Martagonid - mu arm!

Üks kummaline ja tujukas lilleliik - martagonid. Mõnes aias kasvavad nad täispäikeses, teisal jälle ainult varjus, minu roosa krants suutis ahtalehise ängelheina varju jäädes suurest solvumisest vaid mõnekümne sentimeetrise õievarre pongestada, samas kui vana sireli tüvede vahel kasvab metsik isehakanud martagoniseemik täisvarjus ja näeb väga rahulolev välja. Olelusvõitlus naadiga? Unustage ära. Naat on mõnnamõnna! Nõnda, et ega me ikka ei tea alati mida me lilled tegelikult tahavad.:)        
Üks reegel kehtib nende kohta küll - jumala eest, ära istuta ümber! Mida vähem, seda parem või parem kui mitteüldse. Sellepärast ongi nad nii kallid, neid raske oma aeda kasvama panna ja kui nad on toodud, siis ei tarvitse nad õitsema hakata.
Aga kui nad edenevad, on rõõm, kui õitsevad, on aed magusat lõhna täis.
Rahmeldaja `Gay Light` on meil vitaalseim. Tõeliselt kaunis ja hea sort.

Varju jäänud ja silmini solvunud heleroosa krants Kristiine aiandi müügiplatsilt. Õisi siit tänavu ei tule.
Oli üks hea suvi 3 aastat tagasi kui seal pakuti õitsvaid martagoniseemikuid potis, Sai värvi valida ja puha. Hiljem pole sellist õnne enam olnud.:)

Kollane krants samast seeriast on rõõmus ja hästi edenenud.

Mrs. R.O. Backhouse on sel aastal kehvakene, on olnud paremaid suvesid. Ju see talv ikka ka räsis.

Valgega ei ole mul vedanud. Kristiinest toodud valge ei ole peale maha istutamist kunagi õnnelik olnud ja teine, kunagi titena Võhma Juurikalt ostetud valge tuli kahjuks värava juurest ära tuua, sest seal oli niisugune traumarohke koht, alatasa oli talle midagi peale kukkunud. Nüüd on kaks mossis valget kõrvuti. Kahe peale pongestavad hädaga poolteist õit, ei ole elu, ei ole...

Punast martagoni pole peale istutamist enam nähtud ja ka kolm labidatäit roosasid kadusid nagu mutiurgu. Samuti ka Hansoni liilia ja `Arabian Nights` või mis`tand oligi. Kõik istutused ei jää ellu.
Aga päris kenasti on kasvama läinud postimüügi kaunitarid `Orange Marmalade`, mis natukenegi Hansoni liiliat meenutab

ja `Claude Shride`.

Väga häppi olen ka postimüügi kaudu tulnud kanada liilia üle, mis poolvarjupeenras ennast kenasti tunneb. Ka tema on niisugune martagonilaadne. Nii välimuse kui sulni lõhna poolest. Tema kõrval on Hansoni liilia seemik juba kolm aastat ühe idulehega. Ei edene mitte.

Oma külvatud seemikud lasin juba kaheaastasena aeda lahti. Tänavu on kolmas suvi. Mõni ehk näitab järgmine suvi õitki. Need on Kristiine roosa, kollase ja valge seemikud. Huvitav mis värve sealt kõik tulla võib...

Ja seal ta õitseb, kesk naate, sirelipõõsa juure peal. Kost sa, lilleke, siia said?

Piiludes naabri aeda...südant ja silma rõõmustab naabrinaise uhke ebajasmiin `Virginal`, mis lumivalge õievahuna meie tumerohelise jugapuu taga kõrgub. 

Meil aga õitseb jaapani sirel. Ähvardasime mullu teda korra, et võtame maha, juba seitse suve vana, aga õisi ikka netu, raiskab ainult ruumi jne. Tänavu on õied peal ja puha.:)

Muidu oleks praegu niisugune justnagu õievahe aeg. Martagonid on lõpusirgel ja liiliad - astilbed pole veel alustanud. Ainult üks lauk tunneb ennast kenasti. Võib see olla Farreri lauk? Kas keegi teab? Minul on ta seni nimetuna olnud.

Niidu-kuremõõk on tagaaias salaja lahti läinud, äärepealt oleksin maha maganud. Ilus, aga õitseb kiiresti ära.

Kuritegu lõuna-lambavaiba vastu: Ühel päeval märkasin, et mätast on kraabitud, kesse loll ometi ja miks?...järgmisel päeval nägin ka mustunud laigukest. Nujaa, teadagi, irw, igapidi kena koht kuhu kusta.:) Huvitav on see, et saastekoht ei läinud pruuniks või kollaseks vaid päevapealt mustaks. Huvitav on ka see kas taim suudab saastekoha ise likvideerida või on laiguke jääv? Katsetused lõuna-lambavaibaga.:)