Nädala algus oli päikseline ja kaunis. Vahelduva eduga see nädal möödus. Pole vajagi muud kui paar ööd ilma öökülmadeta ning vihma ja päikest, päikest, päikest...
Ja siis aed virgub, sirutub ja julgeb.
Jõudsin juba mõtlema hakata,. et sinililledest on pooled otsad andnud jne, aga meil tuleb siin kõik omal ajal...või natuke hiljem. Meil, siin, Külmakandis...:)
Aga muus mõttes...Muus mõttes on nii palju igasugust kevadega seotud sahmimist, et enam pole aega blogidagi. Olgu selle jaheduse ja pikameelsusega kuidas on, kuid kevad näib nüüd juba päriselt kohal olevat.
Pottertoni taimed saabusid nädalaga, olid rahuldavas seisus, aiapriimulad sirutavad õues õisi ja varsi. Üle hulga aja on ka primula belarinade jaoks meil sooduskevad ja puhmikud näivad väga paljutõotavad, näsiniin on täies õies, pisikivirike õied läksid lahti, skopooliad ruulivad, kevadmaguna valged õienupud on peenrast kõrgemale tõusnud, oh, tuleks vaid päikest!:)
Aga nädalavahetus möödus mõnede aednike jaoks hoopis Soomes. Sest kui üks aednik kolib trollimetsa elama, siis ei saa teised enne rahulikult magada kui on oma silmaga ära näinud kõik tema trollimetsa mäenõlvad, kuused, kosed (võimalik väike kirjanduslik liialdus), rododendronid ja maalilised graniidipaljandikud (viimastest ei saanud lauskmaaelanikel lõpuni küllalt:). Oli ikka uhke koht küll. (Omalt poolt ei saa märkimata jätta, et oivaliste võimalustega sellele päiksepoolsele kallakule kivila rajada.:) Ja kõik need inimesekõrgused parimas vormis rodod...Oeh!:)
Aga üldiselt kulges me päevakava selliselt, et saabusime päikeses suplevasse Soome, uurisime möödaminnes läbi ühe taimede müügikoha, kus meiesugustel tegelikult peaaegu midagi (1 kääbuspohl), võtta polnud, panime kodinad lahke pererahva juurde maha ja siirdusime Nuuksio Rahvusparki avastama.
Vikipeedia: Nuuksio Rahvuspark asub pealinna läheduses. Piirkond jäi inimtegevusest puutumata, sest läbipääsmatute
soode ja kaljuse pinna tõttu on see ajast aega põllumajanduseks sobimatu olnud.
Rahvuspargis elab kümneid ohustatud looma-, taime- ja seeneliike. Sealt on leitud üle 200 lendorava pesitsuspaiga.
Nuuksio rahvuspark loodi 1994. aastal ja sai nime Espoo linnaosa Nuuksio järgi. Selle pindala on 45 km².
Kerge- ja pikajalgsemad suundusid pikemale rajale, teine grupp pani rohkem rõhku loodusvaadetele ja vähem trennile kuid hoolimata sellest oli peale raja läbimist keel veidi vesti peal. Ikka ühest kaljust üles ja teisest alla kulges see tee. Vahepeal olid sammaldunud trollimetsa vaated, 50 cm laiuste graniidis voolavate kärestikuliste minijõgedega, mis minikoskedena järgmisest kaljulangatusest allapoole kukkusid. Väga kaunis ja ürgne oli see maastik. Seal võis kohata laudsiledaid graniitseinu, mis püstloodis kuni 5 korruselise maja kõrguseni taeva poole küünitusid. Loodus oli nihkunud ja lõhkunud ning kohati näis peaaegu, et nagu oleks inimkäsi need megaliitsed kaljuplokid ülestikku ladunud, kuid ei. Seda see küll ei olnud.
Taimestik oli ära kasutanud kõik võimalused ellu jääda. Suurel lapikul kivil kasvas kuusk - juured kummusid üle kivi igasse suunda ja kaevusid kivi kõrval kidurasse pinnasesse toitu otsima.
Kaljud on soome maastiku parim osa. Neid igalt poolt välja paistvaid ja teede kõrval vilksatavaid värvilisi kiviseinu on lihtsalt nii hea vaadata.
Turistina hakkas silma ka igasuguseid muid asju. Soome elumajad on ühes asulas, ühes piirkonnas kõik vägs ühte tüüpi ja ka värvigamma on rangelt piiritletud. Kõik majad olid kas pastelsetes lumelähedastes toonides või ruulis "ruutsi punane".
