Vapralt sügisele vastu

August oli sama sombune ja vihmarikas kui juuligi. Vaid sõrmedel loetud täispäiksega päevad. Ikka kas väike pilvitus, poolpilves, lauspilves või sadu. Oli päevast leitsakut, kuid ööd jahedad. Antikurgi kliima, sest kurke sai sel aastal ainult kas toas või kasvuhoones kasvatada. Aiale aga on see kõik üldiselt hästi mõjunud. Ilmselge kliima soojenemine - palju tuult, niisked ilmad ja lumeta talved. Kui tahad end tunda inglise lordina pole vaja üldse kuskile kolida. Ehita suure kamina ja väikeste akendega Downtown Abbey mille halli vihmavarjuhoidjas on palju vihmavarjusid, istuta aeda palju roose, sest külm ei võta neid enam kunagi ära ja podagra, küll see ka ükskord tuleb kui aasta läbi kummikutega käia.
Kõrgrõhkkond on kena asi, aga võibolla polegi neid ilusaid ilmu vastu sügist väga vaja, sest siis luusivad öökülmad juba kusagil läheduses ringi, ühel augustilõpu varahommikul näitas me termomeeter +2,5, see karikas läks väga lähedalt mööda. Ei tahaks, mitte ei tahaks veel. Paljud sügislilled on veel õitsemata ja hostadki üle hulga aja ilusad sügiseni välja. Eelmise suve tigude ja nälkjate tohutute hordide järeltuleva põlvega juhtus talvel miskit hullu, sest neid peaaegu üldse pole. Mitte, et keegi neid taga nutaks, vastupidi, kuid imestama paneb. Nii tigudevaest suve pole kaua olnud.
September jätkab selle suve stiili, ehk et on sombune ja sajab. Floksirida näitas ennast heast küljest, nüüd on jäänud keskmise õitseajaga floksid ja eelmine nädal avas esimese õie Nora Leigh ehk Creme de La Menthe. Ilusal lillel mitu ilusat nime.:)
August oli jube kiire kuu, aiva ikka lüpsik sarvis...Nüüd hakkab ehk jälle aega olema. Või mis aega...kolm nädalat on jälle nii vuhinal läinud, et pole blogidagi jõudnud.
Oh, juba septembri lõpp paistab...Võhma Juurikaski selja taga. Oli äge nagu alati. Palju armsaid kohtumisi ja nagu ikka, mõned huvitavad kivilataimed, paar taimevahetust ja hoolimata vähevõitu taimemüüjatest läks floksidega korralikult lappama. Kolm tükki ühe päevaga on ikka palju. Aga kõik NII ilusad. `Goldmine`, `Blue Flame` ja `Eden`s Smile. Mul on kangesti selline tunne, et järgmine aasta muutub üks liiliapeenar vist floksipeenraks.
Sel reedel käisime küünikontserdil Mehise juures. Mehis ja Tätte laulsid vaheldumisi Tätte laule ja rääkisid lugusid elust, muusikast, purjetamisest. Viimase 10 aasta parim kontserdikülastus.
Mehis on pilli- ja laulumees ning kauaaegne Jaan Tätte fänn. Maestroga hästi sarnase välimuse ja sama hääletämbriga. Väidetavalt said mehed esimest korda reaalis kokku 2 tundi enne kontserti ja proovi polnud üldse teinud, aga õhtu oli viimasepeal.:) Küün oli rahvast puupüsti täis.
Eile käisime külalistega seenel. Hea, et igaks juhuks keebid ka sai võetud. Terve see kolm tundi sadas. Koduteel muutusid hoovihm lausa padukaks, aga ega enam märjemaks saada polnud võimalik. Jaht oli hea, kolm täis ämbrit.
Pühapäeval paistis üle hulga aja päike. Puhas eksootika. Istutasin floksid maha ja sõnajala teise kohta ning panin laugusibulaid mulda. Mulle tundub, et järgmine suvi tuleb hästi floksine ja laugune.
Pildid alates augustist.
Maheroosa Pink Hill.

Gzel ja Spinnaker

Vana hea Blue Mouse Ears

Astilbede aegu...

Kisub sügise poole, kaeralill Lucifer juba leegitseb

Hostade õitsemine on alati sündmus, Whirlwind

Floksirida, varased alustavad

Hydon Sunset

Skinwalker õitseb vapralt vihmas.

Floksipeenar

Blue Paradise

Hookeri kuutõverohi naudib vihmast suve

Ka teised kuivalembesed on päris häppid, Euryops acraeus.

Ilupilt kaevu kandis.

Miniastilbe

Minihostad, Harry van Trier õitseb

Pürenee ramonda

Sõnajalg kaljul

Ja siis pidi tööle minema, aeg sai otsa. Jätkan pildirida järgmises blogis.