Jaanuari lõpp.

Järjekordne lumevaba nädal pilvise nädalavahetusega. Pluss-miinus 0,5.
Läbi akna oli nii paganama ahvatlev vaadata, et kangesti kiskus aiatiiru tegema. Õues muidugi enam nii tore ei olnud. Absoluutselt igasugust inimtegevust paralüseeriv (fotokat hoidnud käsi sulas üles alles toas) kliima.
Aga tehtud see tiir sai ja mõned pildid muidugi ka: Tohutult nunnud on talvel kõikvõimalikud igihaljad pisikesed mättad, nagu
dianthus arpadianus var. pumilo

piiphein

siil-aruhein 

hallnelk, kivirikud, minikuused ja kõik muu selline. Kõrvikutele kogu see wärk igatahes küll ei meeldi. Tujukas talv on üldse priimulavaenulik. Eriti kui sellele järgneb tujukas kevad.
Kiirinventuuri ajal avastasin ootamatult toreda asja: Jugapuu alla istutatud alpikannid olid äärmiselt elus. Üks õitses tasakesi omaette seal talvehämaras. Heleroosa.:)
Teisel olid niisama ilusad lehed. Ongi vist nii, et üks õitseb sügisel ja teine kevadel. Aga kas talvel õitseb sügiselõitseja või kevadelõitseja, seda ma küll ei tea, sest sildid olid talvemängimise ajal vehkat teinud. Eks kevadel saa selgust.
Üldse, kui tuleb aus lumi maha ja kestab kevadeni, siis on selge vahe sügise, talve ja kevade vahel, aga need mängud on julmad olnud. lumi tuleb-läheb, vihm samamoodi. Oktoobris kohevasse mulda istutatud nartsisside kasvukohal oli kohutav külmakerge. Lootsin, et suladega langeb muld iseenesest alla, kuid maa on püsivalt külmunud. Tallasin täna neid jääpiike maaga tasa. Homme valan sinna paar ämbrit mulda peale, ehk on abi.
Ja kui jõudsin puispojengi juurde, siis oli üllatus suur. Talvel näeb ta välja nagu sajandeid surnud põõsa muumia ja seegi hõre.

Ühe sõnaga, jube. Aga pungad olid kõik elus (pole meil ju külma õieti olnudki) ning osad vanad seemnekuprad ka küljes. Ja kui ma suvel lootusrikkalt mõne olen avanudki, siis pole üheski mingit viljastatud seemne moodi asja olnud. Seekord paistis kahes kupras olevat tosinajagu sümpaatselt kopsakaid "musti herneid". Panin kõik kasvuhoonesse pottidesse. Palju neist emataime moodi topeltõielised sirelilillad on, see selgub alles umbes nelja aasta pärast.:)
 Emataim on pimeost Nurga Puukoolist mitmeid aastaid tagasi ja oli maha istutades umbes 2 suve vana. Aga juunis näeb ta välja nii.

Juba nagu oleks küll...