Ka inimesed...khm, kuidas seda nüüd öeldagi...poes ja loodusradadel kohatud soomlased on hoopis teistsugused soomlased ning erinevad suuresti neist lärmakatest ja atsakatest isenditest, keda tallinlane turul ja vanalinnas nägema on harjunud.
Ka liikluspilt erineb meie omast. Suuri nn "linnamaastureid" on mõni harv.
Õdus õhtu külalislahke kostitaja juures ja järgmine päev muidugi jälle maailma avastama. Sedakorda valis Tii (kui peakorraldaja) turismimagnetiks Torro raba ja laudrajad, millest mõni viis vana mahajäetud vilgukivikaevanduseni. Oi küll olid sealt tulnute ridikülid rasked!:)
Siis juba kodutee otsimine, põgus peatus Lidl poe juures ja sadamasse ära.
Tänud lahkele pererahvale, Tiile, Kaabuga Mehele ja heale reisiseltskonnale.:)
Puhkuseni on jäänud neli päeva.
Monday, April 27, 2015
Tuesday, April 14, 2015
Kassikaamera
Kast.
Peremees on poest toonud kasti. Rahulolust õhetav Härra Tibu seab nagu hauduja kana ennast selles sisse. Kasti on külgedel toredad augud, sellest mahub käpp kuni küünarnukini välksööste tegema. Küll on asjatamist ja sättimist ja kasti uurimist. Silitakse lõuaga nurki ja tehakse täpsushüppeid kasti ja kastist välja, proovitakse kuidas ründeaugust ka piiluda on ja jäädakse lõpuks kasti põhjas sügavalt magama. Neljakandilisena ja õnnelikult.
Võistleja.
Härra Tibu sööb kõhu täis ja teeb asja rõdule. Õieti nagu vaja pole, aga suurt muud teha ka ei ole. Perenaine astub möödaminnes rõdule ja kutsub Bondi. Härra Tibu teab, et nüüd kutsutakse seda musta pulsti, kes ka diivanikrundil magamas käib ja Tibu kõrvad lähevad natuke tahapoole. Talle ei meeldi. Aga tõstab pea, vaatab ja kuulatab temagi, et kas pulst tuleb? Kurat, tulebki!!! Härra Tibu jätab oma õuemõtted kus see ja teine ning läheb võtab diivanil siva koha sisse. Kui Bond eine lõpetab ja toa poole tüürib, on Tibu juba diivanil ees. Tõuseb püsti, nuusib teise koonu "Missa sõid?" ja tõstab käpa "Kobi mujale, siia ei tule!" Ähvardab. Kompleksivaba ja vähemõtlev Bond ei tee asjast suuremat numbrit ja põikab Tibust mööda nagu tuvi postist. Tagapool on ruumi küll. Bond teab. Ja seda teab Bond ka, et perenaine Tibul kakelda ei lase.
Bond seab ennast raamatut lugeva perenaise kõrvale sisse, sõtkub, lööb nurru. Mõnus. Tibule üldse ei meeldi, kõrvad solvunult lidus. Selja tagant on näha, et kade. Aga ära ka ei lähe. Uhke. Lõpuks jäävad mõlemad magama nagu maugud ja kui pärast üks teise kõrvale lohistada, ei tehta sellest suuremat numbrit. Uni on püha. Pärast võivad rahulikult kõrvuti magada nagu vanad sõbrad, aga see diivanikrundile tulemise moment ajab Härra Tibu harja alati punaseks.
Sõber.
Pätu on sõber. Pätu on natuke tüüaka kehaehituse ja lontis kõrvadega suur must isakass, kellel ka valge manisk nagu Tibulgi. Vastastikune respekt. Kui Pätuga õues kokku saadakse, siis pannakse ninad kokku ja tehakse üksteisele põsepai. Pokumees kutsub neid lillenuusutajateks. Pätuga ronitakse mööda puuriitu ja tarukatuseid, lesitakse vihma ajal kõrvuti taru all ja vaadatakse mis õues toimub, turnitakse pesupuude peal, ikka Tibu giidina ees ja Pätu turistina järel. Mõlemal on väga asjalikud näod nagu tegeldaks millegi väga tähtsaga. Tõenäoliselt nii see ongi.
Magad ve?
