Kevade lõhna...

...on tunda. Eriti tugev oli illusioon täna hommikul. Mõnusmõnusmõnus sulalume lõhn, plusskraadid, solin (lume massilise sulamisega kaasneb alati solin ja see on üks tore hääl:) ning silm tuvastas hämaras ka juba kenasti lössivajunud lumekuhjatisi.
Nii, et eelmine nädal muudkui sadas, sadas ja sadas ning see nädal muudkui sulab, sulab ja sulab. Võiks muidugi kiiremini sulada, sest kui see sulamine nüüd mingil põhjusel peaks ära jäätuma ja see tihti korduma hakkab, on mõningate tundlikumate mägisibulatega jälle pekkis. Imelik, et just need kõige õrnemad on ka need kõige ilusamad.
Meite sabaga soojenduskott-äratuskell on peale kellakeeramist lõpuks uued ajamõõtmed selgeks saanud ja ei ärata mind enam kell 4 või pool 4 vaid kenasti ikka koos äratuskellaga või paar minutit varem. Kaks nädalat võttis aega. (Mul endal vist nädala.) Sellel kassil on hea ajataju. Kui ilmad veel ilusad olid ja ka õues põõnata sobis, siis ronis Härra Tibu ca 10-15 minutit enne perenaise töölt koju saabumise aega teisele korrusele, ajas Mamma alla, käskis ennast tähtsal ilmel õue lasta ning sättis värava taha mesipuu peale ootama.
Kui Futu õigel ajal koju tuli, siis tegi Härra Tibu silmad üllatunult lahti, et oi, sina siin ja magas edasi. Ja nii iga päev. Põhiline oli veenduda, et kõik klapib.
Kassid armastavad rituaali ja korda. Ning mingil väiksel viisil ka selle kontrollimist või kinnistamist.:)
Kui tuli poest läbi minna või tunnikese kauemaks tööle jäädi, siis oli Tibu küll mesipuu peal vastas, kuid tänitas häälekalt. Näu, näuu, krnäu! Sa jäid hiljaks! Kus niimoodi kooserdatakse! Korda ei ole ja kassist ka keegi ei hooli!
Aga selle hilinemisega on täiesti inimlik wärk.:)
Kui jääd tund aega hiljaks, saad möliseda, aga kui tuled alles hilja õhtul (ja veel mõlemad pererahvad), siis on karvikutel tuline hea meel, et üldse tuldi. Keegi ei kobise, et nää, ootasime siin teid nii, et vurr viltu.