Kaks päeva on olnud luksuslikult palju valgust. Mitte et midagi erilist teekski, aga niisama vaikselt on kaifkaifkaif. Tõsi, eile käisime kambaga metsas kevadet otsimas. See päike ju isegi soojendab juba.:)
Päike on ere ja soe. Viimased ööd olid safiirsinise taeva ja hiilgava kuusirbiga. Lumeolud on nullilähedased, külma -2 kuni -5 ja maa suhteliselt külmunud. Igatahes sukeldusin täna konkusse ja otsisin sealt välja varjutuskanga, sest on aeg. Katsin kanada kuused ära, et poleks üllatusi. Kui nii edasi läheb, saab juba varsti õunapuid pookida. Mul on plaan meie Talvenaudingule paar oksa ilma nimeta megahäid õunasorte külge kruvida. Umbes kolmandat aastat juba, aga ehk seekord saab teoks. Otsisin isegi pookimisnoa välja.
Hilissügiseste mullatööde kohas olid hirmuäratavad mullakerked. Ca 10 cm kõrgused külmunud mullapiigid jäises õhus. Visuaalne hoiatus aednikule - ära tuhni peale septembrikuud mullas, pinnas jääb kohevile ja laseb külma sisse. Õnneks pole sinna midagi istutatud.
Uute taimede osas erilisi kiusatusi peale avastamisjärgus floksimaailma ei ole. Paar hostat võiks ju olla (nimesid nimetamata, aga needki on teada). Mõni minipuuke ehk ka. Uus kevad tuleb huvitav. Tärkavad kõik uued ja põnevad sibullilled, eriti mininartsissid, suvel näitavad ehk eelmise aasta hostad juba oma õiget nägu ja augustis alustavad uued floksid. Pojenge ju vahetas tark tüdruk ka oma väiksesse aeda...Jaa, nüüd meenus, et täitsa mitmes kohas on neid. Kitsas saab olema, aga olgem ausad, ilma paari ilusa roosa pojengita pole tegelikult ikka ka mingit elu.:)
Mägisibulasuvi tuleb juba kolmas. Mulle meeldib, et ka pööraseimad neist on üsna tagasihoidliku kasvukiirusega.
Siberi iiristele on antud uues kasvukohas uus võimalus. Saab näha...
Ohjah, kaks kuud veel. Niheleda, eksole.:)
Homme on vaibavabriku päev.

Vastupidavuskatsed

Ikka vana muster, lumi sulab, vihm, öösel mitu kraadi külma, jää, päeval vihm, sula ja taevad pea kohal nagu paks tumehall vatitekk. Tahaks päikesekiirt, tahaks pärlmutterpilvesid, rohkem valgust ja et peenrad ei jäätuks. Pole ju palju tahetud. Aga või siis ilmataat küsib...
Ikka vana muster...külmade ilmadega käib Härra Tibu vaevatud ilmel ringi ja poeb sulevestidesse, villaste asjade hunnikusse, lihtsalt teki alla ja magab, magab, magab. Kui ta silmad lahti teeb, paistab sealt ainult elutüdimust, tuska ja "minge te kõik" meeleolusid. Tarvitseb aga temperatuuril vaid kümmekond pügalat tõusta kui seesama kass on nagu äravahetatud. Küsib iga natukese aja tagant õue ja siis jälle tuppa, tahab mängida, nõuab lõbustusi ja on omal armsal tuttaval moel tüütu.
Jaanuarit on veel kolm nädalat, eks ikka tüütab ära küll. Mida kassist rääkida, vaadatagu parem ennast!.:)
Küll oli täna hommikul raske tõusta. Mõtlesin et tukastan veel veerand tundi.
Voodi ees käis tihe dialoog krr-nrr keeles.
Bond: "Noh, tõuseb või?"
Tibu: "Peab tõusma, kell helises ju."
B: "Iih, maivõi, põis on täitsa maani."
T: "Kas lähen tallan?"
B: "Ei ole vaja, näe ronib juba ise välja. Ollalaaa, küll meil ON ikka palju aega. Minul näiteks küll ei ole."
T:"Ruttu! Lase Bond välja, tal on häda!"
Kassid jalus sibelemas purjetasin rõduukse poole, Bond kadus põõsastesse nagu rakett. Tibu sibeles jalus kuni köögini, ronis laua peale ja jäi üle läpaka kaane mulle särasilmil otsa vaatama.
"T-tead, Tibu..." Midakuradit siin nii vastikult reibas ollakse nii hommikul vara...Ahjaa, kõigest -3 kraadi, sul on jälle hea päev, Tibu.
Inimeste kaamosekaotuseks on vaja aga hoopis palju rohkem soojust ja valgust.

Lumetekk on peal.

