Meie keeruline kass.

Härra Tibul on talvel igav. Kaua sa ikka magad või aknast õue vahid või sööd või teise korruse trepiposte kraabid. Igavus tükib tublile kassisandale ligi just siis kui magama minna oleks natuke vara, aga samas, midagi teha justnagu ka eriti pole. 
Härra Tibu suundub arvutis kribava Pokumehe juurde, tõuseb kahele jalale ja paneb käpa põlvele. Pokumees ei tee väljagi. Tibu sirutab uuesti käppa, aga doseerib veidi küüsi (palju ei tohi, saab üle kaela) ka. See aitab. "No mis kass tahab?" Tee minust välja. Igav on.
"Oh sind küll," Pokumees paneb kassi peopesale istuma, Härra Tibu seab esikäpad sõrmedele toetuma ja sedasi kõnnib peremees kööki ja tagasi, vaadatakse koos mis kapi otsas on, uuritakse kas kardina vahelt õue ka näeb. Kassi nägu lausa hiilgab rahulolust ja ta lööb kõigest jõust nurru. Vahepeal teeb peremehele põsepai. Mine või kadedaks kui idüll meestel on. :) Mõnel eriti heal päeval paneb Pokumees Härra Tibu kübarariiuli või leivakapi otsa istuma. Kassi päev on siis täiega korda läinud. :)
Öösel kuuris magada ei ole talvel muidugi nii mõnus kui suvel ja kuigi Bondil on selga kasvatatud paks sooblikasukas ja ta armastab õueelu rohkem kui tubast, siis ometigi küsib Härra Tibu õhtuti õue, et Bond üles otsida ja tuppa magama käsutada. Ma ei tea kuidas ta seda teeb, aga koos nad tagasi tulevad. Vahel tuleb Tibu üksi, kuid vahib pikal kaelal pimeda veranda poole ja küsib varsti jälle õue. Vahel on Bond "levist väljas" ja ega Tibu viitsi tervet kvartalit läbi käia. Kui kolmas õuetiir ka asjatuks osutub, siis jätab ta järele ja keerab magama. Kui see uus nähtus meil tekkis, siis ei saanud me kohe aru, et millega tegu. Kas kassil kõht äkki korrast ära? Mis muidu õhtul sedasi õue vahet seeritakse? Ei, teisel hoopis kompanjon vaja üles leida.:)

Veebruar lehvitab kevadega

8,9,10 veebruar sadas sooja vihma. 2  kuni 3 kraadi plussis. Milline eufooria sulalume lõhnast ja vihma solinast. Nii hea oli aknast vaadata kuidas lumi väheneb. Kahe päevaga said katused puhtaks ja lumehanged kahanesid umbes 15 cm madalamaks. Kolmandama päeva sulamine oli kõige võimsam, miinus 10 cm (tralalaa!).
Esmaspäeval ei juhtunud suurt midagi, kerged pluss- ja miinuskraadid, kuid öösel tuli maha 10 cm lund. Teisipäeva hommikul oli nagu AAAAAaah!!! Kõik jälle paksu lume all, oksakesed kooldus, päästma ka ei pääse, sest hanged üle põlve.
Ainus lootus jäi päikesele, sest enne lõunat tuli välja PÄIKE. Just selline nagu külmas ja pimedas talves äranirutatud hingekestele vaja on. Suur, soe ja kollane päikepäike. AH! Helesinises taevas, sellist pilti pole kaua näinud.
Kohe tekkis palju toredaid mõtteid, tegin taimekataloogi korda ja mängisin magusate ümberistutuste plaanidega. Näiteks, et kui hostapoeg aeda tuleb, siis pole tal alguses ei tegu ega nägu. Kolmandaks suveks aga saab temast kaunitar. Ja sellised nn "valmis" hostasid on üksjagu kogunenud. Nüüd peaks nad panema kohtadesse kus need nupsikud kõige rohkem silmarõõmu pakuksid ja mida veel rooside vahele toppida annaks ja kust saaks turvast ja kust saaks ruumi juurde jne, jne.
Päikesel olid küll kuumad kiired, aga need on veel lühikesed ja igale poole ei ulatu.
Kolmapäeval ületasin vastikuse lume vastu, sumpasin peenrasse ja vabastasin küpressikujulise kuusekese leinavormiks muutnud lumekuhilast. Läksin tagasi omaenda jälgedesse astudes, sest rajal on lume all palju pisipuid ja ma ei taha mõeldagi mis oleks kui mõnele pähe astuksin.
Kaugem ilmaprognoos näitab jätkuvalt pikka sula, ikka kuni pluss kolm ja korra isegi -8. Kuna veebruaris on alati põrguma hunditali olnud, vähemalt nädalakenegi selle kuu lõpus, kõlab soojakuulutus uskumatu õnnena. Aga  näib olevat juba peaaegu käegakatsutav reaalsus, et see paks lumi sulab ära või vähemalt enamus sellest. Ilmu ja talvi on ju igasuguseid olnud. Olgu siis selline veebruar ka.
Elu on näidanud, et kui alpialad lumeta on, siis tuleb osa tegelasi märtsipäikese eest okstega varjutada ja nelgid ei salli jäätumist, kuid teised saavad hakkama.
Ja seemned...:) Varsti on aeg seemneid külvata. Suvine seemnekorjamine alpikatelt oli omamoodi ka koolitus, sest ma polnud seda kunagi varem teinud. Kõik taimed ei anna meie kliimas elujõulisi seemneid kuid üht-teist ikka sügiseks korjus. Lisaks vahetusseemned S aiast ja mõned pärlid Tii seemnekastist. Segasin külmatöötlust tahtvad peotäie mullaga ja panin kilekottides külmkappi laagerdama. Kuu aja pärast peaks tohtima juba külvata. Kõik ülejäänud on lihtsamad. Nii, et puhas rõõm kevadisest veebruarist. :)

