Kaifkaifkaif...:)

Esimene õielaine on läbi ja krookused viimseni juba sibulataastusrežiimile asunud. Nüüd teevad silmi lahti priimulad. Eelmisel aastal külvasin eesaia istutusalale poest ostetud kõrge priimula seemet, kuid sellest ei tulnud midagi.
Küll aga on mingi muu priimula ennast lausa võluväel üle tagaaia laiali levitanud ja kümnete kaupa tärkab siin ja seal seemikuid. Jumalukene, mis saab minul selle vastu olla...:)
Priimulad on kõik viimase vinna peal, antagu lisaks kevadele ometigi veel veidi sooja vihma.
Kerapriimulate kõige julgematele õisikutele on külm siiski liiga teinud, teistel pole viga.
Rohimise käigus tehtud inventuuri ajal selgus, et talve jooksul on lahkunud nartsiss `Thalia`. Kaeralilled olid mõlemad kenasti alles. Ja lausa ideaalselt näisid olevat talvitunud krüsanteemid.
Hoolimata öökülmadest on liiliad massiliselt maa seest välja trügimas. Julgemad neist on juba 10 cm pikkused. Esimestena väljusid martagonid. Pole ka ime, nemad on ju liiliatest kõige esimesed õitsejad.
Nädalavahetusel istutasin toas olnud martagonitited pottidesse. Tupsukesed, te olete olnud tublid - siiski talvel idaneda(!), aga nüüd on aeg iseseisvamaks muutuda.:)
Eile avanesid esimene tulp, esimene suuremat sorti nartsiss ja topeltõielised kevadmagunad. Epimeediumid rullivad ennast vaikselt lahti. Tore on vaadata kuidas nad seda teevad, sest igaühel on erinev "käekiri".
Eile tegin rohimisega aiale ringi peale, kui vihmad tulevad, on haljasmassi vähem noppida. Heleni soovitatud kahvliga rohimise nipp õigustas ennast 100%.:). Väga nutikas ning täpne vahend kivipragudesse või teiste lillede vahele pugenud võilillede ja naatide väljaurgitsemiseks. Lõikasin veidi ka helmikpööriste vanu lehti vähemaks. Üldiselt oli selline kõva kodutööpäev.
Õhtul plaanisime naabritega grilli teha ning täiesti ootamatult selgus, et grilliaparaat on puhta ribadeks roostetanud.
Uusi alternatiive katsetades selgus, et vana pada koos paksu malmplaadiga on oivalised grillivärgi asendajad. Hea tahtmise korral oleks seal isegi pannkooke saanud küpsetada.:)

Tüüpiline...

Mitte, et see nüüd mingi iroonia oleks või, aga nii pagana tüüpiline on, et kui aprillis või mais laseb ilmataat armuliselt ehk mõned päevad ka SOOJA päikese käes kikerdada, siis ei lähe nädalatki kui tuleb öösel miinus 6,5 nagu eile hommikul sündis.
Härmas liilianupsud ja kõlisevad kõiksamusedki...ning päeval jälle lauspäike nagu poleks midagi juhtunud.
Aga sellest ei tahtnud ma rääkida.
Hoopis uustulnukatest.:)
Kohale jõudis Aiasõbra kauni kuldkinga taim, peoga põnevaid anemoone `Mr. Fokker` ja veel üht-koma teist. Nagu jõuluvana oleks käinud.:)
Istutasin kauni kuldkinga eelmise sügisel tulnud kuldkinga kõrvale. Oli ilus pisike tugeva juurega taim. Mul kiiret pole, las edeneb ja kohaneb. Põhiline, et pidama jääb. Nüüd olengi viimastel öödel ämbriga katma pidanud, sest öökülmad ei hüüa tulles.
Asja käigus sai uuritud, et kas eelmine kuldking ikka elas talve üle. Elas küll, pung oli mullapinna all täitsa olemas.
Samas leidsin ka hea kodu oma aedhortensiale, kellega meil juba kolm suve kuidagi ei klemmi. Olen isegi mõelnud, et äkki on sellel kohal veesoon. Sest nägin nüüd milline "elukas" oli kasvanud me kidurast mustast leedrist Randveremaal. Meil ta ainult roomas ja külmus iga talv kännuni. Kui koht tühjaks jäi, siis istutasin sinna aedhortensia, too aga ei pidanud ennast sugugi paremini ülal. Samas ei laiene kidurus näiteks püsikutele, sest kullerkupud ja epimeediumid selles areaalis on alati head välja näinud.
Täna hommikul öökülma miinus 6,8.

