Detsember

 2.12 -11. Päiketõusu laisk kahvatu kuma heiastub imekaunilt õunapuude kohal. Päeval on umbes kuus miinust ja mu seni vaikselt piirjooni kohendanud arvamus hakkab kaljukindlaks muutuma: talv on oma tagumiku tugevasti maha toetanud ja mingit kenasula või soojalainega talvelt ära võetud nädalast või isegi päevadest pole mõtet unistada. Pikem ilmateade ütleb, et kümne päeva pärast on sama ilm mis täna. Päeval ca -2, öösel kuni -6.

03.12 Kuna 06.12 kukub meil portselanpulma päev (20 armast, turvalist, seiklusrikast, naeruküllast ja õnnelikku aastat saab täis), siis otsutasime tähistada seda ühe täiesti kreisi saunapeoga Keila jõekäärus. Pokumees läks hommikul vara RMK lõkkeplatsile kuhu tema hää sõber tõi ratastel sauna ja basseini. Mehed pumpasid basseini jõevett täis ja panid ahjud küdema. Laadisin piknikutarbed autosse ja sõitsin kümne paiku järgi. Saun oli selleks ajaks juba soe. Basseinivee soojenemine võttis tunnikese kauem aega. Ja siis oli terve päev mõnna-mõnna-mõnna. Poleks arvanud, et peale saunaseansse on meri nii põlvini. Isegi õues oli palav. Kahju, et kõik külalised me hullu plaaniga kaasa ei läinud, sest lihtsalt lõkke ääres istuda võis olla jahedavõitu. Ikkagi miinus 5. Kuid see oli nii äge päev - kuum saun pluss tutimütsiga soojas vees ligunemine, kõrvus jõekärestiku vulin ja ümberringi lumine võsa ning rõõmsad külalised paljajalu lumes...

05.12 Sel sügisel juhtus nii, et kui maailm läks üle talveajale, siis Härra Tibu bioloogiline kell ei läinud. Suvel helises äratuskell 6:30, praegu näitab see samal ajal tegelikult 5:30. Siis teebki Härra Tibu esimese äratuse. Sörgib voodis ümber minu ühe tiiru ja istub padjale. Sealt on hästi näha, et kas ärkas või mis ta nüüd teeb. Mõtlen: tõbras! ja magan edasi. Härra Tibu näeb, et ta vaev on asjata ning heidab uuesti oma krundile magama, Õige aeg on talveaja järgi 6:30 ja viis minutit enne äratuskella on Tibu taas platsis. Vurrud näkku, hüpe makku või mõni muu sigadus. Aga viis minutit enne kella on kõige sügavam uni ja kõige põnevamad unenäod. Armas, kass, kas sa just tingimata pead! 

07.12 Täna hommikul aknast välja vaadates mõtlesin täitsa tõsiselt, et tegelikult peaks selle kuu nimi olema "Rõve detsember". Kus nüüd hakkas alles lund sadama! Ööga tuli nii palju, et aias ulatub kassidel kõhuni ja linna tööle sõitmine on nagu seiklus. Vahvad ummikud, toredad soolalägased tänavad ja põnevad parkimisplatsid, kus lumi on pahkluuni. Ning iga selline lumeõnnistus saabub lumesahkade jaoks täiesti ootamatult.

08.12 Ei tahaks uskuda, kuid täna hommikul olid teed igal pool puhtaks aetud. Aga lund muudkui sajab...

09.12 Külmarekord -15 kraadi! Lumi on jätkuvalt maas (ca 25 cm) ja ka lähim tulevik paistab suhteliselt tu...lumivalge olevat. Pakin hajameelselt jõulukinke, veeretan mõttes vaibatriipe ja kui telefoni pildigaleriis suvepiltidele sattun, siis tunduvad need nii ehmatavalt ebareaalsed, värvilised, muinasjutulised. Ei saa ometigi olemas olla selliseid kirevaid õisi ja rohelisi maastikke, sest reaalsus on paks lumi, raagus puud ja varesekraaksune hall taevas ning kella kolmest läheb kõige selle kohal pimedaks. 

