Kevadpühad

Laupäeval: Kevadpühad, mõnu-us:). On imeline, et maapind jälle ära sulab, täiesti fantastiline, et sealt sirutub välja nii palju pisikesi rohelisi, roosasid ja purpurseid ninakesi (sügisel on keegi jälle sibulaid maasse tippinud ja kesse enam mäletab kuhu täpselt mida:), lausa oivaline kui need hakkavad avanema (kindlasti veel mitte täna kuid võibolla juba järgmisel nädalal) kollasteks, sinisteks, valgeteks, kreemikateks, violetseteks õiteks. Väärib pühitsemist küll. Kui veel päike ka välja tuleks, siis oleks täiuslik.

Esialgu aga piisab sellestki. Kolmveerand alpikivilast on lumevaba ja maakividest kivila peaaegu üleni. Tamtiditam...Kui pannkoogid valmis saavad, siis ajab aednik jope selga ja läheb kaema, et kuda ja mis. Mõnusmõnus.:)
Esimese välja sulanud alpikalju ülevaatus tuvastas veel paar hukkunud mägisibulat ja umbes paarkümmend neid, keda saaks päästa. Ubisin nad koos nimesiltidega üles ja lähevad tuppa pottidesse kosuma. Maatõugu priimulaid pole talv räsinud, kuid mitte jälgegi polnud järel Primula belarina `Cobalt Blue`st. Hea ettekujutuse korral võis mullal nimesildi juures täheldada midagi kõdunenud silo laadset. Temast on küll tuline kahju. Teised belarinad on veel lume all. Maa on hoolimata suurest sulamisest ikka veel üsna jääs. Enam-vähem igal pool. Välja arvatud flokside ja liiliate peenrad. Eile oli pilvine pärlmuttervalgus ja pluss 4,5. Pikeerisin roosad incarvillead pottidesse.
Täna on päikepäikepäike, varjus pluss 8,1!:)
Puhastasin liiliapeenra talvesaastast, riisusin flokside ümbrust ja tõdesin, et see talv pole hea olnud ka helmikpööriste jaoks. Hoolimata mõningatest iiri talve tunnustest oli sel talvel mitmeid olukordi, mis aiarahva vitaalsuse proovile panid. Huvitav mis seisus on teised belarinad? Ja iirised? Esialgu on seal veel lumi.
Rõõmu tegid kõik pisikivirikud, asperulad, näsiniined jne. kes kõik on elus ja heas konditsioonis ning nina kivide vahelt välja pistnud Nevada leviisia, keda arvasin juba sügisel loojakarja läinud olevat. Ilmselt ongi tal selline komme, et kui enam õitsemisega asja pole, siis kaotab pealsed maa pealt ära.
Päriskevad tuleb mühinal kalendrikevadele järele. Tänase päevaga on lume alt välja sulanud teine veerand aiast. Jääb veel pool.

Adonis amurensis

Hooaja esimene päev.:)

Euryops acraeus on saanud kannatada. Kas taastub?

Alpikalju kõige vanem osa, kivirikud ja näsiniin. Väga hea talvitumine, kivirikel palju õienuppe.

Kui silt on taimest suurem.:)

Arenaria alfacariensis pole ka kõige parema väljanägemisega.

Kui magamiskoht on küll huvitav kuid pisut ebamugav. Ikka tasub pingutada.:)

Kevadpühad, must aroonia ja sibulakoored.