Laupäev, suur valge väljas, ilmselt on kell juba seitse või midagi, äratuskell pole helisenud. Härra Tibu uni on läinud, aga õpivõimeline kass pererahvast väga torkida ei julge. Viimased sedalaadi üritused on lõppenud nõmedalt. Konservi andmise asemel otsitakse öörahu rikkuja isegi parimaist peidupaikadest üles ja visatakse õue. Seda Härra Tibu praegu ei taha. Ta tahaks, et nad ükskord üles tõuseks. Ta läheb vaikselt peremehe nina alla ja uurib tolle nägu. Tõstab käppa, aga ei puutu. Nõutu. Hingamine oleks nagu magaja oma. Kass vaatab silmi, vaatab kohe hästi lähedalt. Uurib. Siis vaatab eemalt. Kuramuse jama, miski nagu ütleks, et siin ei magata, aga saa sa neist täpselt aru...Härra Tibu istub maha ja otsustab oodata. Ta ei tea, et peremees teeskleb magaja hingamist, kuid piilub ripsmete varjust teda juba jupimat aega ja tal on tükk tegemist, et kassi juurdleva näoilme peale mitte mürinal naerma hakata.
Tüüt-tüüt!
On juba pime. Härra Tibu kargab õues vastu rõduakent "Ta-trahh!"
Lastakse sisse. Läheb sööb. Tuleb tuppa, kraabib diivanit, kohe näha, et voostril on igav ja midagi teha ka pole. Pererahvas vaatab telekat. Tibu tüütab, tolgendab ekraani ees. Suss lendab. Tibu põikab eest ära ja tüütab täiega edasi, ronib teleka taha, kummuti peale ja kapi otsa. Teine suss lendab. "Kao magama, tõbras, ei saa enam õue!"
Härra Tibu läheb ölbaku-ölbaku trepist üles. Vaikus. Viie minuti pärast hakkab ülevalt hääli kostma. "No missa tahad? Kassa tahad süüa? Ei taha süüa. Õue tahad?" Mamma tuleb alla ja kass saab kalluritäie tähelepanu ja õue lastakse ka. Mamma läheb üles tagasi. Tibu hüppab vastu akent "Ta-trahh!" ja kõik kordub kuni mõni osalistest enam ei viitsi.
Peremees on poest toonud kasti. Rahulolust õhetav Härra Tibu seab nagu hauduja kana ennast selles sisse. Kasti on külgedel toredad augud, sellest mahub käpp kuni küünarnukini välksööste tegema. Küll on asjatamist ja sättimist ja kasti uurimist. Silitakse lõuaga nurki ja tehakse täpsushüppeid kasti ja kastist välja, proovitakse kuidas ründeaugust ka piiluda on ja jäädakse lõpuks kasti põhjas sügavalt magama. Neljakandilisena ja õnnelikult.
Võistleja.
Härra Tibu sööb kõhu täis ja teeb asja rõdule. Õieti nagu vaja pole, aga suurt muud teha ka ei ole. Perenaine astub möödaminnes rõdule ja kutsub Bondi. Härra Tibu teab, et nüüd kutsutakse seda musta pulsti, kes ka diivanikrundil magamas käib ja Tibu kõrvad lähevad natuke tahapoole. Talle ei meeldi. Aga tõstab pea, vaatab ja kuulatab temagi, et kas pulst tuleb? Kurat, tulebki!!! Härra Tibu jätab oma õuemõtted kus see ja teine ning läheb võtab diivanil siva koha sisse. Kui Bond eine lõpetab ja toa poole tüürib, on Tibu juba diivanil ees. Tõuseb püsti, nuusib teise koonu "Missa sõid?" ja tõstab käpa "Kobi mujale, siia ei tule!" Ähvardab. Kompleksivaba ja vähemõtlev Bond ei tee asjast suuremat numbrit ja põikab Tibust mööda nagu tuvi postist. Tagapool on ruumi küll. Bond teab. Ja seda teab Bond ka, et perenaine Tibul kakelda ei lase.
Bond seab ennast raamatut lugeva perenaise kõrvale sisse, sõtkub, lööb nurru. Mõnus. Tibule üldse ei meeldi, kõrvad solvunult lidus. Selja tagant on näha, et kade. Aga ära ka ei lähe. Uhke. Lõpuks jäävad mõlemad magama nagu maugud ja kui pärast üks teise kõrvale lohistada, ei tehta sellest suuremat numbrit. Uni on püha. Pärast võivad rahulikult kõrvuti magada nagu vanad sõbrad, aga see diivanikrundile tulemise moment ajab Härra Tibu harja alati punaseks.
