vaja lihtsat ausat sinepikollast, et kodus oleva rohelisega segada, et saada oliivrohelist, laimirohelist, samblarohelist või kuidas keegi seda nimetab, helesinist, telliskivipunast, tavalist lihtsat kollast...Fakk, ma ütlen...

Jah, peenvillast lõnga oli Karnaluksis küll, kuid see oli kõik vikerkaarevärviline. Vali, millist tooni tahad. No ei tahtnud. Samas leidsin poolvillaste peenemate lõngade hulgast sobivat värvi sinise ja beezi. Ausalt, nagu rahvaluule kogumine on need seelikutriibud. 

13.10 +7, öösel +2, vihm kuldses sügises. Ka aias värvuvad kukerpuud, hostade hääbuvad lehed on mahekollased ja astrid, krüsanteemid võtavad viimast. Ega miskit vaadet küll enam peale alpialade pole, kuid kui vahel on vaja lilli vaasi silmarõõmuks või mõni hiline sünnipäev, siis on krüsanteemipuhmast hea võtta. 

Ja sügislilled on ka kaunid. 

Amellastrid 

Seniajani oli hea kerge tunne, et pole eriti tulpe tellinud, kuid ma eksisin. Tuli saadetis. Suvise lillemelu seas oli muidugi lihtne kuskile linnukesi lisada, ning siis teema ära unustada, aga ole nüüd kena ja pane kõik need maha ka. :)

Viimase linnaskäigu ajal läksin sõprade juhatuse järgi Alma poodi Balta juures, ainus koht Tallinna linnas kus müüdi riidevärve. Ostsin pooled ära ja kodus läks muidugi kohe värvikatsetusteks. Ning ma sain lõpuks oma SELLE seelikutriibuvärvi! Just sellise nagu vaja. Häppi. Aga seelikul on palju triipe. Ja mul on plaanis kududa kolm erinevat seelikut. Saab see alles sõit olema! :)

15.10 +1, +10, poolpilvine ja mõnus aiailm. Tulbid on maha pandud, floksipojad kurgimajja talvituma tõstetud ja tegelen jätkuvalt peenarde kordategemisega. Tore on ootamatutes kohtades sinilillepoegi näha. Veel üks vihmase suve plussboonus. :) Kuid vihmase suve miinuseks on aga mustpea-nälkjad kes igal pool ringi uimerdavad. Siiski, ma ütleks, et mingit erilist aiakatastroofi sellest justnagu ka pole olnud, sest paistab, et flokse nad ei söö ja enamikku püsililli ka mitte. Isegi hostad pole sel sügisel kuidagi rohkem auklikud kui tavaliselt.

20.10 +4, +10. Poolpilvine. Öökülmad enam uudisekünnist ei ületa, sest neid on ikka olnud, kuid käes on aeg kus enamik aleviku vahtraid ja pärnasid on üleöö lehed maha lasknud. Kusjuures, linnas on kuldne sügis veel täies pidurüüs.

Hallapäevadel lähen õue alles lõunast, sest selleks ajaks sulab aed alles üles. Kummalisel kombel osutus täiesti külmakindlaks rohelise õiega siilkübar. Täiesti uskumatu raudõis. 

Ka carmischaeli käoking peab vastu ja avab ükshaaval õisi, ilmadest hoolimata.

pika õievarre visanud sidrunkollane päevaliilia vandus alla, kuid sügisesed krookused passivad pilvede vahelt piiluvat päikest ja kui see kiire heidab, siis tehakse korraks õis ka lahti.

