02.03 +3, pilves, vihm. Juba paar päeva enne veebruari lõppu hakkasid mühisema võimsad tuuled ja ilm keeras sulale. Nüüdseks on kolm päeva vihma sadanud ning kraadiklaas 3-4 kraadi näidanud. Piduu! :D Ja kaugemat ilmateadet pidi ettepole piiludes terendab seal naistepäev, päike, +6 jne. (reaalis on varjus +8 ja verandanurgas päikese käes +18) Ilus. Nii need kevaded tulevadki. Lihtsalt. Alles olid torud külmunud, ei oska enam oodatagi ja siis on ta kõpsti kohal. Täna on isiklikus plaanis esimene selline justnagu tiidsam päev. Asusin nende kodutööde kallale mida ühe karguga teha saab. Pikamaasörk kööki või tuppa tuleb teostada kahega, kuid kohapeal kannatab ühega ka asjatada. Kaua see inime ikka selili jaksab olla...
05.03 +5, kuum päike tegeleb lumega. Rõõm on vaadata. Kõik postitavad kemilullukesi ja kumeluppe, aga minul (öhöö!:( pole midagi näidata, sest ka esimesena paljaks sulavad kohad on veel paksu lume all. Lumega oli meil sel talvel erakordselt hästi. Kui suure lumeuputuse ajal jaanuari alguses sadas mujal nii ja naa, siis meil tuli topelt. Illutratsiooniks:
Ülakorrusel käisin juba üleeile kuid suurt miskit tegijat minust seal veel polnud. Täna aga kannatas juba pisut isegi õmmelda. Pean lihtsalt parema padja peffa alla leidma. Sest nii tore on vahelduse mõttes natuke midagi ka kasulikku teha.
Ja Härra Tibust tahtsin ma rääkida. Vanarahvas tavatses pajatada, et kass tahab haige koha peal magada. Ma olen seda üsna lorajutuks pidanud. Ja sülelembeid kasse meil ka pole. Kuni eelmise nädalani. Härra Tibu ajal pole peres ka keegi veel kunagi nii armetu liikumisega olnud. Kass seiras esimesel päeval väga tähelepanelikult, et mis toimub kui voodist väljumisel kraanat vajasin. Ja kui tagasi pessa maandusin, siis tuli ning sättis ennast sandile plaastriks. Ikka kas opitud jala peale või selg vastu õmblust. Öösel magas oma krundi peal kuid päeval vastu jalga. Teadis täpselt kus ebakoht asub. Käis nagu tööl, väike viisakusvisiit Pokumehe juurde ja tuli aga jälle. Pehme, soe ja nurruv ning oli selle missiooniga kohati lausa pealetükkiv. Uskumatu Härra Tibu.
08.03. +8 varjus, päikese käes +18. Päike on veitsa sombune kuid sulatab hästi. Sellest hoolimata on aed ikka veel lund täis. Muidugi oli rõõm näha esimest võrkiirisepuhmast, teravad ninakesed taeva poole päikest püüdmas, kuid see on üks hilisem sort, veel ei õitse. Öösel on vahel külma, täna oli -5. Panin tomatiseemned potti.
Härra Tibu lõpetas mu poputamise üks päev enne õmbluste eemaldamist. Lihtsalt enam ei tulnud. Pokumees tõstis tellimise peale tõrksa tohterdaja emandale sülle ja selle asemel, et juured alla võtta, vaadati mulle suhteliselt tõredalt otsa a la kas pole juba aeg endaga ise hakkama, mul on ikka mingi oma elu ka! ja kobiti minema. Täheldasin sellest, et kui kassi meelest on sinus elulooma küll, siis nii ongi. Kahju kohe. See pikk nädal sihikindla kaisuloomaga oli nii mõnus. Ja tõesti, enam ta ei tule. Appi...või arvab, et lootusetu juhtum...
11.03 päike, rõdul +18, soe tuul. Sulamine on võtnud maratoni mõõtmed, nii hea on kaeda. Täna nägin siis ka oma esimesi lumekuppe akna all. Päeval koperdin õue, et vihmaveetorude alla tünnid panna ja sain aru, et olin nädal aega täitsa vale puu all haukunud. Aiaäärses peenras vaatasid vastu neli kopsakat lumekuppu, kes paistsid juba tükk aega olnud päikesega tõtt vaadanud. Ohjah, nii on, kui sa oma aeda kõigest läbi ühe akna tuiutada tavatsed. Aga hoolimata suurest sulamisest, maa on veel külmunud. Pealt ehk 2 cm on sula.
14.03 +6 öösel, päeval +13, päike. Võimas kevade algus, kuigi minuvanused veel mäletavad, et märts oli vanasti veel puhta talvekuu ja suvepuhkust polnud mõtet enne võtta kui mai teises kolmandikus, sest aias oli veel liiga külm toimetada. Nüüd on mai märtsisse tulnud ja veab kui Sahara ei tule juunisse ja juulisse. Täna puhkes akna all esimeste võrkiiriste jumalikult sinine õielapp ja lumi aias on sulanud. Teised aednikud räägivad juba krookustest, liblikatest ja mesilastest, aga meil siin, Külmakandis...
