Aasta 2018

Talved on nagu talved ikka. Kange lilleigatsus on peal. Millegipoolest ei erine ka 2018 aasta tali. Tavapärane kataloogide ja suvepiltide sorimine. Midagigi. Jaanuaris leiab Tii Pohlavars internetist oivalise Tšehhi aia veel oivalisemate kiviktaimlatega. Ja selle aedniku kodukal on väärtuslik tabel alpitaimede kasvutingimustega. Lõpuks ometi lõpeb ära pimeduses kobamine, et kuidas ometi ühte alpikat kasvatada, kas pakkuda haput või aluselist mulda, kas päikest või varju jne jne.  Tabelis üle kahe tuhande taksoni ja nende hulgas ka enamik meil kasvavaid alpikaid.
Veebruaris saab mõned talikülvid tehtud, aga hiljem selgub, et netist tellitud alpitaimedest ei idanenud mitte ükski.
Veebruari lõpus on külmarekord -22,5, kuid veebruari lõpp ja märtsi algus on lihtsalt ühtlaselt karmid. Kaks nädalat pakast, päeval -5 kuni -8, öösel -17 kuni -19.
Märts on päikseline ja kõle, aeda katab kõva lumekilp. Esimene mõnus päriskevadine päev on 31. märtsil. Esimeste kevadlillede õienupud piiluvad lumekilbi serva alt.
5. aprillil paiskab ilmataat +14 ja aiast saab korrapealt põnevuse paradiis. Uued õied, kevadrohimised ja ninakeste tuvastamine.
17. aprillil on õues 18 kraadi sooja, kuid maa on 20 cm sügavusel kohati veel külmunud.
Tegelikult on hea ja ühtlaselt kulgev kevad, aprilli lõpus näitab juba suisa suviseid ilmu.
Mai alguses sõidame Tartumaale Aiasõbra taimede järele, kuid ühtlasi kujuneb Anne juures ka väikeseks kokkutulekuks. Loomulikult siirdub kõik see uudishimulik kamp ka Kiskjasiili uut maja vaatama. Koht kiidetakse heaks. Pärast on tagasi ilus pikk sõit läbi lehtiva eestimaa.
Peale seda saabubki suvi, suur ja kuum. Poolest maist algab põud. Puispojeng pole kunagi varem maikuus õitsenud, aga sel aastal see juhtub. Ja see ei ole esimest aastat kui ma vaatan ta päratu suurt põõsast ning tõden, et õitseaeg on selle hiiglasuure ruumihõivamise kohta ikka väga lühike. Sel põuasel mail õitseb ta kõigest viis päeva ja viskab siis õied maha. Jah, ilus ja võimas, kuid tänan väga. Hakkan mõttes puispojengile uut kodu otsima.
Suur rõõm on cassiopedest, nad kõik pidasid vastu meie laiuskraadi ilge talve ning üks põõsake on eriti õisi täis.
Täiesti oivaliselt tunnevad ennast sel aastal ka lumilaugud ja muud natuke õrnemad tegelased. Põud kestab. jätan põua tähelepanuta ning rajan ja istutan ikka nagu tavalisel suvel, ainult et muudele aiatöödele lisandub kastmine. Samas on taimede areng kuumaga ülihea. Sel suvel kulubki enamik aiaajast tegelikult kastmisele. Puhkuse ajal saab teeäärne kivila ühe mooduli võrra täiendust ja ühineb eraldi asetsenud kolmnurgakesega. Mõjub vähem nagu jupitamisena ja silma ka enam ei kriibi. Istutan sillutisse kellukaid ja nõmme-liivateesid. Rajan kolm moldaeda, kuid vihmu, mis peaksid pinnase loomulikul teel niisutama ja tihendama, ei ole. Ma ei hakka põuaga võitlema vaid jätan moldaedade haljastamise 2019 aasta kevadeks.
Juunis saan tuttavaks Mairoosiga ja me lähme koos Neljandiku juurde seiklema. Asja käigus selgub, et elektriauto laadimine ei olegi nii lihtne ja paari lisatunni vältel avaneb võimalus tutvuda nendepere ülimalt huvitavate raamaturiiulitega ja külmkapi sööme ka tühjaks. Kuni auto laeb, pugime head ja paremat, perenaine aina küpsetab juurde, ning Mairoos rahustab perekonda telefoni teel, et küll me millalgi ikka tulema hakkame. Sakku jõuame alles videviku hakul ja Mairoos stardib kummide vilinal kodu poole.
Jaanipäeva paiku saab vihma, ilmataat niisutab aia mõnusasti läbi ja siis põud jätkub.
Juunis on ka külaskäik Tabasallu, kus ma pole üle aasta käinud. Taaskord jälle palju huvitavat ja uut. Ka Svetlanal on mitu uut alpikaljut juurde tekkinud. Ja millised uued põnevad elanikud neil koha on leidnud...alpiaianduse süvakoolituse väärtuslikud tunnid, sest seda, mis Tabasalu aias näeb ja kogeb, sellist mujal ei ole. Äitäh, Svetlana. :)
Enne Jaanipäeva saab esitrepp uue katte. Oleme ise hästi rahul, sest välkotsuse tulemusena, mõeldud-tehtud, on see ikka väga kobe sooritus.