On see unes või ilmsi...:)

Juba nädal aega on suur soe suvi. See tõeline. Päikese käes pole temperatuuri mõõtnud, kuid varjus oli eile päeval 17. Reaalis tähendab see seda, et eile avanesid esimesed kevadmagunad ja et päikese käes on ka toariietega palav. Aprillilõpu etikett näeb tegelikult ette suhteliselt jahedaid ilmu koos väikeste vahvate lumesadudega ja säärane pillav sooja jagamine on meie laiuskraadil haruldane. Ja kui siin oli varem juttu, et polegi see kevad suurt kalendrist ees või midagi, siis see soojalaine keeras need jutud pea peale.
Puhkuseni on poolteist nädalat. Tööd on praegu metsikult. Polegi vaja mingit jalgratast tööle vedada, et sellega koju sõita ja kaloreid põletada. Tööpäeva jooksul saab sellise mahvi füüsilist kätte, et kodus jaksab vaid korra aia üle vaadata ja siis ära kukkuda. Kõik mis neist tegevustest kuidagi erineb, on puhas eneseületus.
Aga ööd on meil siin jahedad. Miinus 2....kuni pluss 3, nagu näiteks täna hommikul.

Kui sõnavõtud harvaks jäävad...

...siis tähendab see seda, et mujal on nii sigapalju tegemist, et kirjutada pole aega.
Reedel kaifisin vaba päeva. Kuna Randveremaalt oli vaja ära tuua mõned eluvajalikud lillesibulad, siis nagu valikuid eriti polnud. Suure Reede hommik oli selliseks sõiduks täiesti mõistlik aeg, sest korralikud kodanikud nautisid veel kodus hommikukohvi ja autosid oli teedel hõredalt.
Kuna meie aiad on erinevate liigieelistustega, siis arvasin, et pääsen suhteliselt kergelt tulema ja hamsterdamiseks ei lähe, aga nii lihtsameelne maksa kunagi olla.:)
Need olid tundmatud kivirikud, mille otsa ma komistasin. Tundmatu - see on huvitav! Ja eriti lootusetu seis tekkib siis kui on tegu mätastega...sest mättad on võrratud!:)
Noh ja sooiirisest, miniastilbest ja veel ühest epimeediumist ei suutnud ka ära öelda. (tahtejõud lihtsalt kaob kuskile...:)
Kodus panin kõik pottidesse, istutasin ka uued väärtuslikud sibulad ( lilium tsingtauense ja teised) maha ning alustasin alpiala umbrohujuurikatest puhtaks rookimisega. See on väga aeglane töö ja ilmselt ei saa ma enne maikuud sinna veel midagi istutada.
Rassimise ajal tulid kutsikad jälle kaasa elama, aga seekord oli fotokas kivi peal valmis.:)
Laupäeva hommikupoolik kulus majapidamise peale ja pärastlõunast rehepapitama nagu ikka. Pühapäeval oli mesilamaa sõit. Mummid olid kõik alles ja ülihästi talvitunud. Ülejäänu oleneb nüüd juba mesinikust...
Aga nüüd natuke pildimaterjali ka:
Näsiniinevõsa taga on kaks põnevil kutsikat.

Sügisel Sibullilledest liiliaid ostes leidsin liiliate kõrval kotis veel ühte ja teist ning olen Magdele väga tänulik. Krookused näitasid õisi ja on väga kaunid, tulbid ootavad soojemat.
Crocus flavus ssp. flavus

Narmaline linnupiim on sel aastal kuidagi eriti tugeva õiega. Kas soe tali meeldis?

Helle õrnad ülased sattusid sügisel sinilillede kõrvale ja hämmastav kui ühte värvi nad on. Aga siin ta on - Väga siniste lillede kaitseala:

Maadjas litterhein on mätas ja seega võrratu:) :

Väga ilus valge krookus `White Triumph`

Ja nüüd oleks vaja nimeabi. Ja tänud taimetarkadele.:) Number 1. on talbjas kivirik (saxifraga cuneifolia)

Ja veel mõned nimeabi küsimised:
Number 2.

Number 3. Sax. paniculata?

Number 4. sedum obtusifolium var. listoniae

Number 5 on iiri kivirik (Saxifraga andrewsii).

Number 6. Palju kordi suurem kui linnakivirik, kellega ta väliselt sarnane on.

Number 7. Sax. crustata.