12.12 Lumetorm Birgit. Miinus viis ja valge mühin akna taga. Väga kreisi mühin. Transpordiamet soovitas täna koju jääda, kuid meie, tublid, tulime tööle. Hommikul polnud veel nii hull ja teed olid ka kenasti puhtad. Õhtul enam nii ei olnud. Töökoha hoovis oli 20-30 cm lund ja kohati mõni hang kõrgemgi. Pokumees ootas lähimas lahtiaetud naaberhoovis ja sinna andis alles sumbata, sest õhk oli lumemöllu täis ja lumi põlvini. Ja mina muudkui läksin ja läksin ja läksin läbi selle valge põrgu...teate, nagu filmis...Kojusõit oli oodatust isegi leebem, sest paadunud jubemõtlejana kujutasin juba ühte koma teist ette mis kõik olla võib. Aga ei olnudki liikumisvõimetuid rekkasid risti teel (kõigest ainult üks vaeseke rekkajuht oli halva nähtavuse tõttu Järvevanast haljasalale keeranud, kuigi parempööre oli ca 10 meetri pärast). Teed olid suhteliselt lumised, õhk lund täis ja tuisk kippus kojamehi ära jäätama. Sahad olid põhiteed lahti ajanud, kuid terve päeva ju sadas. Kodus ootas meid töö. Parkimisplats oli vaja puhtaks lükata sest autot polnud kuhugi panna ja teerada majani ka. Lumi oli kõikjal ühtlaselt põlvini. Toas olnud kassid sööstsid uksest välja keha kergendama kuid paiskusid sama ruttu ka tagasi ja esitasid meile nördinud hääleka protesti, et ajagu me nüüd siva korda see asi. Päris kummaline, kaks väikest looma, kes väga harva üldse häält teevad (meie tavaline infovahetus käib kehakeele pealt), näuvad sulle valjult näkku ja neil on nii palju öelda. Tahad kange kassiomanik olla, aga ei suuda õuetingimusi sääraseks muuta, et kustagi saaks! Ja õigus neil oli, väike loom vajus harjunud teerajal verandast kuurini silmini lumme. Lament ja etteheited lõppesid sellega, et Bond teatas, et persse, ma lä`n üldse minema! Ja kadus. Ning Härra Tibu ronis meie piirituks hämmastuseks eelmisest talvest saadik neitsilikuna toas seisnud kassikasti ja tegi sinna plönni. Oi, me kiitsime teda, oi, me kiitsime...

14.12 Järgmisel päeval olid teed ilusti puhtaks aetud, kuid targu läksin autost maha samas nn "lähimas naaberhoovis" ja õige ta oli. Töökoha pikal sissesõiduteel ootas juba kaks autot ja õues ukerdas lumes veel üks, mida mehed sügavast lumest välja sikutasid. Siinkohal oleks sobilik deklareerida, et viimaste päevade sündmused ei ole minu talvearmastust mitte üheski punktis suuremaks kasvatanud. 

16.12 Eile oli töökoha jõulupidu Kehra rahvamajas. Ja tõesti üks ilus ja tore pidu stiilis "Kuldsed 20-ndad." Oi seda elevust ja kostüümide soputamist, pikki pärleid ja boasid. Peomaja tantsupõrand ja naiste vets olid sulgi täis, need boad ju...:) Kostüümede osas ei jäänud ka meie "tüdrukud" alla. Lõime ennast korralikult lille ja mu erihuvist tšarlestoniajastu vastu oli esimest korda natsa kasu ka. Sain enda ja veel ühe kolleegi täismundrisse ning aksessuaare jagus teistelegi. Õhtut viis läbi Mart Sander oma meeskonnaga ja tegi seda meisterlikult. Kui mõni suurem asutus otsib head peoideed ja õhtujuhti, siis selle seltskonnaga on kordaminek küll garanteeritud. Kuid tali kestab. Öösiti kuni -10, päeval -6. Lumi aias põlvini ja hangekohtades poole kõrgem. Toad püsivad mõnusalt soojad. Kas on põhjuseks see, et lumi on vundamendi kuni sokliääreni kinni katnud või tuleb süüdistada soojapidurit trepikäigus. Võibolla mõjuvad ka mõlemad, whatever. Kahjuks ei saa selle hooaja kohta öelda, et mõni päev või nädal või kuu oleks "talvelt kingiks saadud" nagu siin meil varasemalt juhtunud on. Tänavu on kahjuks vastupidi. 

19.12 Lund on jätkuvalt "silmini" ja kui seda iga päev püsivalt juurde ei tule, siis suudavad teemeistrid sõiduteed puhtad hoida. Kui tuleb, siis mitte. Ja ilmaennustajaid lõpuni uskudes peaks alates tänasest algama normaalne tali - selline millega me viimastel aastatel harjunud oleme. Selline, et päeval 0 kuni pluss 3 ja öösel +1 kuni -5. 

22.12 Sula algaski teisipäeva öösel. Ja edasi on puhas lust ja rõõm olnud. Päeval +3, öösel +0,8. Pole midagi paremat sulalumelõhnast. :) Kuuldavasti jätkub see ka homme. Jehhuu!