Sõber.
Pätu on sõber. Pätu on natuke tüüaka kehaehituse ja lontis kõrvadega suur must isakass, kellel ka valge manisk nagu Tibulgi. Vastastikune respekt. Kui Pätuga õues kokku saadakse, siis pannakse ninad kokku ja tehakse üksteisele põsepai. Pokumees kutsub neid lillenuusutajateks. Pätuga ronitakse mööda puuriitu ja tarukatuseid, lesitakse vihma ajal kõrvuti taru all ja vaadatakse mis õues toimub, turnitakse pesupuude peal, ikka Tibu giidina ees ja Pätu turistina järel. Mõlemal on väga asjalikud näod nagu tegeldaks millegi väga tähtsaga. Tõenäoliselt nii see ongi.
Magad ve?
Laupäev, suur valge väljas, ilmselt on kell juba seitse või midagi, äratuskell pole helisenud. Härra Tibu uni on läinud, aga õpivõimeline kass pererahvast väga torkida ei julge. Viimased sedalaadi üritused on lõppenud nõmedalt. Konservi andmise asemel otsitakse öörahu rikkuja isegi parimaist peidupaikadest üles ja visatakse õue. Seda Härra Tibu praegu ei taha. Ta tahaks, et nad ükskord üles tõuseks. Ta läheb vaikselt peremehe nina alla ja uurib tolle nägu. Tõstab käppa, aga ei puutu. Nõutu. Hingamine oleks nagu magaja oma. Kass vaatab silmi, vaatab kohe hästi lähedalt. Uurib. Siis vaatab eemalt. Kuramuse jama, miski nagu ütleks, et siin ei magata, aga saa sa neist täpselt aru...Härra Tibu istub maha ja otsustab oodata. Ta ei tea, et peremees teeskleb magaja hingamist, kuid piilub ripsmete varjust teda juba jupimat aega ja tal on tükk tegemist, et kassi juurdleva näoilme peale mitte mürinal naerma hakata.
Tüüt-tüüt!
On juba pime. Härra Tibu kargab õues vastu rõduakent "Ta-trahh!"
Lastakse sisse. Läheb sööb. Tuleb tuppa, kraabib diivanit, kohe näha, et voostril on igav ja midagi teha ka pole. Pererahvas vaatab telekat. Tibu tüütab, tolgendab ekraani ees. Suss lendab. Tibu põikab eest ära ja tüütab täiega edasi, ronib teleka taha, kummuti peale ja kapi otsa. Teine suss lendab. "Kao magama, tõbras, ei saa enam õue!"
Härra Tibu läheb ölbaku-ölbaku trepist üles. Vaikus. Viie minuti pärast hakkab ülevalt hääli kostma. "No missa tahad? Kassa tahad süüa? Ei taha süüa. Õue tahad?" Mamma tuleb alla ja kass saab kalluritäie tähelepanu ja õue lastakse ka. Mamma läheb üles tagasi. Tibu hüppab vastu akent "Ta-trahh!" ja kõik kordub kuni mõni osalistest enam ei viitsi.
Monday, April 13, 2015
Lennus
Reedel
oli veel kõva tuul (mis võttis tegelikult terve viimase nädala lõõtsuda), kuid laupäeval
läks ilm soojaks. Ikka kohe päris. Krookused lõid oma kroonlehed valla, mummid
ja liblikad lendasid kohale ja kõik oli nii nagu maikuus. Isegi veidi nagu liiga soe, sest pärastlõunal rohides tundus topi väel lausa palav.
Laupäeval
oli suures aiapoes Eneli raamatuesitlus. Ikkagi nii pidulik asi ja ma lõin
ennast korralikult lille. Pisitasa hakkas hommikul hästi planeeritud ajagraafik kokku jooksma. Sellele aitasid oluliselt kaasa mamma (kes kudus oma
esimest vaibameetrit ja ühtelugu nõu küsis) ning eufoorias kassid (kes äraütlemata ilusa
ilma tõttu ei suutnud otsustada kas olla sees või väljas). Po kumees
vaatas seda edasi-tagasi leekamist ja sekeldamist lõbusa huviga pealt ja ütles, et ma meenutavat midagi
umbes sellist nagu mitmekordne harakiri maailmameister vms. Munemise mõttes.