Multikas

Hommikul enne sõitu minekut toimetasin veidi aias ja paari meetri kaugusel vaheaia taga saatsid iga mu asukohamuutust kaks väikest lõbusat mängulooma. "Läh-läh-läheb võtab äh-äh-ämbri...lähme ka, lähme ka! Oi, nüüd ta on teisel pool, lähme ka, lähme ka!" Rüsin, paljude väikeste jalgade padin, ähkimine, väikesed vaimustunud klähvatused - kuidas võib ometi olla nii topeltnunnu!:)
Ei ole vist vaja mainida, et hommik oli oivaline - päike, mahe tuuleke ja sooja üle kümne kraadi. Liblikad lendasid, lilled õitsesid ning ülejäänud taimeninakesed küünitasid valguse ja soojuse poole.

Vahepeal olid kutsikad mu olemasolu unustanud ja uurisid midagi liiva sees (tõenäoliselt sitikas või midagi). Selle aja sees ilmus lavale Härra Tibu, hiilis vaheaia juurde kutsikatest meetri kaugusele ja võttis koha sisse. Missa veel tahad, tiaater omastkäest.:) Pätu kükitas samal ajal meie rõdul. Tibu vaatas tagasi, nii pull, tule ka. Pätu läks. Istusid ja jõllasid kaks mustvalget meest pikad kaelad õieli ja kõrvad viimsetki heli püüdmas. Kutsikad ei pannud midagi tähele ja jagelesid sitikaga edasi. Siis tegi mu fotokas PIIIIKS!!! (Patarei on tühi!) Kõik võpatasid ja vaatasid tagasi minu poole. Koerad nägid kasse ja pidid vaimustusest äärepealt minestama, kassid tegid näo nagu poleks maailmas üldse midagi nõmedamat olemas ja multikas oli mokas. Läksin ja panin patareid laadima. Järgmise multika ma saan peale.:)

Kohanemine.

Hommikune äratus on nüüd teistmoodi. Ei mingeid põsepaisid ega kitse hüppamist. Selle asemel kuulen häbemata varasel kellaajal kuidas kuskilt kostab "Krõõp-krõõp!" Härra Tibu kraabib uut diivanit, sest teab, et pole kiiremat vahendit magajate äratamiseks. Tõsi ta on. Aga seda, et nii konservi ei saa, saab ainult kiiresti õue, seda tuleb tal veel õppida. :)

Mõtlev näsiniin ja teised...

Huvitav on jälgida seda kummalisele talvele järgnevat tavalist kevadet...mis polegi enam kuidagi soojem, varasem, ega kummalisem. Praeguseks ajaks oleks kalender justnagu looduspildiga enam-vähem kokku loksunud ja silmatorkavaid tavalisest varasema kevade tundemärke pole nagu kuskil eriti täheldada (võibolla on kullipojad pesas vanemad kui tavaliselt pooleks aprilliks, vbl. on mesilased rahulolevamad ja hauet rohkem kui hilistel kevadetel), kuid väliselt ei oska nagu miskit...). Näsiniin tegi õienupud valmis juba veebruaris, avas vahepeal isegi ühe luureõie, kuid kuna õiepungad liigse ennatlikkuse tõttu kibedat külma pidid kannatama, siis ei tulnud ta enam koos sinililledega õitsema vaid põrnitses krae vahelt umbusklikult jahedaid tuuli ning lükkas muudkui õitsemist edasi. Nüüd siis viimaks läks too tihnik õide. On see vast ilu!:) Ja lõhnab. Täiega.:) Aga näsiniined õitsevadki tavalistel kevadel koos pajudega. (Viljandimaal käies täheldasin, et pajud on praegu massiliselt õies.)

Päiksepeenra krookused on ära õitsenud, võrkiirised lõpetavad ka. Mõlemad liigid on asendamatud kevadvärvide tekitajad ja täidavad kenasti esimesed 2-3 nädalat õitega. Mis tuleb peale krookusi ja võrkiiriseid? 

Puhkenud on alpi litterhein, scillad, maadjas litterhein ja harilik kevadik, õitseb amuuri adoonis, kohe avaneb kevadadoonis, kannatamatult nihelevad juba kõikvõimalikud kobarhüatsindid ja koerahambad.