Talve viimase nelja päeva pongestuseks võib lugeda, et taimedel on nüüd tõepoolest lumetekk peal. Oli tuisku, oli tormi. Ja pakastki. Kuna tugeva tuulega muutub ilm väga kiiresti siis oli reede õhtul hüppeline  temperatuurilangus. Eks meie hõredavõitu majas võis seda eriti hästi tunda - küta mida tahad, aga ikka on jahedapoolne. Ja kassid ei teadnud enam kuhu peaks magama pugema. Isegi naginaks läks paremate diivanikruntide pärast, sest Härra Tibu ju enda kinnisvarale ühtki teist karvikut naljalt ei lase. Tibu tõstis käppa ja ähvardas, ähvardas...aga Bond ei teinud temast üldse välja ja keeras magama. Missa magajaga ikka...
Öösel oli -21,7. Ega muidu poleks teadnudki, kuid Bond tahtis harjunud ajal õue. Tegin ukse lahti, kass läks välja, kuid tegi välkkiire pöörde nagu lutsukala ja oli sees jälle tagasi. Mis wärk! Bondil on ju paks polaarkasukas seljas, palju see siis kraade õues on? Nujaa, sellise külmaga hakkavad isegi polaarkasukad tõrkuma.:)
Hommikuks oli Urr jälle läinud ja õues -12.  Kõik ohkasid kergendatult, et oi kui hea soe.:) Vahel kulub koolituseks natuke pärispakast ära, hiljem tundub isegi -15 nii hea ja turvalise temperatuurina.
Eile oli juba -4,4, tegime täitsa korraliku metsakõnniringi. Pärlmuttervalgus ja kohati piilus isegi päike pilve vahelt. Metsas oli maaliline, nii palju tasakaalulund puudel, võsas ja mustikavartel...
Täna on poolsula ja -0,5.

Torm puhub taeva klaariks.

Tuul on 25 m/s ja külma ca 11 miinust. Kokku teeb sellise ilma mida on hea ainult aknast vaadata. Vaatangi ainult aknast. Aga alati annab hullemaks minna, lubatakse veel külma ja ok, lund ka (lund on aeda tekiks väga vaja enne selliseid ilmasid). Aga ilus hele ilm on. Tuleb pikkade luudade öö, selline kuupaiste ja tuhatnelja kihutavate pilveräbalatega. Puud on õues kaldu.

Härra Tibu tutvub talvega.

Sooja vihmast detsembrit jätkus ka jaanuari algusse, aga eile tuli jälle lumi maha. Eiteamitmes muidugi. Ilmateade lubab pakast. Täna on 6 kraadi miinust paarisentimeetrise lumega. Seni oli kogu aed triksis-traksis, isegi miinus 14 (meie senine külmarekord novembris) ei ole kustutanud aedfloks `Blue Perfume`elujanu, sest pühapäeval pealseid lõigates avastasin noored võrsed, mis olid ca 10 cm kõrged, lehed kenasti peal jne. Roog-sinihelmika juurde jõudes oli tegu, et neid vettinud ja lumeraskuse all (novembrikuu jubelumed) lamandunud kõrsi kõiki kätte saada. Peaks vist varem maha lõikama, on vähem jamamist. Samas, eks ta oli ikka õrna lumega ilus ka.
Eile hommikul tundus õues veel hea soe (pluss 1). Härra Tibu sättis üheksa paiku ennast õue ja kadus nagu mutiurgu. Eks isand ole harjunud, et nii kui vastu akent hüppab, nii ka sisse lastakse. Pühade aegu olid ju kõik kodus. Paraku oli reaalsus natuke karmim. Ja kui ma õhtuhämaras tulin, oli Tibu küll autol vastas kuid äärmiselt erutunud. Ja muudkui sõimas, sõimas, sõimas. No ON Tõprad! Oma kassist ei hooli keegi! Mine või kuuse alla! Kas korra ka kellegile meelde tuli, et kass väljas on ja lund sajab! Näu-mäusid, sabavõngutamist ja traagikat jätkus väravast kuni ukseni. Näe, ei olegi tummahammas, jäta ainult päevaks õue...:)
Seda ma muidugi talle öelda ei saanud, et teinekord tule koju, sa tobe orav, kui sind kutsutakse, Pokumees pidi sinu pärast peaaegu tööle hiljaks jääma. Härra Tibul jäi õigust niipalju üle. Silm välkus ja suu muudkui käis. Nõnda me siin siis elame. :)

Isand Bond.

