Nädal enne jaanipäeva.

Peale kolme nädalat puhast päikest oli mõned päevad (4) täitsa kena vahelduseks pilvevarjus olla. Muld veel labida sügavuseni niiskunud ei ole, aga oma 10 cm juba küll.
Peale vihmasid pole enam lauspäikesega kõrvetatud, ikka pilvedega pooleks ja ööd on jahedad.
Mesinik on talvest laastatud mesilaga imet teinud. Meie perede arv on taastunud. Seekord jõudis mesinik mesilasse just ema laulmise ajaks. Kui seda võilillevarre piip-piip häält kuulda on, siis on viimane aeg pere pooleks teha. Nii sai ka toimitud. Laulikuga kupp kolis koos õukonnaga ühte tarru ja teised kupud jäid vanasse. Hea vedamine. Tavaliselt lõpeb see piibutamine sellega, et vana ema võtab lennumesilased sappa ja lendab minema uut kodu otsima. Pereheitmine. Kui ta seda ei teeks, siis otsib uus ema peale sündimist vana ema üles ja suskab ära. Uus on sale ja vilgas, vana kohmakas ja munemisele kohastunud, temast mõõklemisel  vastast ei ole. Kolm ebatavaliselt sooja mainädalat on mummidele igatahes väga positiivselt mõjunud.
Laupäeva hommikul läksime Mildaga Tii juurde väljakaevamistele, kuid sattusime hoopis pidulikule hommikusöögile, majahärra oli udupeene roa valmis teinud. Laual oli hõrk ja peenemaitseline shampinjonikaste vahukoorega ning praeliha. Ei saa salata, tõstsin teist korda veel juurde, nii hea oli.:) Siis jälle kaevama.
Päeval oli Saku aastapäeva puhul mõisa juures külapillimeeste kontsert. Pokumees tegi algust. "Söepõletajad" tulid kaasa, ilusad tuttavad muusikamustrid... 
Iiriseid vastu võtta on muidugi üliväga hea, aga märksa keerulisem osa järgnes kodus.
Terve laupäeva õhtupooliku tegin vangerdusi, et kümnele uuele iirisele viisakaid kohti leida. Ilmselgelt on me aed kummist. Venib. Ootamatutes kohtades ootamatult avalduvad ruumiressursid. Mnjaa, muidugi annab senimaani tunda ka kolme suure elupuu lahkumine, sest nende alt vabanes ikka "metsik lahmakas maad".
Pühapäevaks oli kõike niipalju edasi nihutatud, et iirised mahtus maha istutama. Ühtlasi sai ka müüripealse jälle korda, sinna läksid kaks nimega roog-sinihelmikat põlise suure ja nimetu kõrvale. Vana oli eelmine aasta nii võimas, et tekkis vastupandamatu soov seda elamust kolmekordistada. Muidugi kulub selleks mõned aastad aega kuni uued Järvseljalt tulnud roog-sinihelmika tibukesed kasvavad, aga kuhu mul kiiret...
Jaapani sirel aianurgas sätib õitsema, paksult on pööriseid peal. Eelmine suvi sai ta alt ära laasitud, paar väiksemat haru ära lõigatud ja valjult sealjuures arutatud, et kui õitsema ei hakka, kas on teda siia üldse vaja. Kuulda võttis, läheb jaanipäevaks õide nagu lumekuhi.:)
Taimede "nihutamise" käigus läks päikse käes olnud `Zounds` kuuskede juurde poolvarju ja lumeroosid kolisid liiliapeenrasse. Mis lumeroosid need on kui lähevad alles aprillis õide. Nüüd on neil päevavalgust juba varakevadel volilt võtta.
Pühapäeval oli natuke rohkem päikest, ootasin põnevusega kolme veel nägemata iirise puhkemist. Üks neist on Patina. Esimene avanes ja osutus `Broadway Star´iks` kuid kaks on ilmselgelt ennenägemat uustulnukat. Ehk siis täna, või homme...Põnev.:)