Vari

Ta elab jõe ääres puukuuris. Vahel olen teda silmanurgast näinud (või arvanud nägevat) maastikul vilksamas. Vari on väikese heleda näo ja hapra helehalli kehaga olevus.
Esimest korda päris täies elusuuruses nägin teda suvel.
Oli kena lauspäikses kümblev pärastlõuna, selline mil konditsioneerid kuumusest üles ütlevad ja asfalt madalamatesse kohtadesse loike hakkab moodustama.
Seisin parajasti uksel vana saare varjus ja tuiutasin pilguga jahedust otsides jõe poole...kui mingil määratlematul hetkel materjaliseerus ta minust paari meetri kaugusele. Just asfaldi ja muru piirile. Ta oli täiesti rahulik. Ja vaatas mind oma heledate silmadega. Pigem, ma ütleks, mõõtis. Mina vaatasin teda ka. Noh, üldiselt....meil on küll kodus kaks kassi, aga ega ma sellepärast veel mingi tänavakasside fänn pole. Kui metsik loom niimoodi ligi tuleb, siis on tal probleem. Tõenäoliselt tahab süüa. Ok, kodukass tunneb oma konserviavaja kehakeelt aevastusest kuni raevuni ja oskab ka ise vajaduse korral ennast inimesele arusaadavaks teha. (Oi, kuidas oskab!:)
Metsikul kassil inimesega niisugust vastastikku mõistmist ei ole (umbes poole minuti pärast pidin ma omi tõekspidamisi hakkama ümber hindama:). "Nii, sul on kõht tühi, aga kuidas sa seda mulle ütled?" panin ma küsivalt käed puusa.
Ta vaatas mulle otse silma (täpsem oleks, otse ajudesse).
Ja kui ta ei olnud veel päris kindel, et kas sõnum mulle ikka jõudis kohale, siis ta vaatas korra veel kõvemini. Võibolla kui ma oleksin olnud näiteks telepaat, siis oleksin võinud oma peas kuulda asjalikku peenikest häält "Missa vahid, suu lahti! Too kohe süüa!" Kobisin suhteliselt hämmeldunult taharuumi ja tõin oma ainsa söödava asja talle. See oli lõunast järele jäänud üksik keedukartul. Panin selle lootusrikkalt murule ja veeretasin tema poole. Loom oli vahepeal plehku pannud ja kükitas saare varjus. Hoolimata oma trikkidest ikka natuke metsik ka... Taganesin jälle uksele. Vari libises lähemale, krahmas kartuli ja viis selle kaugemale rohtu. Seal sõi ta selle ilma pikemalt mekutamata ära.
Tuli tagasi, vaatas, kas veel on. Ei olnud. Noh, müslit ma talle ju ometigi pakkuma ei hakanud.
Siis pani vari käpad kõveriti rinnaku alla, kõhutas maha, vaatas mulle oblikate vahelt niisuguse hästi erilise näoga (sõna "heldinud" vist isegi sobiks) otsa ja lõi nurru.
Minu kohta sobinuks sel momendil sõnapaar "juhmilt imestunud".
Igatahes...ma ei tea kas ma olen nüüd ümber sõrme keeratud, aga järgmine kord sai ta kassikonservi ja iga kord kui ma tööle lähen, mõtlen ma lõunat kaasa võttes ikka ka selle väikse halli varju peale seal kuuri juures.