Ikka talve poole

Pühapäeva lõunast hakkas jälle lund sadama ja täna oli korralik miinus 5 pluss kõle tuul, mis andis hommikul kokku tuulekülma miinus 10.
Kuigi vaba valget aega on häbemata vähe, jõudsin suure sula ajal siiski korra ka peenrad üle vaadata.
Peale seda kui hostad üks talv üsna mitmekesi arvasid, et peaks nina mullast välja pistma, käin neid igaks juhuks uurimas kui lumi jälle ära sulab. Aga seekord oli kõik ok.
Liisuke tegi eile esimest korda tutvust hobustega. Esimene ratsutamistund. Oh, nii turvaline, puust ette ja punaseks. Küll oli hea vaadata.:)
Hobused on sama mõnnad kui kassid. Olime sääl peaaegu poolteist tundi. Kõik see enne sõitu harjamine ja sadulasse panek ning hobusuhtlus - käisekangas võetakse delikaatselt hammaste vahele ja sakutatakse (teda sa patsutad, aga mind!), vanade aegade tuttavad tallihääled. Söödad ühele leiba, selja tagant kostab vaikne "ugh-ugh-ugh" (tule anna mulle ka!), mõni emotsionaalsem ei suuda hirnatust kinni hoida, ehk sa muidu ei tea, et keegi seal nurgalatris ka leiba tahab.
Liisu esimene hobu oli eesti tõugu malbe mära. Paksu hallikasmusta karvaga ja nimi oli Rossu.
Tasakaal oli tüdrukul hea, hoidis ratsmeid, mitte sadula servast. Ja kergendamine tuli tunni lõpuks ka juba päris hästi välja.
Aianduse koha pealt on praegu täielik natüürmort. Ainuke asi, et tõin kotikese kasvuturvast tuppa soojenema, et kaks viimast "lume alla" külvi ära teha.
Pisike plaan on ka mõnel ilusamal (loe "soojemal") nädalavahetusel oksi lõigata kuid selleks peab ikka eriline hoog peale tulema.

Põhjalased käisid lõunas

Millalgi novembri algul see mõttepall veerema pandi ja sellest kasvas lühikese ajaga täitsa pöörane plaan - peab ikka kah korra lõunas ära käima ja Muhedikupapal kätt suruma! Ega`s neid juubeleid iga aasta ikka ette ei tule ja tore oleks teisi aalujaid talvel ka näha.
Mõeldud - tehtud!

Tii planeeris bussiajad ning ootamatult selgus, et on olemas täitsa bussi otseliin Tallinnast Pangodi. No missa hing veel tahad!:)
Olime moraalselt valmis ka tuisuks, raheks, lumeks ja muudeks talvisteks nähtusteks paarikilomeetrisel teekonnal bussipeatusest peomajani kuid ilmad on meil igasugused ning kogu jää ja lumi olid sümpaatsel kombel novembri lõpuks ära sulanud. Laupäevaks lubati pehmet (pluss 1-5) ilma väikse vihmaga. Mis see viluga visata on, arvasid Tii ja Tiia.
Viimasel hetkel selgus, et head aalujad oskasid ka kõige peale mõelda ja kui bussist maha tulime oli Anne pisikese punase tõllaga vastas. Mis viga sedasi reisida.:)
See oli otsast lõpuni üks hea ja tore päev, nii palju ilusaid emotsioone...
Aalujaid oli tõesti tohutu hea näha ja talvine aiaekskursioon Muhedikupapa juhatusel jättis sügava mulje. Okaspuude võrad joonistusid peene tabamatu irreaalsusega vaatesse, lehtpuude- ja põõsaste võrad, nende värvid...hoopis teine dimensioon kui suvel kus lõviosa tähelepanust haaravad lehemass ja õied. Ainult talvel näebki seda aia nn peidus poolt.
Siis läks pidu käima. Nii palju gurmeeelamusi ning kirsiks tordil veel lõpuks see toorjuustukook tšillikastmega. Imelised maitsed (sügav kummardus kokale)!:)
Ning Anni on valmis kunstnik. Nii vaimukas ja tore album nii lühikese ajaga vormistada.
Tänan südamest reisikaaslasi, lahket pererahvast ja kõiki aalujaid ilusa päeva eest.:)

Läbilõige novembrist.

Alguses olid mõned öökülmad ja värve jäi järsku väheks, aga mõned siiski jäid. Aia raudvara - mägisibulad, aasta läbi ilusad.

 Hall nelk.

Piiphein.

Ja siis tuli lumi maha. Kohe korralikult.

Esialgu oli lumeelamus positiivne, sest ilmnes palju kauneid vaateid.

Küll oli see kõrreline lumes ilus

Ja eks ta ole uus asi, mõni lausa kaifis. Uus spordiala - lumejooks.

Aga lund muudkui tuli ja asi läks tüütuks. Mõistlikumad pisimutukad hakkasid soojemaid kohti otsima.