Juulis põud kestab, aga hea kuum suvi paistab hästi meeldivat mesilastele, sest korje on võimas. Mesi tuleb kohinal. Soojus meeldib ka roosidele ja siilkübaratele, kes paari vihmase suvega hästi niruks olid jäänud. Umbes kolmandik liiliasibulaid asub mullas uinuvale seisukohale, ilmselt jääb mais saamata harjunud niiskusehulk ja sel aastal nad ennast ei näitagi. Need kes maa seest väljuvad, on tavalisest võimsamad, soojus meeldib ka neile. Ühtlasi esineb massiliselt liiliakukke. Nopin neid kuni septembrini, ikka vilksatab liiliavartel jälle mõni punane selg.
7. juulil on Sadula talus aalujate kokkutulek - suve oodatuim lillepidu. Ilus pikk ja külalisterohke päev.
Juulis läksime ühel sumedal õhtul Juhanisse roose nuusutama ja nii see algas - roosimaania. Sügiseks on meil kahepeale üle kümne roosi.
Juuli lõpus on selle suve soojarekord 32,8 varjus.
August on flokside kuu. Olemasolevate jätkuv imetlemine ja uutele aaretele koha otsimine. Nüüd peab floksimaaniale pidurit  tõmbama, sest enam ei mahu. Roose ka mitte, aga neid ikka veel paarikaupa lisandub. Sest jätkuvalt käime me Juhanis roose nuusutamas ja nuusutamisega asi pelgalt ei piirdu. Küll mõni neist võib ikka ilus olla. Lõpuks oma koju jõudnud roosid haistavad juurte vastas rammusat kõdusõnnikut ja puhkevad uuesti pööraselt õitsele, mõni neist on ikka täiesti imeline. August on aasta kõige kiirem kuu. Kõike on nii palju ja tööl peab ju veel ka käima. Jätan Ellamaa Aianduspäevad ja veel mõned üritused vahele, õudselt tahaks, aga kõike lihtsalt ei jõua.
Septembris sajab mõnusalt ja Võhma Juurika ajaks on juba pool roosipeenart uude peenrasse kolitud. Ikka liiliad, võrkiirised, laugud ja muidki tegelasi. Mesindushooaeg on viimaks läbi.
Võhma Juurikas on jälle üks väga ilus päev nagu alati, afterparty koogi ja kohviga toimub Tistou liblikaaias. Pärast rongi peale ja koju. Võhma Juurika hamsterdusi on kõigest 10, lisaks mõni sibul, seemneid ja taimebeebid. Aga aiajutte ja kaevamist jätkub õhtul veel kuni videvikuni.
Tekkib mõte tagaaeda hapuala teha. No osaliselt juba on ka, aga rodobeebide ja alpikannide tulekuga laieneb see veelgi. Kui teeks kevadel üleni hapualaks...Ilmselt nii juhtubki.
Septembris on aias suuremad liigutamised. Hiina õisenelas ja puispojeng lähevad uude koju. Pikalt pinnuks olnud ja meeles mõlkunud ebakohad saavad ka likvideeritud. Septembris oleme me remondirindel tublid, esitrepp saab viimased vuugivahed ja tugipostid ning laelaudis uue värvkatte.
Pottertoni sibulad saavad ka kenasti maha.
Esimene öökülm on meil 08.10. ja mõni aeg peale seda lastakse nautida imelist vananaistesuve. 19.10 on suurem öökülm ja siis annavad hostad alla. 13.10 saab maha istutatud viimane poola mägitaimebeebi. Alates 20.10 võib hakata aia puhtaks lõikamisega, põõsad on raagus, enamus puid ka.
Novembri alguses on kangesti selline tunne, et aias on vähe okaspuid. Korraldame sööstu Calmiasse ja aeda tuleb kolm tüvel kääbikut ning üks küpressivormiline kuusk. Ihaldatud sõnajalg peale selle. Kevadel on kindlasti hapuala vaja laiendada. :)
November on hea soe kuni 25.11 öösel lajatab -8,7. Algab nädalapikkune tali, -6 kuni -10. Maa külmub kondiks, lund eriti ei saja.
Detsembri alguses läheb sulaks. Nigulapäeval käime mere ääres piknikul. Sajab vihma ja +4, aga on äge. Lõke soojendab ja külm igatahes küll ei hakka. Korraks lipsan ka mere äärde ja korjan mõned lipikukatte kivid, ikka need merelihvitud lapikud tumepruunid. Igaks juhuks ma ei ütle mis materjalist nad on. :)
Sula lõpeb 14.12. ja vahetub jälle talvega. Pisut lund, pisut külma kuid eriti mitte üle 10 kraadi. Jõulude ajal on lumi sulamas, päevad 0 kuni+3. Oleme tublid, käime palju metsas kõndimas ja korra isegi päevakoertega Jägala kandis  pärismatkal. Uskumatu kui palju mahub ühte aastasse. Aasta eelviimasel päeval on Nõmmel bändikas ja tore nägemine vanade sõpradega. Viimasel päeval saab jumala abiga lõpuks ehk ka kääripuud üles, aga ei, see on hoopis Pokumees, kes leiutab uute kääripuude jaoks täiesti uue kaaderwärgi, sest senine süsteem selle jaoks ei sobi. (I love engineers!:) Täna ja homme ilmselt käärin nagu jaksan, eks vahepeal võib see uus aasta ka tulla. Sea aasta? Hmh...kuulge, see on ju varem ka olnud. :)