Lumede mineku aegu

Märts valmistub aprilliks.
 Isegi kui õhutemperatuur on mõnel külmemal päeval nullilähedane, suudab päike kive soojendada, need nügivad enda ümbert lumevaaba aina kaugemale ja nõnda need kivilad vaikselt vabanevad.
Iga päev on aias midagi avastada. On positiivseid ja on ka hämmeldust tekitavaid üllatusi. Eile sulas lume alt välja Fortunei kikkapuu `Emerald`n Gold`, mida ma olen seni raudvaraks lugenud. Ka peale meetripaksuse lume all olemist on ta kevadel ikka ilus olnud, rääkimata kõigist muudest halbadest talvetest. Ta on alati puutumatuks jäänud. Aga tänavu on see põõsake lumekilbi alt päikse kätte pääsedes hatune ja pruunileheline. Seda, et päriselt hävinud, ei tahaks hästi uskuda. No pole lihtsalt võimalik. Sama liiki `Mikaela` pole üldse kahjustada saanud. Kasvab kõigest 2 meetrit esimesest eemal.
Nii, et kummalised kahjud on. Samas, valede kasvatusvõtete suhtes äärmiselt tundlik harkjas azorell on tänavu jälle väga hästi talvitunud. Nagu ka kõik need uued pisikivirikud, näsiniined ja eelkõige asperulad. Asperula sintenisii näeb väga rõõmus välja ja lumevaalu serva alla piiludes paistis ka pool asperula nitidat. Mõlemad on kivilas täiesti uued nähtused ja nende ilmakindluse kohta polnud muud teada kui et mägilased mõlemad. Sügisel nad tulid ja peale rasket talve on elus - teeb tõesti rõõmu.:)
Ka pisikeste kivirike mügarad on hämmastavalt hästi talvitunud. Väikesed igihaljad näsiniined on kevadpäikse puudutusest tume-tumeroheliseks läinud. Ju see on neil samalaadne kaitsevärvus nagu nõmme-liivateel ja mõnedel mägisibulatel, mis kevadpäikses lausa mustjaks värvuvad.

Tere, Kevad!:)

Mitte ükski aednik ei jäta märkamata kalendrikevade saabumist. Ja ta tuli!:):):)
Tema Kõrguse saabumise hetkel oli õues miinus 10 ja taevas kõlises külm ja hele pisut lopergune kuu. Tühja neist kulissidest, küll talv oma kodinad ka viimaks kokku korjab.
Oli väga tõhus ja töine pühapäev. Varjus oli 1 soojakraad ja päikse käes ehk rohkemgi. Sai üle hulga aja igasuguseid auto- ja õueasju tehtud. Isegi paar oksa lõikasin. Ja uurisin muidugi oma alpielanikke. Põnev, sigadema põnev kevad tuleb!:)
Peale seda tänavust eriti halba talve jagunevad kõik pisinubinad ja alpielanikud kaheks. Nojah, mis on tegelikult selle kasvukoha looduslik valik. Ühed säravad lume alt välja sulades heast tervisest (Taara ja nimetu roheline)...

 ...ja teised on silostunud nagu `Queen Elisabeth`. siin ei ole seis veel kõige hullem, sest väikestest saab ehk asja.

Silostunud tegelaste hulk ei ole veel selgunud, sest lõviosa aiast on veel kõva lumekilbi all. Muide, see kilp on nii kõva, et kannab futusid peal. Käisin jaapani sirelit kärnerdamas ja lumi kandis. Aga vaikselt ta taandub. Päikselistel päevadel taganeb lumepiir üha enam tagaaia poole. Kõigepealt ilmuvad välja kivila kivid ja siis nende ümbrus ja nõnda see maailm välja sulabki.
Valgusolude teema peaks ka üle rääkima. Kui aednik saab suvel healt sõbralt peotäie sibulaid ja mõtleb kuhu nad küll panna, siis topib ta nad oma arust kõige päikselisema koha peale. Vale. Kevadel on meil kõige päikselisemad kohad eesaias - kompostikasti esine,  varjupeenar hostadega ja tagaaias majaäärne kivila. Sinna kuhu tark tüdruk suvel märtsikellukesed istutas, jõuab sula heal juhul alles nädala pärast. Sügisel tuleb teha lumikellukeste ja märtsikellukeste kasvukoha osas vigade parandus. Ja lumeroos peaks olema hostapeenras, siis oleks tema nimi ehk ka õigustatud. Praeguses kohas sebib lumeroos endale õie alles aprillis.
Muidu on igavesti mõnus näha jälle kõiki oma uusi ja vanu lemmikuid. Torkav kivirik on peale halba talve veel ilusamaks läinud, osad nelgimättad on kannatada saanud, osad täiesti triksis-traksis. Näsiniined ka kõik kenasti elus. Põnevam osa on kahjuks veel lumekilbi all.
Ühe rõõmsa vurrulise sain ka õues pildi peale.:)

Toas on kurgipeenar.