Veebruari kärts-mürts algus

Pöörane nädalavahetus lõi nagu isegi veidi sassi selle unise ja melanhoolse kevadeigatsuse lõngalõime, ei teagi nüüd kust otsast või misasja.
Reedel oli lihtsalt hea päev, šoppasime eluvajalikes sfäärides ja pärast viisime Lapsele moosi.
Laupäeval rookisime lund, tegime ülipai näoga kodu juures oma 2 km (ja mõttes sõpradega koos matka ülejäänud 5 km) ning läksime pärast koos teistega Mähele sauna nagu õiged tegelased kunagi. Õdus õhtu kulges Eesti Laulu tähe all.
Pühapäeval oli SUUR SULA, tibutas seenevihma ja kogu ilm paistis olevat mõnusmõnus märtsilõpune paljulubav ennekevadine. Startisime suhteliselt varakult. Ilus sõit süvenevas kevade illusioonis...vihma hakkas rohkem tibutama ja +2 pealt tõusis +3 peale. Sõidu teine pool oli natuke seikluslikum, sest GPS minestas metsade vahele jõudes korduvalt ära ja üks tee sihtpunkti ei saa ju ometi olla nii keeruline. Aga sai küll. Pikapeale jõudsime Torisse ja siis oli juba Soomaa ja veel pikka aega Soomaad ja siis veel Soomaad, kuid lõpuks olime ka Karuskosel kohal. Kuna üle jõe viiv rippsild õõtsus kõhedasti ja ei olnud, ütleme, et mitte uhiuus, eelistasin minna üle jää. Jääl oli muidugi vesi, õnneks saapad pidasid.
Tervitamine, sättimine ja varruliste ning vanematega raba peale lapse nime sisse pühitsema. Rabale jõudes oli tore äratundmine, et me oleme siin 15 aastat tagasi ühe teise matkaga käinud.
Üllatas tõsiselt, et veetase võib Soomaal vägagi kõrge olla. Puudel olid sildid 2009/2010 aastate veeseisuga ja see ulatus minusugusele pihani. 2010 oli tegu küll viimaste aegade lumerohkeima talvega, kuid ikkagi liig mis liig. Ka talu juures olid veetaseme sildid. Siin ei pääse ilma paadita tõepoolest kevadel liikuma. Isegi kemmergusse mitte. Kuid kemmergu seinal olev silt vihjas asjaolule, et sel ajal polnud siia küll mõtet aerutada. Väga ekstreemne elukoht.
 Lumeskõnd (edasi-tagasi ca 4 km) väsitas üsna ära, natuke kehakinnitust, varrujoodud (Mõlemad mõdusordid olid peene mekiga) ja kodu poole ajama. Poole tee peal sai pime meid kätte ja lisaks hakkas veel ka lund sadama.
Täna hommikul -3,5 ja peaks tulema pehme kliimaga nädal suladega pooleks, kui ilmataat ei otsusta teisiti.