Aias on korralik džungel. Hoolitsevad (vahel lausa ülehoolitsevadki) vihmad kannavad kõige taimse eest hoolt, kasta on tulnud ainult istutusi. Sel nädalavahetusel oli õnn lausa kahel päeval aeda pääseda. Kohendasin alpikaljut ja kivilat, istutasin Hispaania hüatsindi liiga tihedaks kasvanud sibulapesad laiemale, tegin epimeediumitele ruumi ja rohisin. Mõnusmõnusmõnus.:)
Paraadpeenra taustavaade hakkab tasapisi ka tagasi tekkima. Kuused ja jugapuud on taga, vahele sai pandud ängelheinu, siberi iiriseid ja ettepoole astilbed. Ja muidugi jaapani vaher.:)
Peale seda istutasin maha kõik lumeroosid, pisikribalad ja muu alpimudru. Siis hakkasin mägisibulaid paika panema. See on omaette rituaal. Kõigepealt tuleb leida kivide vahel enam-vähem tühi koht, siis uurida, kes on naabrid. Kui kõik on ok (invasiivseid või külvajaid pole), siis saab sibul maha pandud, vajaduse korral kivike või paar ka julgestuseks, sest mine tõpraid tea...Siis kasvukoht aiavihikusse kirja ja järgmise nupsikuga tegelema.
Hostad sätivad õitsema. Praegu ei ole aias ühtegi lõhnavate õitega hostat. Aga eesaias ringi posserdades tõi tuul ninna üsna tugeva lõhnavine ja ikka ja jälle! No ei saa olla! Nuusutasin kõik õitsevad hostad kindluse mõttes üle, õigus, lõhnavaid polnud. Aga kust see siis tuleb? Ahhaa, kõrvits õitseb...nu? Uskumatu! Ja oligi kõrvits.:)
Vat see lugu oli oli sedasi, et kui vanajumal taimedele maailma loomise ajal lõhnasid jaganud, siis olnud juba kõik lõhnad välja jaotatud kui äkiste kohale jõudnusivad veel kolm hilinejat. Ebajasmiinil läksid kogu aeg juurikad sõlme ja katsu siis sedasi...kõrvits pidi suuri kollaseid vilju taga vedama ja hosta tuli lihtsalt Jaapanist. Seisavad vanajumala ette ja nõuavad lõhna. Vanajumal on paksus kimbatuses, aga kummardab siiski igaks juhuks püti põhja silmitsema, seal justnagu oleks midagi kollast, kaapab kämblaga ja ennäe imet! Saabki tema kämmal lõhnaseks ja jagab tema aroomi armulikult kolme peale ära ja läheb päevatööga rahul olles puhkama.
Kõik on rõemsad. Ja sellest ei ole midagi, et nad suhteliselt ühtemoodi lõhnavad. Hiljem juhtub, et ka talvine lumekupp saab kolme karge odööriklubi neljandaks liikmeks, aga issand ise teab, kuidas see iganes ka juhtuda võis, kuid talvise lumekupu lõhn meenutab servapidi nii ebajasmiini, hostat ja hmh...kõrvitsat. Võibolla lõhnavad teised kõrvitsad teistmoodi. Huvitav on igatahes.:) Kabatšoki ja kurginuusutaja saab minust nüüd.:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Erinevad on õielõhnad erinevatel kõrvitsatel ja kõrvitsalistel.
ReplyDeleteKui õisi toiduks valmistada, siis saab neile ise lisada veel mitmekülgsemaid lõhnu.
kui poleks pime, siis läheks kohe nuusutama :) Ilus muistend :D
ReplyDeleteMuhe muinasjutt! :D
ReplyDeleteMinu aia lõhn on hetkel segu esimestest floksidest ja poti-budlejast, mis juba nädalapäevad lahti.
Meil ebajasmiin just lõpetas ja nüüd on domineeriv roosilõhn ja muidugi floksid ka. Nõrgemad tegijad ei pääse üldse löögile.
ReplyDeleteMinu käiguradadel annab hetkel armsasti lõhnatooni mandžuuria elulõng. Kõrvits on mul sel aastal hilisevõitu, nüüd hakkan põnevusega õisi ootama!
ReplyDeleteAias peab lõhnu ikka olema. Ja palju. Ja kõige parem, kui tead ka, kuidas need lõhnad aeda tekitati :)
ReplyDeleteNu ja mina just avastasin, et mul mõned hostad lõhnavad ka :) ja üldse igasuguseid aroome hõljub õhus, eriti kui on ilma :)
ReplyDeleteMägisibulikele koha otsimine on tore tegevus, mul peaks küll neile ruumi ju jaguma, aga ikka otsin seda kohta või kivi ja naabreid, et välja paistaks jne. Väga tervistav tegemine igatahes.
Aga need vaated hakkasid juba siis looma, kui me külas käisime ja läheb aina ilusamaks, ma tean :)