Ja palju igasuguseid salapäraseid kastikesi.

Iileksipoeg, mis märtsi alguse aiapoetiirul küünte vahele jäi.

Ja pillimehe kass. Või ikka see kasside lemmiksport - magada huvitavates kohtades.:)

Lumealune kevad

Nädala alguses lõppesid sombused hommikud kena päikselise pärastlõunaga. No kuidas siis ei lähe peale tööd aeda kondama. Mõnusmõnus. Päike oli nii soe juba. Uurisin tähelepanelikult ka seda kohta kus meil peaks aias talvine lumekupp kasvama. Ajasin isegi lund veidi eemale, vahel nad on lume all juba õides. Null. Kuna ööpäevaga sulas lund vähemaks, siis läksin järgmine päev jälle vaatama ja ennäe imet! Lumekupp õitses. Fenomenaalne kiirus - kui aga valgus ligi pääseb, siis katapulteeruvad täisõies pinnale. Nii, et siis meil on ka nüüd ametlikult kevad ja puha.
Jah muidugi, kevad. Kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis pole peale naistepäeva enam pimedas pidanud tööle sõitma ja eile jõudsin suisa päiksetõusuks kohale. Kukesamm juba üsna pikk.:)
Eilne päikesepaiste meelitas ka Amuuri adoonise maa seest välja. Kas nüüd algabki see tore aeg kus iga päev õues mingi üllatus ootab?
Paistab, et vist küll. Sest täna öösel on jälle lund sadanud ja kõik ilu taas lume all. Böö!

Nädalavahetuse algus väegade kevadene.

Sattusime reedese seikluse raames korraks pankranniku äärde. Oipergel, millist nõiduslikku värvi oli Aa kandis meri, mis üle paekalda ääre tee peale paistis. See oli suisa lõunamerede ere türkiissinine või aquamariinsinine, võttis pahviks. Köögikatal loksub meri lävepaku taga, kas on sellist värvi merd mõnikord juhtunud ka pildi peale saama? Kuna kiirustasime kokkulepitud ajaks kohale, siis polnud kahjuks aega peatuda ja pilti teha. Ja kas oleks see värv just sellisena jäädvustunud?

No ja muidugi päike!:) Nii kui Tallinnast välja saime, hakkas ilm ilusaks minema. Tekkis kangesti kahtlane tunne, et võibolla mujal ongi kogu aeg sellised ilmad, lumikellukesed ja vähe lund (nagu väljade peal näha oli). Selja taga tumesinetasid Harjumaa tumedad taevad.

Pärast selgus, et kahtlused ei vastanud tõele ja et ka Sakus oli reedel päikest olnud.:)

Laupäev oli imeline - pilvitu taevas juba hommikust peale, õues oleva mesitaru katuselt lausa sorises lumesulavett. Hea. :) Lausa suurepärane, kui NII silmanähtavalt sulab.:) Sellistel imekaunitel päevadel märtsi keskel tuleb vastupandamatu isu aiapoodi minna. Pole minagi mingi erand. Poes oli palju igasuguseid kotijuurikaid. Mõni rändas korvi ka. Midagi üüratult erilist küll mitte, kuid paar huvitavat värvi floksi (ikka punaseid ja siniseid), valge delfiinium ning pojeng Bartzella. Olgu siis selline katsetus sel kevadel.

