31.08 +19, pilvine, vihmane. Tubaste tööde päev. Jõuline labidaaiandus lükkub homsesse. Vurris on viimase meevõtu kärjed, saunas kuivavad õunad ja pliidil podiseb poeploomimoos. Mingil hetkel muutuvad sinised vähemagusad ploomid poes nii odavaks, et neid raatsib ka moosi jaoks osta. See paks keedis neist tuleb imehea. Aknaklaasile rabiseb vihma ja homme tuleb peenras väga porine päev. Aga millal üks aednik varemalt pori on põlanud? Või sõnnikut. Kontrollitud kogustes ja mõõduka niiskusastmega on need istutamisel aedniku parimad sõbrad, isegi kastma ei pea. :)
Floksid Charlotte Blanchett ja Ilse Kötcher on mõlemad hilised sordid. Tagantpoolt piilub erksavärviline General Petain.
03.09 +18. vahelduv pilvitus, hommikupoole sadas. Kolm päeva kaevamist ja teise peenraga on ka peaaegu ühel pool, jätsin viimase jupi homseks. Kahe tunniga saab labidatööst isu täis ja kuhu mul kiiret. Homme on siis kõige magusam osa - mulla tagasi loopimine, tasandamine ja istutamine. Muidugi pole ma mingi Picasso, kuid võtan sellegipoolest viimase protsessi edevalt mõttes "maastikumaali loomiseks" nimetada. Kahjuks näeb tulemust alles järgmise aasta juulis. Aiandus ongi selline. Teed mingi käki valmis ja näed alles aasta pärast mis välja tuli (või ei tulnud).
Mõte sellest siniseid toone kumavast peenrast tuli peale suuremaid loobumisi kus paljud korduvad või mitte kõnetavad värvid täite puhmikutena uutesse kodudesse edasi läksid. Oli just Lapse sünnipäev ja läksin talle varahommikul floksibuketti tegema kui märkasin eesaia flokside värve. Need olid kõik sinised, valged, sinisekirjud, lillad, violetsed jne. Eesaeda olid jäänud ainult jahedad toonid. Ei ühtegi roosat ega punast. Nonii, kui oleks selline värvigamma suurel pinnal, see oleks põnev. see hommik eesaias oli värvide poolest lausa nõiduslik. Tagaaed on muidugi jätkuvalt kõigevärvikirju, sest floksid lihtsalt on oma värvigammalt igasugused. Selles nende võlu seisnebki. Ja paljus muus. Puhas rõõm - eelmise suve valge Hesperise pistoksataim jõudis õitsema minna.
04.09 +11, pilves, +15
Härra Tibu sai jälle väravast välja. Vana kass enam üle aia ei hüppa ja õnneks on nii palju arukest ka kogunenud, et kui välja saab, siis kaugele ei lähe. Hoiab värava ligi. Kuid kui seda sulgema hakatakse, siis tuleb härra käest küsida, et kas tahad välja jääda, sest kohe panen värava kinni. Vana lord nuusutab autoratast veel korra nagu head brändit, ohkab ja läbib järgneva minuti jooksul väärikal sammul värava. Tipib tiidsalt ukse juurde ja jääb teisi majalisi ootama. Sügisel saab 17 aastat vanaks kuid pilk on selge ja kihvad veel teravad. Jumala eest, väärikus ikka üle kõige! Ainult jalad on veidi kanged. Eks ta ole...
05.09 +8, päike, pilvitu karge hommik hästi helesinise taevaga. Ronisin floksipeenrast lõpuks välja (valmis sai) ja vaatasin aias ringi. Pilt on umbes selline, et "kõik on juba ära olnud" ja "kus sina olid kui me õitsesime! (või umbrohtu kasvasime)". Umbrohtunud kohad torkavad eriti teravasti silma. Kuid vahepeal saabunud varasügise muudavad rõõmsamaks ja värvilisemaks kõik need krüsanteemid ja amellastrid (tõesti üks tore taimerühm). Ja ka teised astrid, mis peenarde äärtes oma õisi avavad. Armastan astreid! Kibe aster.
Nende osade sortidega on muidugi see teema, et tahetakse ju levida. Midagi pole öelda, selliseid on meil ka. Vahel võlub värv ära, nagu see beebiroosa
või nagu mõned sinised madala astri sordid. Võimatu on südant kõvaks teha. Isegi üks violetne kaunis aster on kõiki reegleid rikkudes üle aiapiiri lipsanud või mis ma nüüd luiskan, ise tõin teise kokukalt koju. :)
10.09 +19, poolpilvine.