Kaderohule ja drüüasele on kevadpäike laastavalt mõjunud. Drüüas taastub, kuid kaderohu kohta ei oska öelda. Ja mitmete asjadega aias kipubki nii olema, et kui talvest puutumatult välja tullakse, siis kevad tapab - ikka päeval sulapäike ja öösel pakane, sula ja pakane, kaua sa jaksad...
Kassidel on alanud õuehooaeg. Toas käiakse ainult söömas ja  magamas, kuid kinnisvarakrunti voodi jalutsis peab Härra Tibu endiselt enda omaks ning käib vahel omanikuilmel kontrollimas, et kas see ikka vaba on. Kuna meil on nüüd uus diivan, siis oli ükspäev suisa tegu, et äsja õuest tulnud porist Härra Tibu mõistusele tuua. See ropp loom tahtis ju kohe voodisse pugeda. Ennast ootamatult põrandale pühituna leidnud kassiisand võngutas tahtejõuliselt saba, surus lõua rinnale ja ronis saloonist väljavisatud Clint Eastwoodi ilmel voodisse tagasi. Vahel on mõni meie kõrval kogult ehk vägagi väike, aga kui sa näed kuidas teisel õigust veel ülegi jääb...:).
Mida õues tehakse? Pätu ootab vahel mesipuu all ja vaatab pikkade silmadega kas sõber ikka tuleb juba. Kui tuleb, siis pannakse ninad korraks kokku (tervitus) ja hängitakse kas meie aias või minnakse Pätu poole. Meie aias joostakse lusti, kössitatakse teadvate ilmetega mõne kõrge koha peal või näitab Härra Tibu Pätule kuidas mööda peenraääri võib käia ja hanereas loivavad mehed siis mööda radu aiaauguni ja imbuvad alevikku.
Eelmise nädala öökülmad ja päiksepilgarid on asendunud niiskema ja ühtlasema ilmaga. Öösel ei külmeta ja päeval ei päevita. Vahel sajab. Ninakestele mõjub see poole turgutavamalt kui päeval päike-öösel öökülm režiim. Sellegipoolest ei söanda ma veel inglasi välja viia.
Esialgu mõned fotod illustratsiooniks, kuid õiepildid olid vihmase ilmaga nii kössis, et ootan parem päikse ära ja pildistan uuesti.

Pätu ootab õues.

Sildid on suureks abiks, mis siis, et ka neid kirjutades alati just täpset nime ei tea.:)

Ja kui silti polesiis ei teagi kellega on tegu. Kaunis kurerehaline eelmise suve taimevahetusest.

, Amuuri adoonis. Tokid on tõpratõrjeks, sest maa-alused jõud meil niivõrd isegi ei ähvarda kui maapealsed.

Harilik kevadik.

Kobarhüatsindid.

Uduvihm, mis kasvatab ninakesi.

Wuhisesin peale tööd kohe aeda, et oma silmaga järgi vaadata kas kuuldused massiliselt mullast väljuvatest taimedest vastavad ikka tõele.:) No oli tõsi küll. Öösel pihta hakanud uduvihm oli sõna otseses mõttes imet teinud. Kohtusin oma ainsamate fritillaariatega, kõik kolm olid kenasti hakkamas. Kevadmagun ärgitas juba, lihtõielisest veel märki polnud. `Mulgi Valge` ninaotsa nägin, kevadine emajuur on elus, litterheinad ja mägi- teeleht hakkavad kohe õitsema, valge äärega tulbilehe leidsin, idahüatsindid on ka täitsa tulemas, lihtsalt hiljem. Epimeediumidel on elu sees ja kullerkupud tärkavad...ainult, et sildimajandusega on nutune. Pooltel taimedel pole üldse silte või on need peenra teise otsa kablutanud. Mullast ilmub muudkui loendamatuid tundmatu välimusega pealseid, millest mul õrna aimugi pole.:)
Eks aja edenedes ja nimekirjas järge ajades saab nimesildid uuesti paika, kuid probleem vihjab sellele, et
pean hakkama toeks ka teist süsteemi kasutama. Kõige kindlam sildimajanduse duubeldaja oli siiski vana hea a la "paraadpeenar, kivikressi ja kaderohu vahel", mis nimekirjas üsna tobe välja näeb ja mille ma aia edenemise käigus unarusse olen jätnud. Näib, et asjata.:)