Toapeenra kurgid on juba üleval, redised ka.:)

Märtsi esimene pool

Jätkuvalt vanad tantsumustrid lume asjus, ei midagi uut siin päikese all...sulan-eisula-oikuidasnyydsulansulan-hähääpakslumiüheöögajällemahatralalaa...
Nõnda, et ka peale naistepäeva on meil ikka veel paks lumi maas ja eile öösel sadas teist veelgi juurde. Naistepäev ise oli lilleline ja kaunis. Koduaknal puhkevad roheliseõielised tulbid ja tööl korraldati peen gurmeeüllatustega mekkimispidu. Kuldhelbekestega shampa voolas ojadena. Hea päev.:)
Eile oli üle hulga aja ka päike, mis äramärkimist väärib. Kevadtalve kohta on väga harva päikest.
Ja mis meil siis vahepeal juhtunud on? Üht koma teist ikka. Laupäeval tuli Bond öölaulupeolt koju sügava haavaga. Keegi oli (vale noodi võtmise eest või tont seda teab) metsikus raevus ta küünarvarre lihase ribadeks närinud. Bond ise ei paistnud sellest kuidagiviisi morjendatud olevat kui osa temast peaaegu, et järel lohises ja traavis reipalt kööki söögikausi juurde. Tolle jäsemega oli asi nii kole, et see vajas õmblemist. Ja kuna õmmeldakse loomaarsti juures ja narkoos jne, siis oli asja loomulik käik, et üks liiga tihti kaklustesse kippuv isakass tohtri juures ka rahulikumaks lõigatakse.
Toas hoida õnnestus meil teda kõigest vaid järgmise päeva hommikuni, siis läks ta kõigi oma õmblustega. Kuid õnneks oli isand paari tunni pärast tagasi ja uusi kaklushaavu polnud. Ning hoolimata soojadest ilmadest püsib ta ka rohkem toas. Kaisukas oli Bond ennegi, aga kui varem eraldas ta meile armulikult oma tihedast ajagraafikust vaid hinnalisi ajaühikuid, siis nüüd tundub, et nüüd veedab rohkem aega kodus ja kasukas ei ole ka enam nii hatune. Et jagub aega selle korrastamiseks jne.
Härra Tibu on Bondi vastu hakanud ilmutama heatahtlikku huvi. Kui enne suhtus ta umbes nagu et, "SEE tõhk" ja "fui, millised söögikombed" jne, siis eile proovis Tibu Bondi mängima kutsuda, endal nägu nalja täis. Mis on väga suur samm sallivusest sõpruse poole. Bond, lihtne mees, ei saanud aru, küüris oma kasukat ja sättis unele. Käpp paraneb, kuid on jätkuvalt paistes (olekski narr loota, et säärane asi kolme päevaga terveks saab) ja Bond saab hommikuti koos konserviga pool tabletti antibiootikume. Käpale salvi panemine lõppes Bondi katapulteerumisega pesast ja seda ma rohkem ei ürita. Peale seda oli ka umbes ööpäevane usalduskriis. Hoolimata taltsast kodukiisulikkusest on osa temast üsna metsik.
Eilne päike oli mahe ja sulatas isegi lund. Oleks selliseid päevi rohkem...

Päiksejänkud lahti lastud

Päike, jee, juba pool nädalat on nii päikepäikepäike!:)
Laisalt töötanud vaibavabrik on märtsiks valmis saanud mõned katsetused, e pika punase vaiba ja koduesikusse kaks tumedat sigri-migrit, mida on peale neid punaseid ootamatult hea vaadata. Kui uus vaip maha panna, siis kes läheb esimesena testima?

Otse loomulikult.:) Kui mõlemad vaibad maha said, siis lösutas Bond ühe peal ja Tibu teise peal.
Muidu on suur rõõm päikesest, kevadväsimus ja kosutav teadmine, et krookusteni on kõigest kuu aega. Tänaseks on igahommikune 12 kraadine pakane asendunud tagasihoidliku miinus neljaga. Lund küll juurde ei tahaks. Aias on jätkuvalt kõik paksu lumekorra all välja arvatud majaäärne kivila.