21.10 +2, +10, päikepäike. Ilus päikseline oktoober. Metsad on raagus, veel vaid tammed hoiavad lehti peal.  Täna läks neli uut pojengi maha (Hermione, Serene Pastel, Klehm`s Pink Unknown ja Pieterje Vriend Wagenaar). Ilusad tugevad taimed, igaühel  vähemalt neli punga peal. Järgmine suvi tuleb pehmelt öeldes pojengine. Praegu on neid kokku juba 47 kuid üks on veel tulemas. Sellega peaks kõik enimtahetud nimed olemas olema ja esialgu aitab kah (loe: ruumi ei ole). Esimesed mu pojengid tulid aeda puhtjuhuslikult. Mõni nostalgiast (eelmise aia vanaaegne ülimalt tugeva lõhnaga tumeroosa), mõni emotsiooniostuna, mõni vahetusest, kuid viimastel aastatel olen teemale tõsisemalt lähenenud. Kui tagaaia pojengipeenra varased ära õitsevad, siis jääb veel kolm neljandik hiliseid sorte täispäiksesse, poolvarju ja napi päikesega poolvarju, mis aitab pojengide õitseaega kuu aja pikkuseks või kauemakski venitada. Ja oh neid erinevaid lõhnu, õievorme ja värvivarjundeid...

23.10. +3, +7, pilves, hõre seenevihm. Ega saagi üks oktoober läbini päikseline olla. Aias õitseb keegelaster (imeline, justnagu õhus hõljuv puhmik!), äitäh Evele :)

taevassinine aster, taas tervitused Evele :)

madal aster Alfa Dark Purple Laungh, reaalis palju tumedam kui pildil 

kaunis krookus 

sügislilled, 

ja viltjas päevakübar 

Südajalehine aster `Little Carlow`

25.10 Öösel +11, päeval +13, pilves. Hommikud on juba pimedad. Tee aurab laual, ajalehed plingivad arvutis, loe mind, ei, loe hoopis mind...koridori mööda voogab kohale vaikne nurr, mis jõuab laua alla kus on mu jalad. Nurr (näha kedagi pole) riivab pehme küljega sääri ja topib tatise (pole koera ninaga midagi muud vahet kui, et on väiksem) nina põlveõndlasse, kaisutab sabaga. Ma ei tee välja, lootuses, et vahel ta ei viitsi pikalt manguda ja kobib teise tooli peale magama. Kuid mitte täna. Nurr tuleb laua alt välja ja materjaliseerub Härra Tibuks, kes mu kõrval istub ja põlevate silmadega alt üles vaatab. Lase ma ärkan ometi, va tüütus! Aga ei. Kui kass tahab, siis kass saab. Ta tõuseb kahe käpa peale ja ma tunnen komplekti küüsi läbi hommikumantli riide õrnalt nahka puudutamas. Vaid puudutamas. Kuid elu on näidanud, et kui ikka veel ignoreerid, siis need järgmisel korral on need juba palju teravamad. Hästi dresseeritud kassiomanik...või kes siin keda omab...Tõusen torisedes ja võtan külmikust kassisüldi. Loomakene laseb suurest rõõmust vilega nurru ja mina saan oma tee rahulikult lõpuni juua.

28.10 +5, +8 pilves, vihmad. Metsad hakkavad tasapisi hõrenema ja lõviosa lehtpuid on juba täiesti raagus. Eesaiast on veel kaks kolmandikku korda tegemata ja kui miskit vahele ei tule, peaks nädala lõpuks ühele poole saama. Siblides on nii tore olnud umbes tosinal korral sinilillepoegi märgata. Isegi paar transilvaanlast oli. Vihmane suvi soosib seemikuid. Kuid kahjuks oli ka priimulapoegi. Selle kohta ütleks juba, et umbrohi. Sest ega huvitavad sinised sordid ei levi massiliselt, vaid ikka see tavaline väikese õiega kollane. Aga ega oktoobris polegi veel kõik kadunud, sest täna tuleb aiakülaline. :)