Noh et täiuslikkuseni lihvitud munemise kunst kui on vaja kuskile kiiresti minn
Põgus ja
värvikirev puhkepaus uhke varalõunaga (ülimaitsev lihahautis punase veini
kastmes) Tii aias, kus on praegusel ajal miljonivaade krookuste massilise
õitsemise tõttu. Neid oli iga värvi, igal pool ja lõplikult tinistas kõik mõjusfääri sattunud ära
suur ümmargune värviring murus. Krookuste värvid on puhtad ja klaarid ning
sobivad üksteisega meeletult hästi kokku. Eriti need toon-toonis kollased, muudest rääkimata.
Tii juurest sain kaasa suure põõsa Merikesele ja ka Futuland ei pääsenud ilma paari potita, nii, et esitlusele minnes oli mõnus déjà vu tunne - sõidan kuhugile (süda kerge, autos
taimed, põõsa oksad kukalt kõditamas) jehhuu, suviiii!:):):)
Pühapäevane ekspromptekskursioon oivalisse Tabasalu aeda lõppes fiaskoga. Kenasti ja suviselt alanud hommik päädis tormituule ja vihmaga just selleks ajaks kui kohale jõudsime. Aed sai sellegipoolest ära vaadatud, sest mis teeb vihm aednikule? Kastab, muud midagi.:)
Vesi veeres solinal mööda ninasid alla ja joped olid läbimärjad, aga keegi ei raatsinud ühestki põnevast taimeloost ilma jääda mida lahke perenaine jutustas.
Nädalavahetuse võib kokku võtta kui aiahooaja ametliku avamise. Kõik tunnused on olemas, aiaekskursioonid, taimepoed ja uusi mägisibulaid tuleb kohinal, muudest nupsikutest rääkimata.
1. Värvikirev madal nimetu kukehari Tiia põnevast alpipeenrast, pistikud.
2. Dianthus arpadianus, pistikud
3. Minuartia minima, pistikud
...ja viimased ostud siis:
...ja viimased ostud siis:
4. Festuca punktoria
5. Salix serphyllifolia
6. Saxifraga callosa
7. Dianthus sternkissen
8. Sempervivumid Galahad
9. Dr Fr. Köning
10. Nigrum
11. Sha`Uri
12. Elva
13. Max
14. Alchemist
15. Blue Ice
Edasi Tii lahked annid - pukspuu, hiibapuu ning värd-jugapuu pojad, kellest proovin kujundada minipõõsad kivila juurde.
Ja Calmia Iberis Weisser Zweig ning õrn kivirik.
Wednesday, April 8, 2015
Aedniku autasu
Peale pikka talve (olgem ausad, see siiski OLI tali), keset staatilist ja lõputut "hakkan kohe millalgi heaks" kevadet, tuleb aednik ühel heal päeval koju ja näeb värve! BLING!!!:)
Võtab ikka jalust küll...:)
Ligi poolteist nädalat stardivalmis olnud krookused kohtuvad parajasti päikesega!:) Küll oli see ilus. Missugused puhtad värvid!:)
`Pickwick`
`Ruby Giant`
`Romance`
`Jeanne `d Arc`
Võrkiirised `Purple Gem` enne avanemist, pildistatud nädala sees.
Ja päikesepaistel.
Võtab ikka jalust küll...:)
Ligi poolteist nädalat stardivalmis olnud krookused kohtuvad parajasti päikesega!:) Küll oli see ilus. Missugused puhtad värvid!:)
Tulbid `Fire of Love`
`Harmony`
Nimetud mägisibulad Kristiinest, kevadised värvid alles kinnistuvad...
Seahernes väljub huvitavalt. Hiljem saab temast ümmargune värviline pall.
Unine Bond kybarakarbil jäi ka fotoka ette.
Monday, April 6, 2015
Soovida päikest...
Oli suhteliselt töine suur reede. Kahepeale kokku kuus tundi rassismist kalmistuobjektil ja lõpuks sai enam-vähem korda. Mais peab uuesti minema, et vaadata kas taimestus ikka on ok. Inimene õpib kogu elu. Minu üllatuseks ei ole metspipar igihaljas. Või osad neist säilitavad mingil põhjusel lehed ületalve, kuid üldiselt ei ole igihaljas. Kuid mändidealuses happelises pinnases edenevad nad hästi ja moodustavad kena tiheda katte. Muidugi siis kui nad lehte on läinud. Pungade järgi otsustades lehtivad nad umbes lähima kümne päeva jooksul.