16.03 +5, pilves, vihmake. Soe vihm tegi suisa imet. Kevad vuhiseb tohutute sammudega üle maa. Võrkiiris, transilvaania sinilill, talvised lumekupud, lumikellukesed ja alpikannid õitsevad, Bond tõi näidata suure rasvase hiire, kuid viis saagi rõdule, et see segamatult ise ära näsida. Hiir oli nii maitsev ja värske, et sellest ei jäänud peale soolikate ja pealuu midagi järele kuid kogus oli kassi jaoks siiski liiga suur ja ta pani kogu hakkliha elutoa vaibale. Mis veel? Musträstas laulab ennastunustavalt õunapuus ja mulle näib, et kõigi tunnuste järgi otsustades on hooaeg alanud. :)
Turist oma aias.
18.03. +5, poolpilvine. Ajasin õueriided selga, võtsin tuhaämbri näpu otsa ja läksin aknaalust peenart tolmutama. Kuna maa oli üle kahe kuu lume all, siis polnud ka vastikuid taliumbrohte kuigi palju. Opist saab paari päeva pärast kuu aega ning tundus, et juba võib (kusjuures, nädal aega varasema katsetuse lõpetasin suht ruttu, sest koibadele ei sobinud). Muidugi kargutugi ikka ligi. Oli täitsa tore. Mõne umbrohu kannatas ka üles noppida, kuid hullu ei pannud. Saputasin floksidele ja pojengidele tuhka, imetlesin ninakesi ja mõistatasin mõne koha peal, et misasja see sügisene aednik küll sellega mõtles, et siia siukse asja pani, aga ju tal polnud seda kuskile panna ka. Üldiselt on sügisene tüdruk täitsa tubli olnud ja aed pealsetest ja umbrohust päris puhas.
21.03 öösiti on viimasel ajal öökülm kuni -3,5, kuid päeval on päikesepilgarid. Täna hommikul õues päikse käes, +12, kuid kalendri poolest on taimede jaoks siiski nii vara, et lumekupud küll ruulivad, kuid krookustest näitab värve vaid 4-5 varasemat sorti. Panin täna kuus liiliasibulat maha ja toppisin kahte potti kaeralille sibulaid, kuid kõige selle peale läks kohutavalt aega. Kogu selle jandi põhiprobleem oli, et kuhu toetada kark kui sa tahad midagi muud kätte võtta (ämbri, sibulad, labida). Kark kukub sel ajal ümber ja see on nõme. Aedniku kark võiks olla alt labida kujuga. Kui hetkel vaja ei ole, lööd maasse ja seisab kenasti püsti. Mingi selline pisike sibulate mahapanemise asi oli tehtav, kuid tõsiseltvõetavat aednikku minust veel ei ole. Transilvaanlane De Buis õitseb. Nii varast peale valge pole veel trehvanud.
22.03 varjus +11, päikese käes +16. Lumikellukesed ja märtsikellukesed on omas elemendis, alpikannid ja võrkiirised ka (täna puhkes sinipastelne Katherine Hodkins), kuid muu loodus on ettevaatlik. Umbes pooled krookused veel tukuvad ja järgmine laine lustakate värvikirevate lõokannuste näol pole ka näole annud.
Kudusin täna paarkümmend sentimeetrit villast kaltsuvaipa (milline tore primitiivne ja jäme tegevus :). Kui vähe lõimelõngu! Ka õmblusmasina taga oli juba üsna kobe istuda. Lasin paar kera valgete varjundite materjali kokku ja olen päevaga rahul. Tomatid on ka idanenud. Missa hing veel tahad.
28.03 +5, päeval +13, päike. Imeline kevad. Ridamisi on olnud säravaid päikesepäevi, kuid taimed on ettevaatlikud. Sinilill "Rubra Plena" lõi õied lahti, kuid teistel pole kiiret. Ka ninakesed ei kiirusta maast väljumisega ja õige ta on. Öökülmad on veel täitsa tavalised.
30.03. +15, päikepäike. 40 päeva peale remonti ja ma ütleks, et karv juba läigib. Vahetasin kargu elegantse musta kepi vastu ja kõpsutasin koos härraga poodi. Kahju, et kargud nii ühemõtteliselt patoloogilised välja näevad, võiks ju olla mingi ägeda disainiga, mustad või lillad, aga ei. Nad on kalbest hallist plastikust.
Täna siblisin natuke aias. Igaks juhuks piirdusin poolteise tunniga ja jätsin mulla vedamise kaasale. Aga niisama nipet-näpet, paari hädalise kastmine, jugapuualuse läbi kaevamine, tsipake rohimist ja muud sättimised. Eks homme siis jälle. Jeerum kui hästi praegu umbrohud maa seest välja tulevad, küll tahaks küüned mulda lüüa...eeh, aga tasa ja targu. Kompostihunnik oli seest veel jääs. Muld hoiab hästi külma kinni.
Krookuste tippaeg, esimesed hakkavad juba otsi kokku tõmbama ja ka kõige hilisemad on väljas.
No comments:
Post a Comment