Härra Tibul on kevad keres. Saab verandal päikese käes omi vanu konte soojendada ja lillelõhnu nuustutada, unenäod on soojad, malbed ja liblikaid täis. Patjade vahele ei pääse tuul ka ligi. Igavesti mõnus. Aga nüüd tunnen looduse kutset, peaks nagu...Fak, tuppa kassikasti ei tahaks küll minna kui praegu on terve aiatäis pehmet kohevat lõhnavat mulda...odoot, ma lähen vaatan. Vana kass kobistab verandadiivanilt maha ja seab ennast kangel sammul peenrasse minema, rõve kus alles haiseb! (näsiniin) ja võdistab turja. Võimalikult kaugele sellest jälkusest! Nonii, eesaias on kohe tore ja igati sobilik platsike olemas, need sildid (Hepatica nobilis Crenatiloba Silbernebel ja Hepatica nobilis Silver Raffels) ei sega tegelikult üldse eriti ja paar nõmedat orki, mis perenaine igale poole püsti topib, on ka talvel ümber kukkunud. Häda ei anna häbeneda ja isand hakkab väikest viisakat süvendit kaevama. Oh, juba tuleb, aga eks kraabin siis rohkem peale. Situb süvenenult. Mõ-õnus. Nüüd junnile mulda peale, mingeid lolle krussis lehti lendab, aga see ei sega. Oh, küll on ikka hea peenrasse sittuda ja põnev tegelikult ka, et kus sa selle hea koha leiad ja vahel tuleb kauem ju lausa otsida ja.
Järgmisel aiaringil avastab perenaine kuriteopaiga, kaagatab kurjalt ja asub sitakattemäge lammutama. Kassi vaevast ei jää mitte midagi järele. Perenaine lohutab lilli, topib juuri mulda tagasi ja kastab sündmuskoha vihmaveega üle. Torkab igaks juhuks ka mõne tõrjeorgi püsti.
Kui Härra Tibu paar tundi hiljem salalikul kõnnakul aias ringi kõnkab ning viisakale kassile sobilikku pissimiskohta otsib, sattub ta tasaseks silutud väjakäigukohale ja kangestub Mida kuradit!!! Juhmi järjekindlusega asub ta uut mäge üles kuhjama, niisuguse püha asjaga sedasi ümber käia! Rassib nii, et pissihäda unub üldse ära. Lollakad tokid! Õnneks pole neid palju, Härra Tibu tõmbab need hammastega välja. Persse, ma ütlen! Lõpuks vaatab oma käpatööd hindavalt, no siit veel natukene kaap-kaap vaja teha, aga nüüd on küll hea. Sai kõrgemgi kui enne.
Perenaine tuleb sinilillepeenrasse kindla plaaniga sinna tõpratõrjeorkidest kassivaba tsoon luua, kuid seda uut mäge ei osanud ta oodata. Neid vandesõnu kuuldes punastaks ka vana meremees, kuid Härra Tibu magab juba verandal õndsa und. Ja algab igakevadine vägikaikavedu. Õnneks tõpratõrjeorke jagub ja perenaine teab päris hästi millised kohad löögi alla võivad sattuda.
No comments:
Post a Comment