Aiatööde seis on selline, et sammun otsustavalt suvi läbi suures ämbris õitsenud roosi juurde, sest on aeg. See on üks väärt roos (ilus, lõhnab, õitseb vahetpidamata) ja kuigi ruumi ei ole, tuleb talle teha koht. Kaevan otse värava kõrval sillutisse hiiglasliku augu, panen selle head ja paremat täis ning istutan taime maha. Imetlen. Sai küll hea koht. Poetan roosi alla viis roosa äärega valge tulbi sibulat seltsiks. Peaks kastma ka...
Aga kastekannuni ma ei jõua, sest sel momendil lajatab krundile VIHM. Sellist ei ole meil sel suvel veel olnud. Jõuan tuppa (kõigest need viis meetrit) juba läbimärjana. Vihm langeb mürinal majale nagu Niagara kosk, vihmaveetorudest paiskuvad välja torujämedused veejoad ning veranda eest voolab läbi Thames. Voolab tagaaeda, läigib veidi muru vahel ja kaob pinnasesse. Õhk on veest vaid pooleldi läbipaistev, vaatan tagaaia krüsanteeme nagu läbi akvaariumi. See roos sai nüüd küll hästi ära kastetud.
Ilusa ilmaga tehtud pilt
12.09 +15, päike, ilmaga vedas, õhtul vihm. Võhma Juurikas!
Kõigepealt sõbrad. Kui sõbrad on emmatud ja taimevahetused ka tehtud, läheme laada peale laiali. Kes müügilette uurima, kes veel sõpru ja tuttavaid otsima. Seekord olen hamsterdamise osas vägagi tagasihoidlik: järelkärus on taimevahetusest viis väga tahetud floksi, lisanduvad valgekirjude lehtedega lumeroos, kaks väga ilusate lehtedega alpikanni, kukerpuu Orange Ice...ja kolm juppi vaarikas Polka. Mõned kastikasvatusprojektid on nii nigelate tulemustega olnud, et otsustasin katsetada ka vaarikaga. Pole midagi kaotada...Kui anumates ja kastides on kasvatatud tomatit, suvikõrvitsaid, kuumaasikaid (väga edukalt), kurki (mõni suvi isegi õnnestub), siis miks mitte vaarikat? Roomava merendera populatsiooni on ka vaja täiendada. Peenras tõrgub, ei taha hästi minna, proovin ka alpikaljul.
Vaatasin vesise suuga muidugi ka lopsakaid putuktoidulisi mülkataimi, kuid ei ole mul mülgast ega kohtagi kuhu seda teha. Viimane sellesuunaline projekt ühe veelembese võha pärast (peenrasse kaevatud vana pesukauss) lõppes hävinguga, sest kausi põhja roostetas auk ja võhk keeldus kuivas mullas otsustavalt koostööst kuni teda mõne normaalse tiigi serva ei istutata. Eks pidingi sellise otsima, kuid mitte meie aias.