Esimene tali kaua ei kestnud. Üks õnnis nädalake veesolinat ja vihmasid ning läinud see lumi oligi. Eile anti mõnusat sooja ilma, kraadiklaas näitas pluss 7.
Lume alt välja sulanud kraami oli huvitav vaadata.
Iileksipojuke peale esimest lund.

Ja teine on ka hetkel täitsa ok. Olgu päristali neile armuline.

Prostranthera cuneata peale esimest lund. Kas sama reibas ka kevadel?

Bond on põhjamaa mees. Kui lumi ära sulas, on ta enamiku ajast õues. Nii kaifkaif.:)

Kevade lõhna...

...on tunda. Eriti tugev oli illusioon täna hommikul. Mõnusmõnusmõnus sulalume lõhn, plusskraadid, solin (lume massilise sulamisega kaasneb alati solin ja see on üks tore hääl:) ning silm tuvastas hämaras ka juba kenasti lössivajunud lumekuhjatisi.
Nii, et eelmine nädal muudkui sadas, sadas ja sadas ning see nädal muudkui sulab, sulab ja sulab. Võiks muidugi kiiremini sulada, sest kui see sulamine nüüd mingil põhjusel peaks ära jäätuma ja see tihti korduma hakkab, on mõningate tundlikumate mägisibulatega jälle pekkis. Imelik, et just need kõige õrnemad on ka need kõige ilusamad.
Meite sabaga soojenduskott-äratuskell on peale kellakeeramist lõpuks uued ajamõõtmed selgeks saanud ja ei ärata mind enam kell 4 või pool 4 vaid kenasti ikka koos äratuskellaga või paar minutit varem. Kaks nädalat võttis aega. (Mul endal vist nädala.) Sellel kassil on hea ajataju. Kui ilmad veel ilusad olid ja ka õues põõnata sobis, siis ronis Härra Tibu ca 10-15 minutit enne perenaise töölt koju saabumise aega teisele korrusele, ajas Mamma alla, käskis ennast tähtsal ilmel õue lasta ning sättis värava taha mesipuu peale ootama.
Kui Futu õigel ajal koju tuli, siis tegi Härra Tibu silmad üllatunult lahti, et oi, sina siin ja magas edasi. Ja nii iga päev. Põhiline oli veenduda, et kõik klapib.
Kassid armastavad rituaali ja korda. Ning mingil väiksel viisil ka selle kontrollimist või kinnistamist.:)
Kui tuli poest läbi minna või tunnikese kauemaks tööle jäädi, siis oli Tibu küll mesipuu peal vastas, kuid tänitas häälekalt. Näu, näuu, krnäu! Sa jäid hiljaks! Kus niimoodi kooserdatakse! Korda ei ole ja kassist ka keegi ei hooli!
Aga selle hilinemisega on täiesti inimlik wärk.:)
Kui jääd tund aega hiljaks, saad möliseda, aga kui tuled alles hilja õhtul (ja veel mõlemad pererahvad), siis on karvikutel tuline hea meel, et üldse tuldi. Keegi ei kobise, et nää, ootasime siin teid nii, et vurr viltu.

Päike ja lumi

Laupäeval varahommikul - 12.
Külmale ööle järgnes imekaunis talveilm ohtra päikesega. Lume demonstreerimine kõige paremast küljest - et siis esteetilise poole pealt. Oli ikka ilus küll, sätendas täiega, olles katnud õhulise lumivalgega kõik lipid, kõrred, oksad. Muinasjutuline!:)
Päeval külm taandus. Oli mahe mõnus talveilm. Ja ikka see päikepäikepäike.:)
Pühapäeval üsna sama.
Varandus on kõik paksu lume all ja ilmaennustustuste järgi kaldub asi vägisi sinnapoole, et ega enne kevadet sellega eriti asja ei ole. Sai siis pilk tubaste sfääride poole pööratud. Sulatasin viimase vaha, koristasime niisama ja konkusid ning parandasime asju.
Saun, laisklemine, külaskäimine, raamatulugemine - esimesed harjutused talvel hakkamasaamiseks. Kohe väga järsku ei saa kõigi talvetegevustega ju ka pihta hakata.:)