31.10 +7, +8, varesekarva pilvepime ilm, ei saja. Ongi kaamos käes. Päikest vilksab viimasel ajal haruharva ja õues on niiske ja kõle. Kõik peale alpikaljude on talvekorda pandud. Kaljudega on aega veel pusida, sest osad mättalised tahavad katteid peale ja seda ongi paras enne külmasid teha. Toas oli sel nädalal tore üllatus. Ma ei ole üldse toalillefänn kuid millalgi on meile jõudnud mõned vahalilled ja saanud märkamatult osaks köögi aknast. Kõik taimed on üle viie aasta vanad ning pole kunagi õitsenud. Ühel hommikul tundsin arvuti taga kohvi juues peent aroomivinet mis justnagu oli ja ei olnud ka. Uurisin, et kas meil on mõni uus pesuvahend kööki ostetud, ei olnud. Lõhn meenutas veidi kuningliiliat kuid polnud selline müürilõhkuja, jäi pigem delikaatseks. Paras mõistatus, lõhn aga kordus hommikuti ja heureka! - kuni ühel päeval taipasin ka üles vaadata ning seal need kobarad olid. Sametised ja lõhnasid tõepoolest nagu liilia.

Aedniku arenguetapid

Algaja.
Tegeleb agaralt rohevahetusega ja tema aed koosneb seetõttu ainult suurtest talulilledest ja kiirekasvulistest või invasiivse loomuga taimedest. Kohtab facebookis kuulutust tekstiga: "Otsin oma aeda igasuguseid huvitavaid püsililli, vastu pakun valget floksi, akakapsast ja oranzi õiega päevaliiliat.", itsitab ja mõtleb, veel üks minusugune.
Algaja kirgastusperiood
Saab teada kuidas ilupõõsastest pistoksataimi teha. Kaheksakümnest läheb kasvama 50. Aken maailma avaneb ootamatus suunas väga suurelt. Invasiivikute vahele tipitakse lugematu arv igasuguseid põõsapoegi, kes nagu kokkuräägitult suureks hakkavad kasvama. Algaja sattub oma avastusrännakutel esimest korda ka sellisesse aeda kus kasvavad sordihostad ja need on hoitud ning poputatud. Oi, küll need on ilusad! Algaja jagab mõned suured taimed ja põõsapojad laiali ja leiab kümmekond kohta hostade jaoks. Hostad on esimesed taimed, mis ta endale sügisesest odavmüügist ostab. Kevadeks on kõik sildid kustunud, sest vildikas "Waterproof" ei olnud seda mitte.
Kujunemine
Sibullillede avastamine. Kevadel lisandub tänu sellele kaks kuud õieaega juurde. Hollandi peened tulbid ja nartsissid ei jää püsima, aga võrkiirised, krookused ja hüatsindid küll. Vana hea darwini punane tulp, mis oli aias enne aednikku, naerab võidukalt ja teeb iga aasta paar uut õit juurde. Hollandi tulbid järgmisel aastal enam nii ilusasti ei õitse või ei õitse üldse ja nartsissisibulad on ka keegi nahka pannud. Hostade nimed on taastatud ja neid tuleb pool tosinat veel juurde. Suvelilledega aednik enam ei mässa ja invasiivseid jääb ka aias aina vähemaks. Aednik on leidnud omasugused ja tegeleb hoogsalt vahetusega, kuid nüüd hoopis teisel levelil. Sel suvel avastab ta aediirised ja istutab aeda 2 õunapuud. Paha lugu, sest viimased nn "rohevahetuse" taimed lähevad laia maailma õnne otsima ja osa põõsapoegi ka. Aednik saab oma iirised ja on väga häppi. Aed on väga täis.
Rahunemine või siis mitte
Püsililleeelistused on paika loksunud, puud ja põõsad on peaaegu kõik läinud. Invasiivseid taimi enam aias ei ole, lamanduvaid ka mitte. Aednik jahib vaikselt hostasid ja on õnnelik kui trehvab mõne huvitava püsilillega mida tal veel ei ole. Aeda tuleb vähemalt kümme siilkübarat, aga üsna varsti selgub, et sordid kipuvad siiski virelema ja meie kliima taimed nad eriti ei ole. Suur vaimustus liiliatest. Õnneks on kataloogid, õnneks on Võhma Juurikas.
Uued tuuled
Aednik sattub Tšehhi kivilaga aeda ja on pöörases vaimustuses. Ostab samast tosina minitaimi ja teeb endale ka alpikalju. See meenutab Muki hauda ja käib aednikule koledasti närvidele. Pealegi selgub aiapoodides ringi vaadates, et neid kivilataimi ei olegi meil eriti saada. Need ei ole sugugi need, mis meie kivilates üldlevinud, kõik need vägagi väledad aubrieetad, padjandfloksid ja roomavad kukeharjad. Nood teised on kääbuskasvulised puud ja põõsad, aeglaselt kasvavad kivirikusordid ja muud pisitaimed.
Aednik sirutab silmad väljamaa netimüügi lehekülgedele ja oi, mis sealt kõik leida võib! "Muki hauast" saab kolm korda suurem kaljuala kuhu asuvad elama kõik need aeglasekasvulised pisipuud ja -põõsad, nelgid, kivirikud ja muud mättalised. Alpiaiast saab püsikiindumus ja kaljusid tuleb niikaua juurde kuni selleks sobiv aiaruum täis saab.