Mõnikord

Mõnikord möödub nädal nagu kahurikuul ja pühapäevast pühapäevani kestaks justnagu kaks sekundit. Aga kui vaikselt tagasi kerida, siis hakkab üht-teist ikka kangastuma ka.:)
Esmaspäeval tuli ports taimi ja ma istutasin pimedani. Teisipäeval oli teater. Kolmapäeval oli lihtsalt hea päev taimejuttudega ja natuke lillevahetust ka. Neljapäeval oli keeletund, sõit maale ja lõunapausi ajal ostsin Ülemistest valge raamiga täispikkuses peegli (sest see oli elutähtis:) ning reedel konverents. Laupäeval rajasin kaks ruutmeetrit vaadet kruusa, kahe murulaugu ja kolme smaragdiga (vabandust, `Smaragdiga`). Ilujanuüritus sai seoses kruusa lõppemisega otsa, kuid esmamulje on jämedat jorisevat rahulolu tekitav.:) Kahe maja vaheline endine ehitusmaterjali panipaik ja mulla poolest aher maalapp on seni kasutuseta olnud. See on nüüd ainus koht aias, kus suurematel pindadel saab tulevikus peenrakilet ja multši kasutatud. Kuskil sellel maalapil saab olema ka väike (või veidi suurem) kivikõrgendik alpitaimedega ja loomulikult kasutan juhust paari sordi tüümiani sellele platsile "lahti laskmiseks", sest peenardes pole selleks kunagi piisavalt ruumi olnud. Ninaloendusel avastasin, et valge scilla lööb kohe õied lahti, et laugud tunnistavad talve lõppenuks ja et mul on liiliapeenras ka suur püvilill täitsa olemas. Eks näis, kas ta sel aastal suvatseb õitseda...
Puispojeng on talvel külma saanud. Enamik ladvapungi on mustad, kuigi selle talve külmarekord oli kõigest miinus 24. Kaks ööd on nüüd plussis olnud, kuid päeval puhub kõle tuul ja seoses vihmapilvedega pole ka sooja päikest. Vahetasime eile talverehvid suverehvide vastu ümber.

Tšatniretsept (kordus)

500 gr punast sibulat (ka tavaline ajab asja ära:)
500 gr rabarberivarsi
200 gr varssellerit
100 gr kollaseid rosinaid
1 sl riivitud ingverit, alati võib ka rohkem
0,5 tl hakitud punane tshillipipar (seemned välja võtta), võib ka rohkem
1 apelsini koor
1,2 dl valget veini
4cl valge veini äädikat
1,5 dl pruuni suhkrut
1 kaneelikoor


Koori õhtul rabarber ja lõigu tükkideks, jäta suhkruga ööseks seisma
Hommikul puhasta ja haki sibul
Koori ja riivi ingver
Haki tšilli hästi peeneks
Pese apelsin ja riivi temalt koor
Haki varsseller tükkideks
Pane kõik potti ja keeda vaiksel tulel 20 minutit (minul oli 20 minutit vähe, keetsin 10 min. veel)
Kui hoidis valmis, eemalda kaneelikoor ja pane tšatni eelnevalt kuumutatud purki.

Keetes peaks pidevalt segama, et põhja ei kõrbeks
Tšatni hulka võib lisada ka hakitud aprikoose ja kuivatatud viigimarju
Valge veini võib retseptis asendada apelsinimahlaga ja veiniäädika palsamiäädikaga

Külm hommik

Miinus 8,5. Tegelikult on see täiesti normaalne aprillialguse temperatuur ning protestiks põhjust ei ole. Lund sadas meil ka eile natuke, aga see oli umbes selline lumi, et palun vabandust, ma sulan kohe ära, näe, olengi juba vesi. Ja vett on meil peenardel vägagi vaja.:)
Taimevahetus käib metsiku vaardiga. Eile tulid imekaunis ämblikõieline päevaliilia, punased tammed ning ribake karvast soldanelli.
Uurisime ka taimeninakesi, kuid mingi pildi saamiseks on neid siiski veel liiga vähe väljas. Erilist rõõmu teevad varajase õitseajaga mägitaimed ja igasugused pisikribalad, kellel juba õienupud peal ja peale krookusi peaks nemad teatepulga üle võtma. Enamus krookusi ilmutas juba väsimuse tundemärke. Võrkiirised paistsid seevastu veel üsna värsked olevat.
Ma ei teagi kas seda on blogis sünnis kirjutada, aga mulle meeldib hirmsasti vaadata kuidas naabrinaine koju tuleb, oma väliukse lahti teeb ja mis siis edasi saab. Stsenaarium on alati sama.
Naabri kass Artur on elukogenud ja loivab (nii kiiresti kui seda on võimalik üldse väärikust kaotamata teha) kaevuni, hüppab üles ja vaatab edasist kinu ohutust kohast. Enne veel kui uks avaneda jõuab, paiskub uksepraost  välja palju roosat ja valget energiat, ning see kogum teeb metsikuid tiire ümber naabrinaise, ümber õue ja kui sünkroonjooks natuke kiirust kaotab, siis on võimalik eristada palju väikesi jalgu ja seda, et tegu on kahe tegelasega...võimalik, et multifilmist või kuskilt. Meie kassid panevad pea alla ja vaatavad teiste lõbu põlevisilmi pealt, endil sabad nagu pürstid püsti ja kohevil. No mis poosetamine see olgu, ise vanad kassid juba, kas pole varem kutsikaid näinud või?:)