Kordki aastas lennata lõunasse...

Külalislahkes lõunas on ära käidud. Nii palju ilusaid kohtumisi ja muljeid...ja NII soe!!!
Anne juures oli varjus 30 kraadi. Pole midagi imestada, et  Tartumaa pojengid juba õitsema sätivad ja teisedki tuttavad aiaasukad arengu poolest meie omadest nädalajagu ees on.
Ka teisi armsaid lõunalasi nägime - Anni andis oma puuskulptuurile viimast lihvi ja natuke peale meid saabus Rahmeldaja.
Anne iiriselagendik oli muljetavaldav. Kerge nõlvaku peal, põgusalt puude kaitsvas varjus, seal nad kõik olidki...kollased, roosad, violetsed, kirjud, imelised õied...kokku ühe botaanikaaia väärilise kollektsiooni jagu.
Tohutu sümpaatse mulje jättis ka kiviktaimla ala. Nii põnevad on need meditatsioonid kividega! Ja seal oli seal kuhjaga.
Kaugelt tulijatel tiksub ikka kell kuklas ja peale uhket lõunalauda vuhisesime mõnevõrra ümmargusematena järgmise aia poole. See oli Muhedike imedemaa. Jahe rabarberijook maitses taimejuttude kõrvale lausa ambroosiana, sest väljas oli lõunaks korralik saun. Aga aednikud ei jäta isegi padupalavaga ühtki vaadet vahele. Seekord alustasime puudest ja põõsastest, mind üllatas suur lõhislehine pärn. Tuleb tunnistada - ei teadnud, et selliseid olemas on. Eksootilisi ja huvitavaid puude vorme, sorte ja liike oli palju imestamisväärseid. Nagu näiteks soolapuu, vürtsipõõsas, tulbipuu, lumepuu, printsessipuu jt. Väga põnev oli kohtumine reaalis ka kollase kasega (noorte võrsete mahl sisaldab kapsiini ja lõhnab teravalt kampripiirituse järele). Ühe kase küljest ei oska sellist lõhnaelamust küll oodata.
Ja oh neid imelisi vaateid aia avaratel nõlvadel... Kahjuks polnud meil kolme peale ühtegi fotokat kaasas. Seekord siis pildikastita.
Pojengid hakkasid avanema, iirised olid juba vaatemängu alustanud ning mahe lõhnav tuul heljutas lõunaleitsakus kibuvitste roosilõhna. Kuldkalakesed tiigis tulid küll kalda äärde inimesi uudistama kuid padupalavaga olid nemadki pikaldased.
Sõnajalad on võrratud. Kuidagi märkamatult tuleb neid koduaedagi juurde. Sellel taimeliigil on nii peenelt ja põnevalt vormitud lehed. Muhedikemaal oli sõnajalgu terve varjumetsa jagu. Küll oli seal jahedas kaunis ja kosutav jalutada.
Seekord üritasime söötmisest kõrvale põigelda, kuid meie nõrka protesti ei läinud arvesse ja veel ümmargusematena veeresime Kiskjasiili valduste poole.
KS maastikud olid aastaga palju muutunud. Selliste pinnavormidega saab palju ilusat ära teha ja seda ta oligi teinud. Hiiglaslikud kivid endisel vundamendiasemel oli paika pannud meistrikäsi. (Tegelikult teeb seda tavaliselt aiakujundaja juhatuse järgi ja surmani tüdinud kopajuht, kes ei saa aru, miks just see või teine kivi peab olema külili ning teine püsti ja miks ei või kolmas kivi jääda sinna kus ta on, vaid 10 cm vasakule) Aga tulemus oli super! Kogu kompositsioon oli nii paigas ja nii õige.
Lohuaed oli lopsakas ja rikkalik, suured uhked puhmikud, palju epimeediume, mullapinda enam kohati ei paistnudki. Kivilasein ise oli nagu suur abstraktne maal heas konditsioonis värviliste mägisibulate ja muu taimestikuga.
Päike oli oma palava palge õhtuks mujale keeranud ning seal kivila kõrval oli hea istuda ja vaadet nautida. Ja mustikatega jäätist.
Merike imestas, et nii vähe hamsterdusi, aga sellise kuumaga ei taha keegi istutamise peale mitte mõeldagi ja oli ju mõni hamsterdus ikka ka. Kodus istutasin maha viis uut mägisibulat, campanula incurva, kaks kuuske (Little Gem ja Hiiumaa) ning hosta `Popcorn`, sest kui paadunud aednikud juba Tartumaal on, siis ei jäta nad ka sealses taimepoes mitte käimata.
Kodus oli valmis tegemata maailm ja seda ma olen siis nüüd jõudumööda püüdnud teostada, aga see on juba vana teada asi, et puhkus lõpeb alati paar kuud ennem ära kui vaja läheks.
Tänud lõuna külalislahkuse eest ja tervitus Tiile ja Tiiale, headele asjalikele reisikaaslastele!:)