Seda et inimesed laisad ja juhmakad on, seda teab iga kass. Sellepärast on Härra Tibu enda arusaadavaks tegemisel välja töötanud keerulise kehakeele süsteemi.
Viimase kuu aja jooksul otsustasid meie kassid, et neile pakutav zelee ei kõlba süüa. Üsna samane oli, kas dekoreerida sellega taldrikut või visata kohe minema. Tegemist oli nende varasema suure lemmiku, Nutribalancega. Ka Purrfectile (varasemalt samuti üks lemmiksööke) kaabiti peale. Sõidki siis nurrikud seni ainult krõbinaid kuni külmkappi ostetud zeleed otsa said. Poes oli keeruline, lõpuks ostsime Whiscasi, mis meil ka juba varem välja on vilistatud. Ja uskumatu, kuid see nüüd jälle sobib. Ja Härra Tibu on selle saamiseks leiutanud uue kehakeele sõna. Kui vanasti tähendas laua peale ronimine ja laual olevate asjade tüütu nuuskimine seda, et pane mind nüüd tähele! Hüppan maha ja lähen külmkapi juurde, et näidata sulle, tahan sealt seda sööki.
Kuna aga viimased kaks partiid konservi pole süüa kõlvanud, siis ta enam külmkapi juurde ei lähe, et äkki antakse jälle seda saasta.
Nüüd läheb istub tark loom juurviljakastis ja näkitseb kartulikotti. Läks tükk aega, et uut leiutist lahti kodeerida. Mis sa tahad, Tibu? Kas õue?
Psoltõ!
Kas krõbinaid?
Psoltõ!
Kas uut konservi?
No mida siis veel!
Ja rahulolev kass ronis kastist välja.
Viimasel ajal on ta oma uut sõna lühendanud, enam kartulikotti ei näksi, istub niisama porgandite vahel ja ootab. Kompliment konserviavajatele: Ei olegi nii juhmakad, saavad aru küll. :)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
:D
ReplyDelete