Sääsejutt

Kui näugamid veel õrnas eas ja koerust täis olid, siis sai neid kasvatatud kindla stsenaariumi järgi: Kõva käteplaks! - vali keeld "EI"!!!- ja-a suss või lõngakera lendas. Viimast muidugi siis kui kahe esimese hoiatuse peale ikka veel soovimatu asjaga edasi tegeleti.
Eelpoolnimetud kasvatusmeetodid tulid igati kasuks ja on meile kenad ja korralikud kassid vorminud.
Lugu ise siis selline, et esimeses kevadjoovastuses (vilus pluss 15) sai ükspäev ülearu palju  verandaust lahti hoitud ja tuppa hiilisid esimesed sääsed. Filmi vaatamise ajal tulid nad meile kallale ja nii see sääsejaht lahti läks. Härra Tibu magas oma krundil jalutsis ja kui esimene sääsk langes (PLAKS!!!), kargas Härra Tibu unejahmatuses üles ja vaatas meid nagu vana peps krahv ulakaid uulitsapoisse. No mis!!! Ja neile teeb see veel NALJA!!! 
Muidugi me naersime nagu hüäänid, eriti veel tagapõhja teades.

Sai siis kass maha rahustatud ja uuesti oma krundile pätsiks vajutatud, et rahu, maga, maga edasi.
Aga neid sääski ikka oli. Nüüd kass juba teadis, et temal nende plaksudega mingit pistmist ei ole, aga närvidele käis ikka. Refleksid ja üldse, maga siis selliste juures.
Jaht oli vahelduva eduga juba oma pool tunnikest kestnud, viimane sääsk oli eriline vigurlendur ja teda me enam maha ei saanud. Ikka PLAKS!!! ja tühja. Ja uuesti tühja. Kassi kõrvad võpatasid iga plaksu ajal pealaele tagurpidi ja viimaks läks kassiisanda kops üle maksa.
 Persse, teate, MULLE igatahes nüüd aitab! 
Ja kaapis  vihaselt ülakorrusele magama. Kui alumised enam naerda ei kõõksunud, siis pandi film jälle käima ja üksikud plaksud kostsid üsna filmi lõpuni. See sääsk oli ikka eriline vigurlendur sattunud.