Laupäeval ja pühapäeval sadas. Madalrõhkkonnaga käib futurahva töine aktiivsus metsikult alla ja tehku teised mis tahavad, kuid kaks päeva ei liigutanud ma lillegi. Vaatamas käisin, aga see oli ka kõik. Tegin õhtul aias fotokaga tiiru ja hoolimata võidukalt värvilistest krookuselaikudest ja võrkiiristest mingeid pööraseid arenguid märgata polnud. Puudub soojus ning polnud ka lilli ja liblikaid. Vaid üks nupust nikastanud priimula oli avanud poolkogemata paar õit ja üritas neid nüüd sulgeda kuid jahedusest kohmas õielehed ei kuulanud sõna...Laupäeva ja pühapäeva ilmaolud võid kokku võtta paari sõnaga: niiske, jahe, pilvine.
Osad krookused ongi nii ära õitsenud, et heal juhul õnnestus vaid paar korda neid lahtisena näha.
Tii aia krookusering pani mõtte selles suunas tööle, et ruumipuudust annaks leevendada kui ka meie omad tulevikus murusse istutada.
Aias eile ringi kõndides võis tuvastada, et väljas on martagonliiliate ninakesed, koerahambad, hispaania ebahüatsintide ja minu hämmelduseks ka idahüatsintide ninaotsad. Eelmisel aastal olid nad väga ettevaatlikud.
Näsiniin veel ei õitse.
Ilus üllatus oli pisikese imekauni puškiinia näol, kes ühes varjulises kohas oma õiekobaraid lahti rullis. Peabki uurima minema kuidas sirelialused puškiiniad kohanesid. Istutasin sinna suvel terve armee.
Sooje ilmu ootavad ka võrkiirised, tulbid, sinililled, priimulad, mets-seahernes ja lõokannus, kes kõik on põhimõtteliselt üsna stardivalmis. Kui tuleks vaid päikest...
Peale seda kui enamus selle jaheda vabariigi elanikest ja olevustest muudkui päikest on soovinud, siis täna päike tuligi. Väga kena, kuid hommikul oli kõik ilu härmast kange, ning kraadiklaas näitas miinus 4.
Laupäeval ja pühapäeval sadas. Madalrõhkkonnaga käib futurahva töine aktiivsus metsikult alla ja tehku teised mis tahavad, kuid kaks päeva ei liigutanud ma lillegi. Vaatamas käisin, aga see oli ka kõik. Tegin õhtul aias fotokaga tiiru ja hoolimata võidukalt värvilistest krookuselaikudest ja võrkiiristest mingeid pööraseid arenguid märgata polnud. Puudub soojus ning polnud ka lilli ja liblikaid. Vaid üks nupust nikastanud priimula oli avanud poolkogemata paar õit ja üritas neid nüüd sulgeda kuid jahedusest kohmas õielehed ei kuulanud sõna...Laupäeva ja pühapäeva ilmaolud võid kokku võtta paari sõnaga: niiske, jahe, pilvine.
Osad krookused ongi nii ära õitsenud, et heal juhul õnnestus vaid paar korda neid lahtisena näha.
Tii aia krookusering pani mõtte selles suunas tööle, et ruumipuudust annaks leevendada kui ka meie omad tulevikus murusse istutada.
Aias eile ringi kõndides võis tuvastada, et väljas on martagonliiliate ninakesed, koerahambad, hispaania ebahüatsintide ja minu hämmelduseks ka idahüatsintide ninaotsad. Eelmisel aastal olid nad väga ettevaatlikud.
Näsiniin veel ei õitse.
Ilus üllatus oli pisikese imekauni puškiinia näol, kes ühes varjulises kohas oma õiekobaraid lahti rullis. Peabki uurima minema kuidas sirelialused puškiiniad kohanesid. Istutasin sinna suvel terve armee.
Sooje ilmu ootavad ka võrkiirised, tulbid, sinililled, priimulad, mets-seahernes ja lõokannus, kes kõik on põhimõtteliselt üsna stardivalmis. Kui tuleks vaid päikest...
Peale seda kui enamus selle jaheda vabariigi elanikest ja olevustest muudkui päikest on soovinud, siis täna päike tuligi. Väga kena, kuid hommikul oli kõik ilu härmast kange, ning kraadiklaas näitas miinus 4.
Subscribe to:
Posts (Atom)
