Oli keskmisest kenam aprillihommik. Kõike õnnestav päike tõusis maailma kohale, kuldnokad seerisid puude all ja peenardel avasid krookused oma õiekroone päikesele. Härra Tibu oli käinud küll Bondiga, küll ilma juba sisse-välja, sisse-välja, sisse-välja, sisse-välja ja sisse ning istus järjekordselt noolekujuliselt rõduukse ees, et välja saada. Kassiomanikud kasvavad oma hoolealusega pikapeale nii kokku, et loomakesel pole vaja häält tehagi. Ning kass teab seda. Tuleb, vaatab sulle õige näoga otsa või istub õige koha peal ja kohe selge mis kass tahab. Niisiis istus Härra Tibu võimalikult noolekujuliselt rõduukse ees ja kõige lollimale siililegi pidanuks selge olema, et kass tahab välja. Pokumees oli sealsamas 10 cm kaugusel, kõrvaklapid peas ja mängis hääletu režiimi peal muusikasse süvenenult klaverit. Härra Tibu oli juba omaarust tükk aega seal sedasi istunud ja hakkas kannatust kaotama. Kassi saba tegi võnkt! (seljanahk tõmbleb ärritunult, saba läheb sellega kaasa ja tekkib närviline sabalöök ülevalt alla) Võnkt-võnkt! Võnkt-võnkt-võnkt! VÕNKT! (raisk!) Härra Tibu hakkas enesevalitsust kaotama. (mis kuradi lugu see on omaenda majas ei saa uksest välja!) Võnkt-võnkt-võnkt-võnkt-võnkt!!!! Pokumees itsitas, ütles "Ossa oinas." ja avas lõpuks selle nii vihaleajavalt kinnise rõduukse.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Issand kui hea ! Tänu luukidele olen selle kassiseisundi juba unustanud aga nii see oli :D
ReplyDeleteKassi õiguste hulka kuulub soovi korral nii sisse- kui väljasaamine. Isegi Bond on sellele pihta saanud ja teeb rõduukse juures nõudlikul läbilõikaval häälel NÄUUU! Aga Tibu püüab jätkuvalt kehakeelega läbi ajada.
ReplyDeleteVõnktd on väga õige sõna, annab meeleolu hästi edasi!
ReplyDelete