Hapuaed ja mustikad.

Ühel kevadel armub Aednik hea sõbra lopsakalt õitsevatesse rododendronitesse ja ei saa neid enam peast välja. Kuid põhjani aluselises aiamullas on raskevõitu midagi sellist kasvatada. Valmib pikaajaline plaan - sügisel sõidab Aednik sooalevikku turbapätside järele ja järgmisel kevadel valmib suur hapuala eesaeda ja teine sama lahmakas tagaaeda. Aeda ilmuvad rodod, mustikad, alpikannid ja muud hapulembesed taimed. Isegi üks porss, mida vaadates Aednik vahel mõtleb, et oli seda nüüd vaja, aga ju siis oli.

Veel üks pöörasus, flokside ajastu.

Aednikul on alevikus mitu sõpra. Üks neist lausa jumaldab flokse, ega mõista miks Aednik neid ei armasta. Midagi pole teha, sest lihtsalt ei klemmi. "Üks `Helmi Puur` võiks inimesel ikka aias olemas olla," ütleb floksisõber hukkamõistval häälel ja toob ühel kevadel juraka juurikapusariku. See hakkab augustis õitsema ja on ootamatult ilus. Umbes samal ajal kohtub Aednik kaunitar `Miss Jill`ga ja näeb Võhma Juurikal kärtspunast `Starfire`. Järgmisel suvel toob Anna Eestisse tulles oma aiast kotitäie floksijuurikaid. Need on `Svjatogar`, `Raven Beauty`, `Mio Moi Mio` ja veel mõned. Saksamaa püsilillekataloog hakkab pakkuma toredaid floksisorte ja siis lähebki lahti. Lisaks on võimalikud vahetused teiste floksifännidega. Aednik avastab flokside rikkalikku maailma umbes viis aastat. Siis hakkab flokside vahele ükshaaval sugenema pojenge.

Pojengid 

Aiast lahkuvad viimased iirised ja sõnajalad. Floksid tulevad ja lähevad, paika jäävad lemmikvärvid ning erinevaid sorte koguneb lõpuks oma mitusada. Kuid enne flokse õitsevad aiamaastikel pojengid. Ja iga suvi tuleb neid juurde. Ning pojengid jäävad. Nad on kõik täidisõielised ja lõhnavad. Pojengid katavad oma õitseajaga ligi kuu aega, sest neid on varaseid, keskmise ja hilise õitseajaga.

Hostad ja alpimaastikud on üsna unarusse jäänud, sest Aednik rajab aeda viimase lapi uudismaad, istutab selle flokse ja pojenge täis ning jääb põnevusega uut suve ootama.