16.09 +16, on päikest, on pilvitust. Hea istutamise ilm. Üleeile lisandus veel neli floksi. Kõik väga tahetud. Hetkeseisuga tuleks leida üheksale floksile istekohad. Hmh, kuidas me selleni küll jõudsime...Oli ju kärpimine kavas...Ja ühe floksipeenra likvi...väiksemaks muutmine. Igatahes on allesjäänud taimedel nüüd viisakalt ruumi kasvada ja uustulnukad lähevad hoopis värskelt loodud titepeenrasse. Täna oli hoogne päev taimetugede kokku korjamise ja istutamise tähe all. Õhtul ilmus kohale järjekordne vihm, et kõik ära ka kasta. Amellastrid
20.09 +17, hetkel päikepäike, muidu poolpilvine, vihma ka. Viimasel ajal sajab peaaegu iga päev, või öö. Õnneks pole veel öökülma olnud ja laseb krüsanteemidel ja astritel õnnelikult ära õitseda. Vahepeal on palju sügiskündi tehtud. Maha on istutamata veel kaks kullerkuppu, piimjaõieline kellukas, üks pojeng ja mõned sibulikud. Ja Lätist tulnud kuus floksi (sosinal ja silmad kinni käändes). Tegemist on Tatjana Kotcane poolt aretatud uute sortidega ja põnevusmeel sai praktilisest meelest võitu (6-0), küll nad ära mahuvad. Juhtusin Riia floksinäituse videot nägema ja olin kadunud hing. Nii, et paar päeva floksinimede põrgatamist ja vahetus saigi teoks. Mõned nimenäited
Muidu käib sügisene aiatuulutus, moused ja minihostad läksid enamikus sõprade aedadesse ära, see on uskumatu, palju ruumi vabaneb kributaimede alt...Sügislilled ruulivad
22.09. +17, päikesepäev, kuigi algas kargelt, +5 kraadi. Esimene nii jahe hommik. Eile käisid aiakülalised, kuid vaadata väga midagi polnud. Aed on lugematutest vihmadest läbi ligunenud, umbrohtu pole ka välja rookida jõudnud...Krüsanteemid, amellastrid, kalimeris ja muud astrid olid ainsad pilgupüüdjad. Muidu on jah, sügis. Kuid pole üldse kurvastav, kummaline. Mõte on hasardiga aia juures nagu kevadelgi, sest "nüüd saab". Saab kõige ümber tõsta mis suvel õitses või ei õitsenud. Paarile pojengile pean rotimetroo tõkke juure ümber panema ning istutamisi on ka terve pinu, sest alpikaljudelt läksid suureks kasvanud okaspuud minema ja ka nende asemele on vaja midagi välja mõelda. Sibulikud maha, sügisrohimine ära teha, pealsed maha lõigata ja ongi kõik. Kõlab nagu sipsti, aga võta näpust! :) Krüsanteemid armastavad paksu lund ja vihmast suve. Nii võimsat õitsengut pole meil varem olnud.
24.09 +17, pilvine, õhtul vihm. 16 pisi-istutust, alpikaljude multšimine ja natuke rohimist. Imetlesin alpikanne ja istutasin veel mõne krüsanteemi juurde. Paistab, et selliste vihmaste suvede lõpus on nad väärtus omaette. Külast toodud väikeseõieline kaunitar
25.09 +16, pilves, vihm. Istutasin pojengi Vanilla Shnapps paraadpeenrasse. Ümbritsesin juured istutusaugu sügavuselt peene võrguga ja loodan, et see peab nii mõnegi tõpra kinni. Ei mingit metrood läbi pojengide juurikate! Võrgutusprotseduur tuleb läbida ka Henry Bockstockil, sest just tema alt uuristati läbi lai käik mis võttis kogu taimel selleks suveks õitsemisisu ära. Ja ma pole kindel, et see oli mingi ühekordne suvine käik. Bond hoiab küll aial silma peal kuid kõiki maaaluseid ta ilmselt kätte ei saa. Uustulnukas Lois Choyce läheb akna alla peenrasse, seal pole seni veel käike olnud.
Tore sügislill on viltjas päevakübar
29.09 +15, pilvine, vihmata. Eile ja üleeile oli kaks imelist päikesepäeva, sügisesed krookused avasid õied, krüsanteemid särasid ning amellastrite peal lendles mesilasi ja liblikaid. Mina istutasin pojenge. See on suur ettevõtmine. Suured taimed, suur istutusauk, suur kott kõdusõnnikut ja head kasvama minekut! Kõrval aga õitsevad siilkübarad
30.09 +18, päikepäike. Täitsa tore on kui pesu õues ühe päevaga ära kuivab ja toas lisatahenemist ei vaja. Eelmine nädal oli ikka väga vihmane. Öökülmu pole veel olnud, kuid ka vihm roiutab ruttu õied läbi. Viimased hilised floksid lõpetasid tavalisest varem ja ka Betty Marquerite on lõpusirgel. Alustasin pealsete maha lõikamist. Pojengid kõigepealt ja siis kõik muu. Sügisesed krookused
Ründasin aianurgas vohama hakanud naati. Nõme nähtus mis juba eelmisel suvel pead hakkas tõstma. Muidugi pole muude projektide kõrval eriti aega olnud ja kõrvaline koht ka kuhu iga päev ei sattu. Homme on ka labidapäev, sest tüüp on ennast korralikult sisse söönud. Naadist saab lahti ainult siis kui ta välja kaevata.
Aga alpikanne tasub juba kasvõi lehtede pärast kasvatada. Sügisene õitsemine, kuid lehed on ägedamad.
No comments:
Post a Comment