24.12 Teede äärekivid on välja sulanud, lumi lahkus ise kasvuhoone katuselt ja meie tänaval on juba palju asfalti näha. Eile oli päris tore tunne tööle sõita. Kuigi, nädalavahetus ja ka esmaspäev on külmad. Öösel -9, päeval -5. Pikem ilmaprognoos näikse ka nunnu olevat. Kogu see lumi sulab lihtsalt ära ja enam teda pole. Kuid meerikamaal möllab lumetorm ja Kanadas kuulutatakse pakast. Jõuab see nädala pärast ka meile? Täna õhtul oli ilus jõulukas linnapäkapikkude juures. Lõunamaiste vürtside lõhn ja noorte lustimine. Kahjuks ei saanud me mõlemad osaleda, aga eks see aastalõpp ongi selline pidu peo otsa. Kohe varsti jälle järgmine kräu tulemas.

28. 12. Unustasin öelda, et jõuluks tulid Barnhaveni priimulaseemned. Seekord oli nn järelnoppimine. Võtsin põnevuse pärast 4 segupakki ja tuleb mis tuleb. Ülejärgmisel kevadel peab ju ka huvitav olema. Aga järgmine kräu ehk sünna jääb ära, sest me peres seni hullanud viirusetõbras on nüüd sihikule võtnud minu. Küll tapsime teda sauna, küüslaugu ja ingveriga, aga tema on vintske. Aastalõpp kujunebki seetõttu ilmselt vaikseks pesas küljekeeramiseks. Ühe päeva juba olingi "Vaimumõrsjaga" raamatuaugus.

30.12 Vihm ja pluss 2,5. Minu lemmiktalv. :) Aknaaluse rododendroni lehed ehivad lõdvestunud olekus taime oksi. Pakasega olid nad pinges ja püüdsid end lausa toruks keerata. Ühtlasi imetlen ka jugapuid, mille paks lumi vahepeal lausa vastu maad vajutas. Nüüd on nad jälle sama püstised kui enne. Ja kui nii edasi läheb, siis saab ehk juba ka alpikaljude elanikke, võrkiiriste ja krookuste ninakesi näha. Ei ole ikka mingi elu kui kogu su varandus paksu lume all peidus on. :)

31.12 Ma olen korduvalt rääkinud, et kui kellegi elu on igav ja selles pole värve, siis võtke endale kass või parem kohe mitu. Kassiomanikul on näiteks alati see eelis, et ta võib öösel kell pool viis sügavast unest ärgata pesumasina hääle peale ja kui te parajasti just kuulatate, mis seda põhjustada võiks (magamistoas ei ole pesumasinat), siis paisub see hüsteerilisel kõrgusel crescendoks ning lõputa pikk jäle lõugamine lendab lae all ringi, põrkub akna ja seintega ning vaibub peale kõigi helikõrguste rebestamist taas urinaga. Vitriinis kikivarvule tõusnud pokaalid laskuvad tasase klirina saatel jälle taldadele. Ei, te ei teadnud, et teie väike armas pehme kaisuloomake suudab sellist häält teha. Tiburull, kullake, mis sul viga on? Midagi ei ole viga, lihtsalt üks võõras kass istub meie verandal ja sae käima tõmbamiseks polegi rohkem vaja. Vastupidiselt Tibu õhuhäirele rapib Bond nohinal rõduukse kallal ja püüab seda seestpoolt jõuga avada. Jõulised küüned vastu terast. Bond on tegudemees, tema häält ei tee, kuid silmis välgub palju vägivalda. Aga lamenti on meie jaoks juba täiesti piisavalt olnud ja kassid välja ei saa. Pokumees korjab kohevil sabaga Härra Tibu ukse juurest üles ja räägib talle, et öösel magatakse mitte ei karjuta kõigi nende asjade peale mis väljas toimuvad ja Bond rahuneb ka pikapeale maha. Olgem ausad, soojas toas on siiski mõnusam magada kui väljas tuule käes ähmaste põhjuste pärast (teine isane kass) kakelda. Ja kui keegi otseselt enam kellegi pead ei nõua, siis Bond ka enam õue ei pressi. Une-Mati, see õrna närvikavaga mees, võib arvata, et jookseb kusagil seniajani amokki ja sel ööl me ilmselt enam ei kohtu. Aga kodu on meil turvaline ja ööpäevaringse valve all.

Head aastavahetust kõikidele sõberitele ja nende neljakäpalistele kaisukatele! :)