Saabus eile päeval kella kolme paiku (poolteist päeva kuratteabkus) ja oli pisut meridiaanist väljas.
Oleks nagu tuttav koht, võimalik isegi, et ma elan siin. Whatever...Ou! TOIT!!!!Iih, õõh, TOIT!!!Aga nüüd laske mind välja, ma ei lase ennast vangistada umbsesse...Puuriidas on ka hea magada. Kuradi tuttav koht...Ma vist ikka tõesti elan siin. Ok, ma võin ju tuppa ka tulla. Kui sa just kutsud. Nii kenasti kutsub no kuidas ma ei lähe. Ou, näm-näm-näm, toit!:):):)
Ja krõbinad ka, kuulge siin on ju mõnna päris. Ja Bond kukkus oma pesasse ära.
Peale viietunnist kosutavat und tõstis ta pea. Midagi meenus. Midagi helehalli, mõnusat ja sulnist (Bondi vana armastus, naabrite Tripsu)...Ning ukse juurest kostis kalehäälne (lase parem uksest kui ei taha, et aknast lähen) NÄUUU!
Nii, et, te võite oma kassid hmh...neutraliseerida, kuid mälestus pööraseist pulmist jääb ja vanad kiindumused ka. Isegi kakelda oli ta pisut proovinud. Näos oli paar kriimu ja käpalt veidi nahka maas. Silmis möllasid hormoonid, lase mind välja, mul on vaja, ma pean...Nõnda, et ilmselt on teda veel paari nädala jagu harva näha, siis ehk saab oma kassi jälle tagasi. Mis teha, seltsielu. :)

2016 ja 2017.

Eile õhtul oli pluss 5,3, vihma sadas. Viimase 2016 aasta nädala keskel viltu keeranud sündmused said ennast aasta lõpuks jälle paremuse poole pööratud ja ema saab esmaspäeval haiglast koju.
Muidu oli hea aasta. Jälle muidugi niisugune isesugune ja eriline. Alates sõnajalgade maailmast vaimustumisest ja lõpetades sibullillede ääredimensioonidega. Ka huvitavaid alpitaimi tuli juurde.
Taimelistest tähtsündmustest mainiksin ära Botaanikaaia päevad, sõnajalatalu külastuse, Aalujate kokkutuleku, Võhma Juurika ja detsembrise reisi Lõunaosariikidesse. Ning muidugi meite vana armsa 8 c klassikokkutuleku.
Lapsed olid ka väga tublid, Astral ilmus esimene lastelaulude plaat. Luise tänava pesake sai valmis ja hakkas kulude neelamise asemel noortele sisse tooma. Lapselaps õppis lugema.
Ja kodus on iga päev kuulda sulnist viiulimängu. Keskeas viiul nullist kuni Bachini ära õppida on märkimisväärne saavutus, eriti kui seda tehakse pooleteist aastaga.:)
Täna on juba 2017. Pluss 3,3. Vaikne kuiv ja tuuletu varahommik. Maa lõhnab nagu oleks kevad (võta näpust!). Härra Tibu on soojakraadidest jätkuvalt vaimustatud ja seerib toa ning õue vahet. Bond aga pole terve ööpäeva koju tulnud. Seda on ka varem juhtunud, nii et esialgu ma veel ei muretse.
Aastalõpp saabus šampavahus ja kerges vihmasajus oma tänaval koos armsate naabritega.
Ilusat ja õnnelikku uut!:)