Kuna on nii pikalt ja mõnusalt soe, siis võtsin väikese riski ja ütlesin jah viiele LA liiliasordile. Sibulad olid ideaalsed - suured, lihavad ja juurtega. Poes selliseid ei kohta.
Julguse võtsin trompetliiliate kogemusest, mis üks aasta ka novembri algul maha sai pandud ja trompetid on meil hästi võimsad.
Kõik on väga kena, aga kuidas nad maha istutada? Vihmase ilmaga läheb lausa juba kella kahest pimedaks. Eile oli terve päeva päike. Kihutasin peale tööd koju, haarasin sibulapaki ja eelmisel päeval valmis kirjutatud lipikud ning traavisin aeda. Kolme esimesega läks kergesti, tühjad kohad olid teada. Edasi oli nutune...näib, et ka meil tassib keegi sigavares lipikuid laiali. Ja nõnda põrkusingi ma mitu korda mööda liiliaid, lauke ja tulpe, enne kui viimased sibulad taru kõrvale maha sain panna. Ja oligi juba pime.
Muus mõttes piirdub novembri aianduslik tegevus talirohimise ja viimaste "silojääkide" koristamisega. Üks kolmandik on veel teha, siis...võib jumala rahulikult otsast peale hakata, sest umbrohi kasvab 5-6 kraadiga kenasti. Kui keegi vihkab võililli, siis praegu on hea aeg nende tõrjeks. Tulevad kergelt maa seest välja nagu porgandid. Kevadel on ka korra selline aeg, kuid see on lühike, jääb igikeltsa ja soojalaine vahele ning kui lõpuks lähedki võilillejahile, on nad juba kanna kõvasti maha kinnitanud.
Teise korruse pelargooniumid on ikka veel kenasti lehes ja õies.
Kuukingad ajavad massiliselt õievarsi välja. Kuna aknalauad on juba üsna täis, (ka tööjuures:), siis pole ma sel suvel halastusoste teinud ning kõik orhideed näevad paksud ja rahulolevad välja. Uskumatu, ka see traumeeritud lehtedega roheliseõieline. Kui kuuking kasvatab suvega kaks uut lehte, siis on vanad traumad unustatud. Ja peidetud ka.:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment