Lumede mineku aegu

Märts valmistub aprilliks.
 Isegi kui õhutemperatuur on mõnel külmemal päeval nullilähedane, suudab päike kive soojendada, need nügivad enda ümbert lumevaaba aina kaugemale ja nõnda need kivilad vaikselt vabanevad.
Iga päev on aias midagi avastada. On positiivseid ja on ka hämmeldust tekitavaid üllatusi. Eile sulas lume alt välja Fortunei kikkapuu `Emerald`n Gold`, mida ma olen seni raudvaraks lugenud. Ka peale meetripaksuse lume all olemist on ta kevadel ikka ilus olnud, rääkimata kõigist muudest halbadest talvetest. Ta on alati puutumatuks jäänud. Aga tänavu on see põõsake lumekilbi alt päikse kätte pääsedes hatune ja pruunileheline. Seda, et päriselt hävinud, ei tahaks hästi uskuda. No pole lihtsalt võimalik. Sama liiki `Mikaela` pole üldse kahjustada saanud. Kasvab kõigest 2 meetrit esimesest eemal.
Nii, et kummalised kahjud on. Samas, valede kasvatusvõtete suhtes äärmiselt tundlik harkjas azorell on tänavu jälle väga hästi talvitunud. Nagu ka kõik need uued pisikivirikud, näsiniined ja eelkõige asperulad. Asperula sintenisii näeb väga rõõmus välja ja lumevaalu serva alla piiludes paistis ka pool asperula nitidat. Mõlemad on kivilas täiesti uued nähtused ja nende ilmakindluse kohta polnud muud teada kui et mägilased mõlemad. Sügisel nad tulid ja peale rasket talve on elus - teeb tõesti rõõmu.:)
Ka pisikeste kivirike mügarad on hämmastavalt hästi talvitunud. Väikesed igihaljad näsiniined on kevadpäikse puudutusest tume-tumeroheliseks läinud. Ju see on neil samalaadne kaitsevärvus nagu nõmme-liivateel ja mõnedel mägisibulatel, mis kevadpäikses lausa mustjaks värvuvad.