Liha hääl

Õdus hommikune hommikupoolik - pliidi all praksub tuli ja kohv sai just äsja joodud. Aeg asuda päevatoimetuste juurde. Vedin panipaigast välja vana raske ahjupoti ja hakkan seda täitma. Koorin kaalikat ja kartuleid, puhastan porgandeid, lõigun kõik lõikelaual tükkideks. Pliit õhkab sooja, on täielik vaikus ja rahu maa peal. Lõpetan viimase kaalikajupiga ja võtan lihatüki. Lõikan esimese viilaka - toast kostab mingi krõps. Lõikan teise viilaka, kusjuures liha lõikamisega ei kaasne mingeid reklaamhüüdeid ega muid helisid, mis peaksid kuidagi undsegavalt tuppa kostma, aga toast on kuulda ühtäkki kahe keha põrandale kukkumise põntsu ja segiläbi veel korraga palju hääli, mis viitavad ärevusele, paanikale ja soovile väga ruttu kööki jõuda. Üks ärevil Nurrh!, midagi kukub, koliseb, veereb (küttepuude käru), küüned kraabivad kurvis põrandat, rüselus köögiuksel ja juba nad ongi siin. Iga normaalne kass teab, et põhiline on olla õigel ajal õiges kohas. Sa võid oma hääle rõduuksel ära karjuda, aga kui tema ei viitsi oma laiska tagumikku maast kergitada, siis magab ta sinust kolme meetri kaugusel jorjenites rahumeeli edasi. Kuid kui sa lõikad köögis liha...jajaa, siis ärgatakse silmapilk sügavaimast unest (olgu see või kuu peal) ja hüpatakse kasvõi nahast välja, et jõuda enne kohale kui pott kõige heaga ahju kaob. Kaks manguvat käpataldrikut on pikalt õieli, silmad säravad, käib väike võistlus selle peale kumb on paima näoga. No kuidas sa siis ei anna.:)