Karu voodi

Pühapäeval tuli lapselaps külla. Kui multikad vaadatud hakkas Liisu oma kaisukarule diivani kõrvale maja ehitama. Maja sai pigem selline õhuloss, ettekujutatavate seintega, aga voodi oli hästi uhke ja kõrge, koosnes kolmest suurest sulekotist (diivanipadjast), millele laotatud kena kirju tekk ja kaks pitsidega ääristatud nukupatja. Toas oli muid asju muidugi veel kuid kõige silmatorkavam mööbliese oli just see suur ja ülimalt luksuslik voodi.
Lapselaps serveeris parajasti karule õhtusööki ning ei osanud miskit halba aimata kui kusagilt ilmus Härra Tibu ja sarimagaja vilunud pilgu otse karu mugavale voodile naelutas. Mõeldud-tehtud. Ja-aa hopsti! Tibu materjaliseerus karuvoodis, võttis selle armulikul ilmel omaks ja hakkas oma püha enneunerituaali sooritama (mida alustatakse tavaliselt tagumiku lakkumisega). Ümber pööranud Liisu jäi teda üllatunult vaatama. "Aga, TIBUU!!!"
Tibu laskis koiva alla, kohendas ennast istuma (näol suhteliselt lihtne ilme). Mäh?
"Tibu, kõtt,  mine ära, see pole sinu voodi!"
Tibu laskus kõhuli (kui kangutamiseks läheb, on hõõrdetegur suurem) ja vaatas, et mis edasi saab.
Liisu katsus kassi padjalt jõuga maha lükata kuid see ei läinud korda, sest Tibu oli otsustanud nii väikese inimese sõna mitte kuulata ja ajas sõrad vastu. Magamiskoht oli ju äärmiselt suurepärane ja põnevalt vormistatud. Pealegi veel isegi natuke nagu keelatud, mis tõstis rajatise väärtust veelgi.
Tibu vaatas kindlal ilmel lapsele otse silma ja ei liikunud sentimeetritki.
Siis sai Liisu mõõt täis ja ta marssis kööki. "Kuule, su kass võttis mu karu voodi ära ja enam ära ei lähe!"
 Selline olukord nõudis tõepoolest kõrvaliste jõudude sekkumist.
Kassiomanik pani käed loomakese alla, kangutas ülekohtust nõretavat silmavaadet ignoreerides kõik küünekonksud lahti, eraldas kassi padjast ja viis nördinud nurrukoti teise põneva magamiskoha juurde kuhu siis magamishuviline ka paika juurutati. Ilmselt oli kass juba nii unine, et ei viitsinud väga protsessida. Natuke kõrva tagant sügamist ning lepitatud Tibu koristas näolt solvunud ilme. Kohmerdas veel natuke, vahtis ikka vahepeal kahjatsevalt karu voodi poole, kuid vajus lõpuks ära magama. Oi, küll karu oli õnnelik kui oma voodi tagasi sai.:)

Mööda lumesid

Kuna ma eelmisel uruhooajal laisklemisega pisut liiale läksin, siis oli see kevadel ka kenasti tunda. Ei jaksanud õieti midagi ja tükk aega võttis, et jälle ordnungi saada. Sedakorda mõtlesin, et toda viga korrata ei tahaks ja otsustasin päevakavva võtta tagasihoidliku talijalutamise (kuivõrd võib jalutamiseks nimetada rütmiliselt vastu kirdetuult marssimist, aga kust seda paremat ilma ikka võtta. On nigu on. Eestimaa sügis (kuigi na lumene teine). Õhus keerles peent lumepihu ning lumi laiutas ka äraütlemata ilusasti kõigel mis tee ääres näha oli (mets, kõrred, sild, võsa, luht). See oli uhiuus ja puhasvalge, kuid teerajal kaetud toreda jäljemustriga. Naine, mees ja koer. Nad olid üsna hiljukese aja eest  sama teed mööda läinud. Lumi polnud veel jälgi täis sadanud. Naine sibas nagu jaksas hästi lühikeste sammudega, pöiad väljapoole ja mees nagu mees ikka, poole suurem jalg, poole pikem samm. Koer kudus oma kõnniga pererahva jälgede ümber pitsi, jõudis olla siin, seal, korra võsas ja siis ees ja taga, siuhti kraavi jne. Selline väike ja väle koer. Kui tee otsa lõppes, siis lõppesid ka jäljed otsa ja see mõjus  mõnevõrra irreaalselt. Aga lool oli lihtne seletus. Lumekohev jalgtee ristus kiilaks sõidetud kruusateega kus jälgi enam näha ei olnud.
Tagasiteel hakkas hämarus metsast teele hiilima ja koju jõudsin juba pimedas. Jäi vaid üle nentida, et kellakeeramine on ära näpistanud tunnikese väärtuslikku valget aega, mis varemalt lahedasti tööpäeva ja selle päris nn õhtalejäämise vahele mahtus.
Lumepaksus 10 cm, külma 4,3.

Teisel novembril teine lumi.

Seekord juba vastikum. Õhtul läks korralikult miinusesse, kohmetas viisipäraselt maapinna ja siis lumi peale. Tore. Eriti külm ei ole, -3,8, kuid hästi jäine. Kohe selgub ka mis võimalused on täna auto käivitamiseks. Aku on vana ja miinuskraadidega tõrgub korralikult.
Hommikul oli meil lumemuinasjutt kuni rõduaknani, eks öösel ilmselt tuiskas ka. Lumes oli kassi istumise jälg, niuks...Bond-lollike küsis õhtul välja ja veetis öö õues. Kasuka poolest pole muret, see on tal uhke, aga eks tegi tuisk tuska tallegi. Käis öösel akna taga istumas, aga tema ju vastu akent hüpata ei oska.
Härra Tibu kiikas hommikul rõduukse vahelt välja, vaatas mulle otsa ja kobis tagasi. "Ma proovin hiljem uuesti, ehk see unenägu on siis läbi."